Tähtsad dilemmad
Rääkisin täna tuttavatega vanal heal surmateemal ja mul tuli sellega seoses meelde, et mõni aeg tagasi, kui sõbrannaga mõnusalt veiniõhtut pidasime, teatasin talle, et kui sussi püsti viskan, siis tuleb mind kohe kindlasti kremeerida. Mitte, et ma väga seda protseduuri justkui kulmuhooldusesse minekut ootan, aga kui mul on valida kõdunemine kuskil külmas maamullas, ussid silmamune õgimas versus olla tuhk, ma valin viimase. Mul on ka üks sõber, kes tahab tuhastamist vaid seetõttu, et välistada võimalust, kus ta ärkab ikkagi kirstus üles ja avastab, et p*rses. See asi pidi täitsa võimalik olema. Mõned inimesed on surnukuuris silmaluugid lahti teinud. Vist on mingi seisund ikkagi olemas, kus inimese hingamine lakkab pea olematuks ja pulss auglustub niivõrd, et arstid võivad inimese surnuks tunnistada. Kuigi tegelikult tegid väikse tuku.
Rets on see, et kui ma seal urnis lõpuks tuhk olen, ei taha ma ikka sinna mulla alla passima minna. Kurstin sõbrannale saatust, et kes mind ikka kuhugi kaminasimsile tahab. Eriti kui ma mingi 96aastase mutina sinna satun. Keegi ei mäleta siis enam väga, kui cool ja äge tsikk ma olin, ning 96aastast kõbi ei taha enam keegi oma kaminasimsile. Ega tegelt ei tahaks ka vist nooremat. Kujutate ette, kui see hing kummitama hakkaks? Ma ei julgeks mitte iialgi üksi kodus olla, kui ma sellise urniga elama peaks, rääkimata öösel pimedas kuhugi vetsu minemisest.
Ei jäänudki muud üle, kui sõbrannale teatada, et peab mu urni siiski enda koju võtma. Et noh, parim sõbranna ikkagi ja normaalne oleks selline teene teha. Ma ei taha ka kuskile mere peale laiali pudeneda, see oleks ka õudne. Tükid tuule käes lehvimas mingis võõras kohas. Ma ei tunne mitte ühegi mäe, künka, oru, jõe või merega sidet, et ma tahaks seal kohal üksi hõljuda. Ja ma tahaks ikkagi ühes tükis olla.
On vist ka mingi uus variant, et inimese tuhk maetakse maha ning samasse kohta istutatakse väike puu. Ilus mõte. Mulle hullult meeldib, justkui ma saaksin taime juurtest uuesti pinnale tulla ja siis puuna edasi kasvada ja maailma näha. Aga siis on variant, et ma muudkui sirgun ja lehvin seal tuule käes ning olen jumala KINNI, no ikka täiesti LUKUS, ja kuhugi minna ei saa ja midagi teha ei saa. Stuck forever ning mõtlen selle õnnetu puuna tagant järele, et MIS MUL OMETI VIGA OLI, ET MA SELLIST ASJA SOOVISIN?!
Kuidas te olukorra lahendate?
Päise foto: pexels.com
K
Olen alati kahe käega krematooriumi poolt ja minu tuhaga tehku nagu heaks arvavad (kas matavad voi puistavad kuhugi) – mis neile siis oluline tunduks. Keha matmine tekitab aga minus erroreid, mulle lihtsalt ei mahu pähe, et ma “jätan” kellegi terve keha sinna mulla alla. Kuna ma olen ka üsna noor (in few days 20), siis matustel käisin alles paar aastat tagasi esimest korda – vanaema. Surnut olin varem
ka näinud, kunagi võeti surnud onu riietamisele kaasa – what the heck, aga midagi erilist mulle meelde ei jäänud, lihtsalt imelik oli esimese hooga surnut vaadata,
eks lähedasema inimesega oleks teised tunded tekkinud, ei tea. Samas noorem vend kaevas unes veel peale vanaema matuseid teda üles, unesegaduses ja paanikas – kraapides voodilinu nagu mulda.. Ma ei tea, kas mu jutuga ja blogiga haakub (ilmselt
mitte), aga eelmine aasta elustasin oma isa, kelle süda jäi seisma ja sellises sinises-lillas-inimese nägu näha, kus rindkere ei liigu ja ei saagi enam aru, kas ta veel on elus või surnud (igaksjuhuks mainin, et jäi ikka elama!) – see jäi hinge kriipima siiani.. selline inimese lebamine kahe-vahel.
