Meil on lapsega kokkulepe, et kui ta mängib oma arvutimänge ja surfab Youtube’s, siis ta ei kirjuta kuhugi oma päris nime, muid isikuandmeid ega tee iseendast netti pilte ega videosid. Mõistlik mu meelest, sest ta on küll piisavalt suur ja iseseisev (9a), et netis ja igasugu äppides ringi tuuseldada, aga samas ikka liiga väike ja kogemusteta, seega võib see väga halvasti lõppeda.

Täna hommikul ta aga teatas mulle kavala näoga, et emme, ma pean sulle midagi rääkima, ma panin Youtube’i mõned videod. Mul käis külmavärin üle ja elavalt jooksis pilt silme eest läbi, kuidas mu 9aastane tegi endast mingi meigivideo ja nüüd kõik suvakad vahivad. Okei, päris nii ma tegelikult ei mõelnud, sest meikimine ja muu väline teda (veel) absoluutselt ei huvita. Aga mingi jõnks käis mus korra läbi küll.

Õnneks oli ta pannud üles vaid paar videot, kus oma tegelasi joonistab. Arvutis erinevate programmidega joonistamine ja koomiksite tegemine on tema kirglik hobi. Algas kõik sellega, kui ta sai sünnipäevaks läpaka. See on tegelikult hämmastav, mida üks väike laps suudab ise Youtube’i abiga ära õppida, igasuguste joonistusprogrammide kasutamist jms. Ma vaatan, mida ja kui kiiresti ta seal askeldab ja tunnen end iidse fossiilina.

IMG_7812

Päkapikk tõi ühe Bambi hirvekese ja sellest inspireerituna tekkis tegelane

Kuigi laps ei pannud ISEENDAST netti videosid, siis pidasin ma vajalikuks ikkagi teda hoiatada, et nende videote alla ei pruugi ta saada alati nunnusid kommentaare. Keegi võib kirjutada ka lihtsalt argumenteerimata “Sa oled loll!” või “Käi *****!” Seletasin siis, et mina kardan tema pärast, sest ta saab siis ju haiget. Ütlesin lapsele, et kui keegi lihtsalt lambist nii su joonistusvideo alla kirjutab, siis see ei tähenda SINU ENDA kohta mitte kui midagi ja seda ei tohi hinge võtta. Kohe kindlasti ei hakanud ma rääkima, et kui keegi sulle kirjutab  “Loll oled!” tähendab see, et kallis laps, sa teed “ÕIGET ASJA”. Või et “Suuri laevu saadabki kajakate kisa!” või et “Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!”. See on bullshit! Ma olen seda teemat kunagi puudutanud ka SIIN. Ma ei kujuta ette, et keegi oma lapsele tõsimeeli sellist loogikat õpetab. Kus siin loogika on? Kui sind vihatakse või sõimatakse, siis see tähendab, et sa teed õiget asja? EI! Kui sind sõimatakse, siis see ei tähenda, et sa teed õiget asja. Ja kui sind sõimatakse, siis see ei tähenda ka, et sa teed valet asja. Kumbki järeldus ei ole õige.

Vahel ma mõtlen, et 25 aastat tagasi oleksin ma jumala vabalt osanud oma last kasvatada, aga PRAEGU… Praegu on see 25 korda raskem!