Ma ei ole mingi sõltumatu üksus, kes saaks kõigi nimel tunnustusi jagada, aga siiski tahaksin aasta lõppedes ära märkida selle aasta parima blogikommentaari.

Ütleme nii, et kui mina loen kellegi blogikommentaare, kus lugejad kirjutavad, et issand, kui naljakas, ma 3 tundi naersin. Või et pisarad on silmas, maailma parim kild. Või et panin praegu siukse kajaka maha… Siis pole minuni need naljad tavaliselt jõudnud. Aga ükskord vedas ka minul. Kuigi ei ajanud mind naerma otseselt blogipostitus, vaid selle kommentaar. Nimelt Marimelli blogis kirjutas Pille sellise kommentaari, kus ma tõesti ja päriselt ilma liialdamata purskasin valju häälega naerma. Lugesin korra veel ja naersin veel kõvemini. Läksin lugesin tuttavale ette ja naersime koos kolmandat korda.

Vot selle sinu nägu EBA-ga on nii, et ei – see, et sina korraldad, ei tähenda tingimata, et paratamatult on sinu nägu. Näiteks mul pole aimugi, kes Laulupidu korraldab, aga me kõik armastame seda üritust! Need on erinevad asjad muidugi, aga ma saan siit ühe näite veel tuua: kujuta ette, et Laulupeo korraldaja on hullult tubli ja usin oma ülesandes, aga siis lambist ütleb, et “tra see Valga laulukoor on ikka perses kajakakari, ei tea, kas nad laulda ei peaks oskama v?” Ja siis Valga laulukoor ei taha enam sinna üritusele minna, sest…nad ei tunne seda kuuluvust. Ja siis Põlva ja Võru laulukoorid ütlevad, et nemad ka ei taha tulla, sest neil on paha tunne, et nende naabrit niimoodi solvati. Ja nii on blogiauhindadega ka läinud, et vähe sellest, et korraldajatel on olnud taktitundetust üht konkreetset sihtgruppi solvata, kellele nad üritust korraldavad – nad ei ole ka kunagi vabandanud. Neil jääb õigust üle ja “ah, suuri laevu saadab ikka kajakate kisa”. Tegelikult tuleb iseenda suhtes selliseid asju tehes olla kriitiline. Igast asjast lihtsalt ei tammu pohh-yologa üle. Sest näiteks need, nüüdseks aastate-tagused väljaütlemised tõrjuvad siiamaani inimesi EBA-st eemale. Palju asju on selle üritusega hästi, aga ise end turundus- ja PR-inimestena reklaamides peaksite teadma, et on olemas selliseid mainekujunduse tulekahjusid, mida ei kustuta ebameeldivate teemade ja möödapanekute ignoreerimisega.

Mul on silmade ees Veronika Portsmuth, kes oli 2011. aasta suvel toimunud noortelaulupeo “Maa ja ilm” kunstiline juht ja dirigent.

10574_small

Kujutage teda nüüd ütlemas: “tra see Valga laulukoor on ikka perses kajakakari, ei tea, kas nad laulda ei peaks oskama v?” Ei kujuta nagu ette eks. Aga EBA’l on see normaalsus.

Kahjuks kommentaari teema ise ei ole naljakas ühti. Aga no nii tabavat kommentaari (või postitust) ei ole ma isegi kunagi kirjutanud 😀 Seega, Pille, minu tunnustus aasta parima kommentaari osas läheb mõttes just Sulle!

Hullult lahe oleks, kui inimesed jagaks siin all oma lemmikuid blogipostitusi sellel aastal, oleks põnev lugeda, aga ma tean, et aasta on olnud pikk ja mälu on ju lühike 😀

Foto: pexels.com