ebaparlikarp
Huhh, issand kui tubli Sa oled, ma ei oskaks kedagi elustada vist päris olukorras :S
elukas
Olemas on veel ühe variandina urnimüüri paigutamine 🙂 vt metsakalimistul on täitsa olemas. Kena koht männimetsa all, ei mingit mullas olemist. Mul puhkab vanaisa viimased aastad seal ja ma pole paremat varianti sellele kõigele näinud.. 🙂
Kirke
Minu onu palus jäetud kirjas, et pool tema tuhast läheks lumistesse mägedesse ning teine pool vahustesse lainetesse. Minu isa ehk tema vend läkski Tiibetisse esimest korda, matkas päevi kõrgele mäkke ja lasi päikesetõusul tuha lendu. Mõnda aega hiljem läks Eestis surfama ning täitis teise soovi. Lisaks vanaema palvel sai ka väga väike osa tuhast eraldatud ning kalmistule maetud, et me kõik saaks teda seal külastada. Kõik see protsess oli väga ilus. 🙂
Lydia
Aga vota om keha kui riideeset, mida saab vahetada. Kohe kaovad koik probleemid ara.
ebaparlikarp
Riided ei lähe kolmandal päeval mädanema 😀
Lydia
Parast surma ei ole yldse oluline, kas poled voi madaned. Keha ei ole sina nagu ei ole seda ka su riided. Ps! Looduslikust materjalist riided ju madanevad. Pealegi raagitakse, et tanapaeva inimese keha on nii sailitusaineid tais, et ei pidavadki enam nii vaga madanema.
ebaparlikarp
Seni vist pole keegi suutnud seda hingede teooriat tõestada 😀 Seega äkki ma ei usugi, et keha ja hing jne.
Kreebik
Ma mehele rääkisin millalgi, et kui ta sureb enne mind, siis lasen ta kremeerida ja urni panen televiisori kohale raamaturiiulisse. Siis on hea lähedal “head und” soovida ja ei pea surnuaia vahet saalima ega midagi. Küsis, et mis siis saab, kui kummitama tuleb? Noh, tuleb siis tuleb. Kui ikka elu jooksul on hea ja leebe inimene olnud, vaevalt et ta tuhana kohe põrgukutsikaks muutub ja hulle tükke tegema hakkab. Aga lõpuks jääks see urn ikka ripakile… Nii et tuleb ikka mingi hea koht elu jooksul välja mõelda ja siis sinna ka teiste abiga kohale jõuda. Ma ise tahaksin vist urniga kodutalu juurde pihlaka alla maetud saada. Seal on mu kasside kodu ka selleks ajaks ja ju ma passin nende seltsi ka surnuna. Tasakesi olen seal, järeltulevad põlved ei pea teadma 🙂
Keiu
Üks ted talk oli kunagi, kus räägiti inimese kompostimisest. Kõige loodussõbralikum ja mullast oled sa tulnud, mullaks pead sa saama jms. Ma tahaks sedasi.
Kahjuks on asi katseprojektifaasis ja üldse USAs, aga ma ei kavatse niipea kõrvu pea alla panna, ehk jõuab siiamaale ka kunagi. Teen kas või ise ära, kui tähtaeg kukkumas on. Mitte et keegi teaks, millal see juhtub.
