Jinxy (või siis lihtsalt Jinx)

Kaks nädalat tagasi tõime oma koju uue kassi. Kolme kuuse musta orientali kiisubeebi Jinxy. Jah, kaks kassihaiget inimest leidsid üksteist ja hakkasid koju kasse sisse ostma. Alguses arvasime, et jumal tänatud, vähemalt üks on meist terve mõistusega ja mingit kassiarmeed meil koju ei teki, aga kahjuks läks ka teine lolliks ning nüüd on meil neid kaks. Sellest, kuidas meil esimene kass majja tuli, kirjutasin ma siin – Elu pärast kassivõttu. LINK.

Ethel vähe õnnelik vä 🙂

Kõige suurem mure ei olnud mitte äkki tekkiv kassihais korteris (kassihaius vist ikkagi ei tulnud), vaid see, kuidas meie 1,5 aastane Friskin suhtub sellesse, et tema koju tuleb mingi totakas väike ullike. Saime õpetussõnu, et parem oleks väike eraldi tuppa alguses viia ja lasta tal seal nädalakese kohaneda ja siis suurema püsielanikuga kokku lasta. Meil sai aga uudishimu võitu ja näitasime Friskinile uut kiisut ikkagi sama päeva õhtul. Mis siis Friskin tegi? Saba oli püsti nagu kuusk, küür seljas ja sisises nagu lõhismadu (ma tegelt ei tea, kuidas siseb lõgismadu, aga mulle tundub, et hullemini kui tavaline). Samas huvi oli tal koguaeg – läks minema ja tuli kohe tagasi. Nii sada korda. Väiksemal oli savi, vaatas sellise näoga, et okei, sul mingi probla vä. Julgesime neid kokku lasta vaid nii, et suuremal oli jalutusrihm küljes, et saaks ta vajadusel ära tõmmata, paar korda oligi vajadus, sest Friskin hakkas käpaga molli sõitma. Väga inetu! Samas saan ka Friskinist täiega aru.

Selline kammajaa kestis kaks päeva, hoidsime väikest oma magamistoas ja vahel lasime Friskinit sinna uudistama. Möll lõppes aga siis, kui tõime väikse suurde tuppa ja ei lasknud tal sealt ära minna, suur oli ka seal. Ja põhimõtteliselt ühe õhtuga leppisidki ära. Umbes 4ndal päeval magasid juba meiega voodis, küll paarikümne sentimeetrise vahega ja hiljem juba täitsa külg külje kõrval, mida on nii nunnu vaadata.

Nüüd möllavad koos, väike on nii aktiivne, tormab siia-sinna, täiesti püsimatu kohati. Hüppab Friskinile igast otsast peale, maadleb, vahel Friskin viitsib temaga mängida, vahel astub lihtsalt oma suurte koibadega temast üle või läheb kõrgema kapi peale, kuhu Jinxy veel hüpata ei oska, vaatan külma näoga alla ja jõksutab ärritamiseks oma sabaga 🙂 Ööseks kobivad mõlemad meile kaissu 🙂

Väiksed tähelepanekud ka:

• Kui te võtate omale kassi, siis mõelge ka värvilahenduse peale. Meil on enamjaolt must mööbel ja must kass lihtsalt ei paista selle taustal välja 😀
• Ka pimedas ei ole Jinxyt näha.
• Teist kraapimispuud ei olnud küll vaja osta, Jinx sai kohe aru, mida ja kus tegema peab (olen kuulnud et igal kassil peavad olema oma asjad).
• Ostsime loomulikult ka teise vetsu uuele kassile. Tüdrukute oma, piltidega 😀 kahjuks ei saa kassid aru, et üks on MEESTE ja teine NAISTE ja nende jaoks on need vetsud täiesti unisex ja kasutavad mõlemat segiläbi. Ainuke teise vetsu vajadus on reaalselt siis, kui ühel oleks suur häda, aga teine on ees 😀
• Vahel arvan, et meil on hoopis nahkhiir:

Aga muidu oleme me oma uustulnukaga täiesti harjunud ja ei kujutakski enam ette elu ainult ühe kiisuga.