Aken

Aken

Eile õhtul sõitsime Karli vanemate juures Keilas toimunud jõulukoosviibimiselt tagasi koju… Enne Rocca keskuse juurde jõudmist sõitsime mööda paremale jäävatest vanadest veneaegsetest elumajadest. Enamikes akendes tuli põles ning läbi kardinate või kardinate vahelt paistsid ülemiste korruste laearmatuurid. Kirjutasin praegu selle sõna “armatuurid” ja mõtlesin, et miks neid vanasti nii kutsuti. Miks nad ei olnud lihtsalt laelamp. Seletav sõnaraamat ütleb, et laearmatuur on mitme lambiga laevalgusti. Jah, sellised vanasti olid. Rasked ja suured laearmatuurid. On veel täna ka, vähemalt neis Õismäe kodudes.

Seoses selle pika kortermaja riviga, kus iga akna taga keegi vaikselt jõulutoimetusi toimetas, tuli mul meelde mu lapsepõlvekodu Kohtla-Järvel ja üks mäng, mida me õega tihti mängisime. Meil oli seal viietoaline korter samasuguse veneaegse maja ühes otsas, kus aknaid jagus igale poole. Minu toas oli kaks akent. Üks avanes suurde sisehoovi. Hoov oli igalt poolt ümbritsetud samasuguse lahmaka kortermajaga, mis väändus ümber selle hoovi. Üks suur jõhker maja. Teisest aknast avanes vaade sarnase maja akendesse, päris-päris lähedalt. Istusime õega õhtuti, kui juba pime oli, seal aknalaual ja vahtisime teiste akendesse. Kodudesse. Ühes korteris elas ka minu sõbranna, vahel ta oli oma akna peal, siis lehvitasime. Aga mäng, mis me õega mängisime, käis nii, et üks meist valis mingi aknast paistva asja ja kirjeldas seda natuke. Teine pidi ära arvama, kus aknas see asi asub. Kolmas korrus, vasakult üheksas aken. Näiteks.

Ma ei teagi, miks ma seda räägin. Lihtsalt selline nostalgiline tunne tuli. Öeldakse, et pole ilus teiste akendesse vahtida. Lapsena me muidugi nii ei mõelnud, siis oli suva. Tegelikult on ka nüüd suva. Ega ma ei käigi ju teiste akende taga seismas ja tundide kaupa sisse vahtimas. Ma ei käi üldse pimedal ajal ja külmaga jala kuskil, seega minust kui piilujast pole teile ohtu. Aga pimedal ajal tänavalt akendesse, kus tuli põleb, korraks kiikamine kas või autoaknast on minu jaoks mingi turvaline mälestus ja tekitab hea tunde. Natuke põnev on ka, eriti südalinna korteritega, mis on oma väärtuselt ulmekõrge hinnaga, aga aknad räämas. Näha, et kuigi korteri väärtus on kõrge, siis mingid rikkurid seal kindlasti ei ela. Võibolla hoopis üksikud pensionärid, kes on seal sada aastat elanud ja elavad surmani.

Meil pole praegu enda kodus kardinaid ja aknad on samuti hoovi poole. (Magamistubades on hoopis katuseaknad). Tõsi, meil ei ole meil nõukaaegne maja ega ka laearmatuure. Ja mul on täiesti ükskõik, et naabrid ka meie koju pimedal ajal sisse näevad. Tõesti. Täiesti. Ükskõik. Mind ei sega see absoluutselt. Ma usun, see ongi tolle lapsepõlve pärast nii. Lapsepõlve, kus me õega pool elu teiste akendesse vahtisime ning kus sõbranna meile sealt vastu lehvitas. Peaaegu nagu Bullerby lastel. Ainult et Kohtla-Järvel.

Häirib teid mõte, et keegi võib ÄKKI näha, kuidas te köögis nõusid kraanikausist pesumasinasse panete? Ja mis siis sellest on, et näevad?

IMG_7634
Kardinateta 🙂

Päise foto: pexels.com

 

12 thoughts on “Aken

  1. Ei häiri. Aga 1. korrusel muretsen tehnika pärast pisut, mis õhtul kõik hiilgab. Minu isa nt aga kustutab särki vahetades ka tule ära, kuigi läbipaistmatud päevakardinad on ees magalas ja 3. korrusel. Pole sellest kunagi aru saanud. Kui kedagi nii megalt huvitab, siis tal on ehk probleem? Ma ei arva, et peaks seksima tulega ja kardinateta, aga no.. Ärgem nüüd üle piiri ka mingem.