Aga ma parem teeks surnuna ka midagi kasulikumat kui niisama kastis kõdunemine. Kasvataks lilli. Ja vihmausse 😀
https://www.ted.com/talks/katrina_spade_when_i_die_recompose_me
G.
https://m.postimees.ee/section/2995/3517849
Siit videost näeb krematooriumi tööd väga lähedalt, peaks aitama kummutada koledaid kahtlusi 🙂
K
Sinu jutust on aru saada, et sa pole oma elus ühtegi väga lähedast inimest matnud. Pärast seda saab surm hoopis teise dimensiooni ja tähenduse, ka su enda oma. See äratundmishetk saabub siis, kui näed oma väga kalli inimese surnukeha ja saad aru, et selles ei ole enam mitte midagi, see on ainult tühi kest. Elu on mujale siirdunud. Siis on täiesti ükskõik, mis selle lihahunnikuga tehakse. Matused on ju elavate jaoks vajalik rituaal, mitte surnu.
ebaparlikarp
Miks sa arvad, et surnu (lähedase surnu) nägemine kõigile ühtemoodi mõjub? KUIDAS on võimalik niimoodi arvata?! KUIDAS?! See, et Sul või su tuttavatel või enamikul nii on, ei tähenda, et kõigil nii on. Absurdne järeldus. Inimeste suhtumine surma ja surnutesse on juba rahvustena ja ajalooliselt nii erinev, mis veel indiviidide sisemaailmast rääkida.
Igal juhul su järeldus on vale.
K
Hmm..väljendasin ennast valesti. Ma ei väidagi et SEE KINDLASTI KÕIGIGA juhtub siis. Lihtsalt sellel hetkel on võimalus jõuda selle äratundmiseni ja surmaga rahu teha.
ebaparlikarp
Sellega ma olen nõus, et see võib tekkida.
Mi
Minu jaoks on kuidagi hirmus näha elutut (ja higetut) keha seal kirstus lebamas. Ja tundub nii uskumatu, et ma ei näe seda keha enam kunagi liigutamas. Kõik on kuidagi nii.. lõplik ja pöördumatu. Lubasin, et ma ei lähe enam kunagi matusele kus kirst on avatud, või siis vähemalt ei lähe kirstu juurde.
Liina
Ei kaeva sealt kirtsust mingi eneseusuga ka mitte välja, see ju kruvitakse kinni.
Aga eks võib selle lindi peal, mis sind sinna igavesse tulle sõidutab, ka veel ju üles ärgata., teoreetiliselt. Aga õnneks siis palju aega enam pole, ei jõua kraapima hakatagi enne kui leegid neelavad.
Liiga palju on selliseid filme olnud 😛
Agnes
Mul sarnane teema, aga just vastupidi ehk ma ei ole nõus, et mind tuhastatakse, sest äkki ärkan ellu ja ma ei taha elusalt põleda. Mul on nii palju eneseusku, et kui kirstus ärkan, siis saan sealt välja end kaevatud 😀 Aastaid räägin mehele, et kui minuga midagi juhtub, siis mind tuleb matta.
Aga ehk sobiks sulle enda kehaosade doonorlus? Et kui ikka oma silmad pärast ära annetad, siis ikkagi ei pea puu moodi ühe koha peal kõike nägema ilma, et kinni oleks.
ebaparlikarp
Doonorluse teema oleks jah siis, kui praegu lampi õnnetusse satuks. Ptüi-ptüi-ptüi!
A kuidas Sa sealt end välja kaevad? Mingi hull optimist oled v? 😀 Aga kui sa ikkagi ei ole elus ja sind maetakse lihtsalt maha, Sa siis ei karda v? 😀
Agnes
Noh, ma tegelikkuses arvan, et ma ikkagi olen surnuks kuulutades surnud ja ei pea end kuskilt välja kaevama. Aga isegi elavana kirstus õhupuuduses surra juhul kui ma sealt välja ei saaks (ehk magama algul jääda) tundub parem kui see, et ma korraks jõuan aru saada, et ma elusalt põlen. Ehk peaks paluma enda kirst uuesti lahti kruvida enne hauda jätmist ja väike käsikühvel kaasa panna 😀
Matmist ma ei karda ja noh, vihmausse ka mitte. 🙂
Biku
Kas mitte pole nii, et inimene maetakse niivõrd hilja peale surma(mingi teatud aeg enne mida ei tohi matta) et kliinilise surma oht on möödas ja ei tohiks jääda ohtu hauas ülesse ärgata. Ma võin ka eksida, aga olen midagi sellist kuulnud.
Mul enda tuhastamise ja merre laiali puistamise vastu poleks midagi,alati armastanud vett veekogusid.
ebaparlikarp
Hirmud ei olegi alati ratsionaalsed.
Kati
Eestis vist üldiselt maetakse inimene kusagil ca nädal (aga ka hiljem) pärast surma, samas juudi usku inimesed tuleb vist kolme päeva ja islami usku üldse ööpäeva jooksul matta. Rootsist on jällegi mulje jäänud, et lahkunu maetakse meie mõistes üsna hilja – isegi 4-5-6 nädalat pärast surma.
Saana
Laatsaruse sündroom on midagi sinnakanti vist, Wikipediast copin nt:
A 45-year-old woman in Colombia was pronounced dead, as there were no vital signs showing she was alive. Later, a funeral worker noticed the woman moving and alerted his co-worker that the woman should go back to the hospital.[7][8]
Päris kriipi!
aile
Eha kremeerimisel sa ühte tükki jää, su urni satuvad ikka mitmed säilmeriismed..
ebaparlikarp
No p*rsses siis ju!
knopka
Ole mureta, perse kremeeritakse ka ära.
Morgie
Ma väga vabandan, aga ma olen ise näinud ja… kuidas seda nüüd öeldagi? Suuremad luud, nagu kolp ja vaagnaluu, jäävad suht ühte tükki, need purustatakse pärast kremeerimist spetsiaalses veskis.
Teira
Ma olen kuulnud, et ükshaaval inimesi ei kremeerita, kogutakse mingi hulk kokku ja alles siis.
Merithh
Ma olen sama kuulnud. Ja no ma ei tahaks mingite suvakatega koos olla. Samas koos ehk ikka kindlam 🙂 No tegelt ma ei taha selle peale isegi mõelda. Ma ei tea, miks ma selle jutu siin lahti tegin, kui tegelikult oli aru saada, millest juttu tuleb 🙁 Alles ma sain üle Urmas Oti saatest, siis lugesin kogemata kohe DELFIst otsa diakooniahaiglast ja nüüd veel see ka 🙂 Minusgused ei tohiks sellistest asjadest teada, kuulda ega lugeda 🙂
ebaparlikarp
Minusugused ka tegelikult mitte. Aga ma olen täheldanud, et ehk saab mingi teema ka sieenda jaoks nii ära hekseldada ja heietada, et see enam ei tee liiga.
G.
Olge nüüd, igasuguseid linnalegende võib kuulda. Lemmikloomade puhul on küll ühistuhastamine võimalik, kui omanik nii valinud, vahe on teenuse hinnas.
Kats
no ega nad seal krematooriumis ei küta jah ühe inimese pärast ahju 🙂 nii, et linnalegend see ei ole
ebaparlikarp
No pagan küll, olete ikka kõik kindlad, et surnukehad lükatakse kokku? Nagu päris kindlad? Vb ma olen ikkagi rumal ja naiivne, aga ma ikka kujutan ette, et tänapäeva krematooriumis ei ole enam kulud nii suured, et nad ei saaks surnuid ükshaaval põletada.
Kats
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?9,572460
ebaparlikarp
See on 2004 ja suvaline naiste kätšifoorum ju 😀 Mis ma sellest loen? Praegu on peaagu 15aastat juba möödas ja moodsad tehnikad inimeste tuhastamiseks. Palun ikka usaldusväärset tõestust. Peab vist krematooriumides kirja saatma ja küsima 🙂
Kati
Andke andeks, aga linnalegendid 😀
Tegelikkuses on lihtsalt nii, et tuhastamise puhul (tuhastamine võtab aega, inimkeha “põletamine” ei juhtu väga kiiresti, ca kaks tundi, nii palju kui ma tean) üritatakse lihtsalt mitte ajasse auke jätta. Ehk täpselt nii nagu on näiteks matuseteenuse osutajatel, on ka tuhastamise puhul eelistatud et tuhastamisele minevaid lahkunuid oleks palju. Seepärast võidakse näiteks pigem tuhastamist natuke edasi lükata, et tuhastamine teha ära päeval, mil ahi saab täisvõimsusel tööd teha.
Teiseks ei tuhastata inimesi koos teistega. Ma pole 100% kindel, kuidas see Eestis on, aga näiteks USA’s ei tuhastata kirste, vaid lahkunu pannakse kas täiesti ilma kirstuta alusele ja põletisse, või pannakse ta kergesse vineerist vms materjalist “kirstu” – päris kirstu põlemine pikendaks protsessi liiga pikalt. Ja inimene ei põle täielikult ära – lõplik “tuhk” tehakse valmis “protsessoris” (midagi sarnast nagu smuutivalmistaja, lihtsalt kordades jõudsam). Minule teadaolevalt valitsevad tuhastamisele täpselt samasugused protseduurinõuded nagu muidu lahkunute eest hoolitsemisele, ehk tuleb tagada, et õiged omaksed saavad õige lahkunu säilmed. Jutud sellest, et tegelikkuses on säilmed segamini nagu pudru ja kapsad viitab kas linnalegendele või räigete normide rikkumistele.
ebaparlikarp
Ma arvan ka.
Morgie
Padajutt. Inimene on piisavalt suur, et saada ükshaaval kremeeritud. Ahjud pole nii suured, et mitu inimest sinna sisse mahuks – ja ega pole lubatud ka.
Helistage Tallinna Krematooriumi ja küsige üle. Nad on seal toredad inimesed.
cairit
http://forte.delfi.ee/news/teadus/kolme-arsti-poolt-surnuks-tunnistatud-mees-arkas-moni-tund-enne-lahkamist-ules?id=80752131
ebaparlikarp
Kui see tõsi on, siis ma räägin noh!
Kati
Minun vanaema hoidis ikka mitmeid aastaid vanaisa urnikest tumba sees kodus 😀 lõpuks pojad aga ütlesid, et võiks maha matta. Muidu vanaema mõte oli saada koos vanaisaga puistatud emajõkke. Ei kummitanud samas seal tumba sees ka, chillis rahulikult.
ebaparlikarp
😀 Issand, nii tehaksegi v?
Merithh
Kusjuures tehakse veel imelikumaid asjugi. Mu vanemad said 15 aastat tagasi maja päranduseks. Vaikselt sättisid ennast sisse, remontisid ja alles pea 2 aasta pärast jõudsid pööninguni. Pööningu põrand oli paksu saepuru all ja lisaks maalidele, tsaariaegsetele relvadele ja muule huvitavale tulid sealt välja kaks urni tuhaga. Maja on kuulunud 150 aastat minu vanaisapoolsele suguvõsale ja viimane elanik oli seal minu vanatädi. Tol ajal lemmikloomi ilmselt ei tuhastatud…. 🙁 Rõõmsalt ma ööbisin seal, vanemad lausa elasid.Kummitusi justkui ei olnud, aga väga creepi leid oli see küll.
ebaparlikarp
Oota, misasjad sealt välja tulid siis? Lemmikloomad v? :S
Merithh
Me ei uurinud seda, kelle või mille tuhk nendes oli või kust need olid pööningule saanud või mis asjaoludel. Isa arvas, et kindlasti ei ole see inimeste tuhk, et võib- olla midagi sümboolset lihtsalt. Sõjaajal põles seal mitu talu maha, et ehk sealt. Mina enda haige fantaasiaga ikka kahtlustan, et ju see oli inimeste oma 🙂 Suure tõenäosusega oli isal õigus kui loogiline olla. Vanasti ju ei tuhastatud ei inimesi, ei loomi. Ja urnid ei olnud ka mingid suva pütid ja olid koos muude asjadega justkui peidetud. No ei tea ühesõnaga, mis seal päriselt oli.
ebaparlikarp
Mis neist sai siis? :O
Merithh
Isa viskas need meie järve juures tuulega tühjaks ja need urnid on muuseas alles. Neil on seal õues maaalune kelder ja selle ees on selline kiviaed või asi, kus ema igast lilli ja värke on istutanud ja tekitanud mingi kivikataimla moodi asja 🙂 Need on ka nüüd osa sellest kiviktaimlast 🙂