Eile käisime Eveliisi juures metsas tema abikaasa sünnipäeva tähistamas. Nagu ikka selline väga kodune ja mõnus olesklemine. Pärast salateid, praadi, sushit, torti, beseerulli ja kahte kringlit otsustas Marek välja tuua ka juustud. Asetas siis tükeldatud juustudega taldriku meile lauale ning ninna lõi jube vänge juustukas. Nägin seal laual sinihallitusjuustu ja mingit pruunikat, mis lehkaski 3 meetri kaugusele. Oo, mingi väga ekstravagantne juust vist, mõtlesin ja ütlesin. Siiski hais oli nii jõhker, et ma ei hakanud proovima. Sõbranna kõrval aga kahmas kohe tüki hambu. Ütles, et tema on nõus küll igasugu asju elus proovima.

No ja prooviski. Alla neelas selle juba enam mitte nii optimistlikult. See oli ikka räige läppama läinud märja pesulapi hais. No ikka räige. Aga ju siis on nii gurmee värk ja meie lihtsalt matsid, mõtlesime.

Eveliis koukis prügikastist selle juustupakendi välja, no tahtsime ikka teada, mis juust see selline on. See oli kõige tavalisem valgehallitusjuust Camembert President 😀 VALGEHALLITUSJUUST! Mis oli meil taldrikul üleni pruun ja tapvalt haisev. Vaatasime kuupäeva – see oli SEITSE KUUD VANA!

Ausalt, ma pidin naerust püksi tegema. Eveliis väänles naerukrampides köögipõrandal pikali ja mina, see rõve juustutükk käes, käskisin tal seda karistuseks koguaeg uuesti nuusutada. Ta nihvas korra ja naeris veel kramplikumalt edasi. Isegi kätelt ei tulnud see hais pärast pesu hästi maha. Samal ajal teine sõbranna, kes seda juustu päriselt oma seedekulglast hetk tagasi alla pressis, mõtles ilmselt sellele, et see hakkab nüüd vaikselt üles tulema.

Aga nagu ta ütles – elus tuleb kõike proovida. Nüüd on tema kogemuse võrra rikkam, mina aga võin vaid ette kujutada, kuidas maitseb 7 kuud vana pruuniks tõmbunud hallitusjuust.

PS: Päise pildil kroonitakse Eveliisi loomulikult Norra printsessiks, kelleks siis veel.