  2. Ei häiri mõte, et keegi mu akendesse vaatab. Pimedal ajal valges toas riietumise ajal tõmban küll kardinad ette aga üldiselt ei ole probleemi. Aga ma ei ole väga elanud ka sellises kohas, kus otse akendesse vaadata saaks. Lapsepõlvekodus oli enamik aknaid maja taguse poole, seal kedagi käimas-vaatamas polnud. Siis elasin paneelikas 4. korrusel, tänavalt mu akendesse ei näinud ja vastasmaja oli ka vaatamiseks sobimatu nurga all. Ja praeguses elamises on küll paar hoonet nägemisulatuses aga üks neist on ärihoone, mis õhtuti inimtühi ning teises majas ei elata.
    Sellepärast vist ei oskagi seda vaatamist peljata. Aga endale mulle meeldib õhtuti eramajade rajoonis jalutada ning vaadata tulesid akendes ja inimeste tegemisi tubades. Üldse mitte pahas mõttes, lihtsalt teiste toimetamisi kõrvalt jälgida on huvitav. Ja turvaline on mõelda, et igaühel on omad rutiinid ja toimetused.

  3. Mul on elutoas aken otse tänavale ja tee läheb ikka päris lähedalt akna kõrvalt. Alguses oli mul suva, aga mingi hetk hakkas imelik, et mingi vedelen arvuti ees, lott põlvini ja trükin ja siis keegi jalutab mööda ja vaatab, kuidas ma siin tagumikku sügan ja vedelen 😀 Siis hakkasin ruloo asemel vähemalt õhukesi kardinaid kasutama.

    1. Ma kirjutasin oma Facebooki lehel Katrele ka, et ma siis küll mõistan, kui on madal esimene korrus (osadel ju lausa tänaval) ja sealt läheb otse kõnnitee akna eest. Pärnus on selliseid tänavaid palju ja kindlasti ka mujal, siis ma täiega mõistan seda, et kui sul näokõrguselt tont sisse vaatab, et veider 😀 Aga juba teisel korrusel elades on megasuva. Mul vähemalt 😀

      1. Jaa, kui ma korteris elasin, siis ma ka kunagi ei tõmmanud ette, sest no MIDA nad ikka niiväga näeks, kes sisse vaatavad. Aga nagu sa ütlesid, kui päris näokõrgusel keegi vahib, siis on imelik küll. Eriti siis, kui mul veel Milvi oli – tema aedik oli otse mu elutoa akna all ja polnud harv juhus, kui rahus vahin telekat ja siis avastan, et minust 2m kaugusel seisavad 10 inimest ja vaatavad 😀

  4. Mulle ei meeldi ilma kardinateta. Nagu hetkel on nt, kolisime jõuludeks ajutiselt teise kohta, aknad igas küljes, pole kardinaid. Väga ebamugav, ei tunne end hästi :D. Meeldib ikka et pimeduse saabudes saan miskit ette tõmmata.

    1. Kindlasti on kodusid, kus kardinad isegi kaunistaks koledaid aknapõski (ma ei mõtle Sinu kodu!!! 😀 vaid üleüldse) ja ma saan täiesti aru, kui inimesel on miski TUNNE, et tunneb justkui alasti end ilma kardinateta. Samas ma ise nii harjunud ilma kardinateta, et ei kujutaks ettegi teistmoodi.

  5. Üldse ei häiri. Kui suudavad, siis vaadaku. Elan 9. korrusel. Küll aga ei meeldi mulle vaadata oma “alasti” aknaid väljastpoolt. Seega igatsen elutuppa kardinaid, kuid mitte sissevaatamise vaid hubasuse tõttu. Sama lugu oli nii esimesel kui teisel korrusel elades.

    Küll aga ei jõua ma ära imestada meie majaesist maja. See ehitati umbes 20m kaugusele, vb veidi kaugemale, aga ikka väga lähdale. Inimesed ostsid sinna kallid korterid, et elada kardinate taga, sest naabermajast vaatab keegi ikka otse aknasse ja ega midagi pole sealt ka näha kui vastasmaja. 21. sajandil keegi projekteeris sellise maja, keegi ehitas valmis, keegi müüs maja ja keegi ostis ja kolis elamagi sinna. Miks? Ma ei taipa.

