Ma olen siin korra juba kirjutanud mida ma arvan igasugustest sarnastest nimedest nagu Chrislyn-Marybel, Mia-Lisbeth, Casandra-Lisandra, Carlos-Christopher, jms. Ma mõistan, et mingis ühiskonnakihis või äkki isegi laiemalt on sellised nimed moodsad. Nii nagu H&M on rõivaste kiirmoekett, nii on ka need nimed kiirmood. Nii nagu leidub inimesi, kes pealaest jalatallani H&M’i riietuvad, nii leidub inimesi, kes panevad oma lapsele moe järgi nime. Teadlikult või alateadlikult. Üks tuttav küsis mult just ükspäev, et arva, mis lapse nimeks sai. Pakkusin kolm nime. Üks läks täppi. Ei ole raske ära arvata tänapäeva lapse nime, kui aimad, et tema vanemad võiks just seda moenime eelistada.

Jumala eest, tehke, mis tahate! Aga nii nagu selliste laste vanemad ilmselt arvavad, et nimed Anna ja Andri või Mai või Ott on maakate nimed või koledad või mõttetud või liiga tavapärased nö “kõigil on” (haha!), siis mina võin arvata ka mida mina tahan. Isegi siis, kui “need teised” üldse midagi ei arva. (Tegelikult niikuinii arvavad!).

Peale nende tõeliste monstrumnimede, on näiteks sellised, kus üks nimi on mingi vanavanavanavanaema või -vanaisa nimi. No mingi tavaline Siim või Salme ning kindlasti tahetakse see edasi pärandada. AGA juurde on vaja keevitada see moenimi. Nii sünnivadki Salme-Cheitlynid, Ulvi-Melanied ja Siim-Danielid. Palju õnne!

Kusjuures selliste monstrumnimede juures on minu meelest isegi täitsa värskendav see teine suund, kus tahetakse lapsele panna võimalikult lihtne ja lühike nimi. Mis need viimase aja kuulsad nimed ongi. Rumi, Rubi, Ami… Kuigi ma arvan, et tänapäeva nimede juures ei olegi võimalik oma lapsele originaalset nime panna, sest iga nimi, nii lühike ja tabav kui ka pikk ja lohisev, kaob teiste hulka ära. Pikendage seda vokaali ühe tähe võrra või lühendage. Vahet ei ole. Tänapäeva laste nimede hulgast ei paistagi ükski välja, sest nimedeks pannakse kõike. Püüdke näiteks kommentaaridesse jätta mingi nimi, mis teie meelest originaalne on, ja no 100%, kui mõtlema hakkate, näete ise ka, et see teie originaalne nimi on tänapäeva laste nimede meres vast kõige ebaoriginaalsem üldse. Pangu te oma lapse nimeks Casandra-Lisandra, Lydia, Säde või Krõõt, Ottokar või Ottomar, Iron või Kindlus või Iron Kindlus. Vahet ei ole.

Ja teate, mul on tõesti täiesti ükskõik, mis mingi võõra lapse nimi on või mis edasi saab või kuidas teda kutsutakse. Jumala kama kaks. Mis aga selliste nähtuste juures sotsioloogiliselt ja psühholoogliselt huvitav minu jaoks on, on see, et kuidas need lapsevanemad mõtlevad… Kuidas nemad maailma näevad, kuidas nende valikud sünnivad, mis on nende motiivid.

Hiljuti lugesin, kuidas üks värske ema pani oma lapsele teatud nime, “sest see tundus popi poisi nimi” ja nime teine pool “tundus eduka ärimehe nimi”. See tekitas minus korraga päris palju emotsioone ja mõtisklusi. Ei, mitte see NIMI ei tekitanud, sellest on jumala ükskõik, aga need motiivid, kuidas lapsevanemad lapsele nime valivad.

Kunagi, kui mina koolis käisin, siis olid tõesti lastel sellised “tavalised nimed” nagu Martin, Siim, Priit, Peep… Need olid siuksed tavalised poisid. Oo ja siis olid üks äge poiss – Ken. “Popi poisi nimi…” Tol ajal. Loomulikult oli see lihtsalt juhus. Või sai teie meelest poiss tõesti nime pärast popiks poisiks? Ilma igasuguste muude eeldusteta.

Loomulikult, kes tahaks, et ta laps tulevikus koolis mingi möku oleks? Kõik loodavad, et laps oleks koolis hea õpilane ja popp ja tulevikus… edukas. Eks?! Ja kas selle visiooni järgi pannakse lapsele tänapäeval nimi?! :O Ilmselt ma paljude meelest liialdan, aga mulle tundub, et sellised vanemad üritavad juba eos endid kuidagi paremaks pidada ja vähemalt nime põhjal eraldada end neist teistest – mökudest.

Kas nimi teeb ikka mehe?

Ma ise arvan, et TÄNAPÄEVAL ei ole mingit vahet, mis su lapse nimi on. Norimise ja narrimise põhjuse leiab alati. Sul võib mega vinge nimega laps olla (kuigi ma arvan, et sellist asja ei ole enam tänapäeval olemas, vt ülevalolevat juttu), aga kui tal on kodus mured ja kõhklused ja ta pole enesekindel (või misiganes need põhjused on, miks osad lapsed kuidagi heidikuteks muutuvad), siis kulla noored ja rohelised lapsevanemad, nimi teda ei päästa. Ja Su lapse nimi võib olla ka Niina Koll või Iron Kindlus*, aga kui ta on enesekindel ja toetavast perest (ja mis iganes need põhjused kõik on, miks mõned lapsed on enesekindlamad ja edukamad), siis see nimi ei koti ta sõpru. Ta mängib selle välja! Tänapäeval! Vanasti võisid olla teised lood, sest nimed olid eristuvamad. Ei ole vist ühte kindlat reeglit, miks mõni laps muutub kiusatavaks ja miks mõni mitte, aga AINULT nimi see kindlasti ei ole!

*Iron Kindlus nimi on ju päriselt olemas, aga ma tegelt ka ei mõista, mis vanemate peas toimub, kui selliseid nimesid panevad. Elavad nad mingis koomiksikangelaste maailmas? Samas isegi Batmani nimi on ju tegelikult lihtsalt Bruce.

PS: Päise foto pixabay.com