    1. Asukoha pärast?

      Elan ise ka praegu kesklinnas, kus aknast vaade vastasolevale majale ja mind tõesti see ei häiri, sest välja ma suurt ei vaatagi. Vaatan rohkem arvutiekraani ja loen raamatuid. Loodusesse minemiseks lähengi korterist ja linnast välja. Asukoht ja kiire ühendus vajalike kohtadega on mulle olulisem kui kena vaade. Mul on tõesti oma kodus kodune tunne, sest siin on kõik just täpselt minu tahtmise järgi tehtud ja ma ei tahagi seda kellegi võõraga jagada.

      Kasutan pimendavaid aknakatteid, sest mulle ei meeldi akvaariumitunne, kus mina näen pimedas ainult enda peegeldust aga teised näevad kõike, mida teen (see on minu jaoks vastik, tekitab abitu tunde).

      Ei häiri mõte, et keegi näeks mind nõusid pesemas, vaid et keegi üldse saab niisama vabalt mind vaadata ja igasugu asju välja mõelda. Minu jaoks on see tungimine minu privaatsesse ruumi. Mõni halvemate kavatsustega inimene saaks nii kaardistada minu liikumise ajaliselt, millal kodu on tühi ja mis asju oleks siit hea varastada. Vastasmajas elab muidugi ka nuhist naabrimutt, kes iga asja peale kael õieli aknast välja peab passima. Ja duši alt ei saa ka katmata akende tõttu alasti magamistuppa kõndida.

      Pideva hirmuga ma muidugi ei ela, kuid see on saanud harjumuseks, mis tekkis juba lapsepõlves. Ajal, mil ma kusjuures elasin üsna erealdatud eramajas metsa keskel, kus keegi ei saanudki akna taha midagi vahtima tulla. Aga see abitu vastikusetunne enda peegelduse vastu tühjas aknas on jäänud siiani. Ma ei saa ju kontrollida, kes mul aknast sisse vaatab. Nii ongi ohjad minu käes ja pimedal ajal on kardinad kindlalt ees.

      1. Ma ei arva, et see asukoht nüüd nii hea on, et sellist ämbrit teha.
        On hea küll, aga mitte nii hea.
        Kesklinnas jah majad hästi tihedalt koos ja majad on ka väiksemad ja majade vahelt piilub ehk ka pisut valgust ja midagigi veel.

        Ps. Südalinnas oli meil naabermaja palju (umbes 2x, ehk kaks sissesõiduteed) lähemal, samuti uus ja vana kõrvuti. Seal see kooslus küsimusi ei tekitanud, tõesti väikesed sarnased majad ja need sünkisid omavahel.

        Siin on see teisiti. Kaks suurt mölakat maja küljed pea vastamisi ja pooltel elanikel puudub igasugune vaade.

  6. Olen ise sama mõtisklenud, et see armatur on mingi kahtlane sõna 😀 mu isa kasutab seda ja seletab muudkuid, et armatuur ja armatuur… ütle laelamp nohh!!!

  7. Toimetasin üürikorteris, mis asus paneelmaja kolmandal korrusel, üsna tihti alasti ja ei häirinud mind elutoas ning köögis aknakatete puudumine. Seda muidugi seetõttu, et teisel pool tänavat asusid madalad eramajad ja 3. korrusele sealt ilmselt ei näinud. Magamistoa akende taga oli teine paneelikas mõnesaja meetri kaugusel, aga nendes tubades olid poolläbipaistvad kardinad, lisaks varjasid kõrged puud vaadet. Õhtune alasti ringituiamine sai järsu lõpu pärast seda, kui ma olin just väiksemas magamistoas pesu kuivama riputamas ja ma toas väikest rohelist tulukest märkasin. Alguses ei saanud aru, et mida asja see on ja kust see tuleb, aga kui roheline valgustäpp esmalt pesurestil oli ja siis minu peale näitas, siis olin ikka korralikult ehmunud ja hüüdsin elukaaslast. Enne toast välja jooksmist jõudsin akna poole vaadata ja vastasmaja ühes pimedas aknas rohelise laserkiire alguspunkti näha. Kui f*cking creepy.
    Elukaaslane küll püüdis mind maha rahustada, et ilmselt mingid poisikesed lihtsalt huupi näitasid aknedesse laserkiirt ja ega nad sisse ei näinud, aga for real, selle laserkiire trajektoor ei tundunud mulle väga juhuslik. Paar õhtut hiljem nägin seda sama valgustäppi magamistoa rõdul ja sealt edasi meie toa põrandale näitamas ja see andis mu “vastasmaja laseriperverdi teooriale” hoogu juurde. Igatahes pärast seda kogemust enam alasti pesu kuivama ei pannud. 😐

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *