Tilda arvas, et nii, nagu mina mõtlen ja kirjutan, saab mõelda ja kirjutada vaid inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi.

Ma olin vist 22 aastane (võin 1 aastaga puusse panna), kui mul diagnoositi depressioon. Arsti juures. Olin pärast keskkooli läinud rõõsalt ja rõõmsalt Tallinna elama ja ülikooli. Rõõsa ja rõõmus ma ei olnud ma päriselt sisemiselt, vaid seepärast, et ma sain minema sellest nn depressiivsest väikelinnaelust ja olla lõpuks ISE. Täiskasvanu! Vaba!

Paugupealt ja keskkonnavahetusega ei muutu aga midagi, mul oli tegelikult nähtamatu sada kilo p*ska kukil, mida maha raputada oli keeruline, sest nagu tunned… aga ei näe, mis täpselt. Ülikool, õppimine, sõbrad, elu. Tagant järgi vaatan, et elu oli ju täiesti lill. Noorus ju! Oi, küll see noorus oli ilus aeg eks. Ja oligi. Aga mis tunded minus tegelikult sees olid, see on teine lugu.

3 aastat Tallinnas elanuna ja ülikoolis käinuna läksin ise tööle, tahtsin lõplikult vabaneda igasugusest sõltuvusest vanematest. Ei pidanud ma enam luba küsima, kui tahan juukseid värvida või kuhugi minna, kuid sõltusin rahaliselt ikka. Viimase aasta käisin nii ülikoolis kui ka tööl, raha teenisin ise ja eesmärk oli saavutatud.

Läks paar aastat ja siis tabas mind aga jalaga p*rselöök. Kes lõi? ELU! Ilma igasuguse väljaõppeta, osalt täielikult vati sees kasvatatud noor inimene puutus kokku selle päris eluga. Tööl. Inimestega. Mängudega. Rollidega… Nii et mina, kes ma olin saavutanud oma eesmärgi, vanematest sõltumatuse, läksin viimases hädas ema juurde. Ma ei olnud tol ajal emaga tegelikult üldse nii lähedane, et minna. Aga läksin. Ma ei tea, mida ma ütlesin või tegin, ma ei mäleta. Sain mingit sorti närvivapustuse, aga suutsin vist tööle ikkagi teada anda, et mul midagi juhtus, ma ei saa tulla… Mul on selle koha peal nagu must auk.

Mäletan arstile minekut, ema viis mu sinna ukse taha. Ma olin 22. Ema viis! Ma polnud ise võimeline abi leidma. Mäletan neid käike. Mäletan, kuidas kuulsin pealt, kuidas arst kellegagi telefonis rääkis, kes tahtis end tappa. Oli olnud mingi hädaolukord, mida ma sattusin kogemata kuulma. Mäletan, kuidas mina nutsin, nii et hing jäi kinni. Mäletan, kuidas mulle mingid rohud kirjutati ja mäletan, kuidas see arst seletas, et mõni vajab rohtusid nii, nagu inimesed vajavad prille. Ta ei mõelnud seda, et rohtudega paremini näeks, vaid seda, et mõnele on rohud lihtsalt hädavajalikud läbi elu, nii nagu mõni kannab prille.

Ma ei räägi põhjustest, ma arvan, see pole vajalik ja on sügavalt isiklik. Selles poleks midagi julget, kui ma sellest räägiks, see oleks pigem egoistlik. Peale selle ei taha ma kedagi süüdistada oma depressioonis ja hilisemates depressiivsemates perioodides. Just nimelt see – “Näe, teie pärast oli mul s*itt!”

Töölt (mitte mu praegune töökoht) olin ma eemal, mitte väga pikalt, aga olin. Praegu mõtlen, et üks suur põhjus, miks ma sellest tol korral välja tulin ja mis mind üldse pinnal hoidis, oli sõbranna, kellega ma koos elasin ja kes on seni üks mu parimatest sõbrannadest. Ta ei lasknud mul sügavale p*rse vajuda. Ükskõik, mis hetkel ma end natukenegi haletsema kukkusin, oli ta k*radi range. Ta oli minuga nii range, et mul hakkas lausa piinlik, et ma siukest jama mõtlen. Minu puhul see töötas. Üksi elades… kes teab, mis oleks võinud saada. Ja ma ei mõtle siinkohal, et ma oleks oma elu lõpetanud, ei seda mõtet mul ei olnud. Ma olen surmast kirjutanud SIIN ja see pole olnud minu jaoks mingi variant. Jah, ma olen mõelnud, et ma ei taha elada. Aga ma ei ole mõelnud, et tahaksin surema hakata, seda protsessi läbi elada.

Mul oli see üks sõbranna, kes koputas rangelt õlale ja küsis “Mida k*radit sa teed?” ja teine, kes seda reaalsustaju lööki nagu padi pehmendas. Selles burgeris, kahe väga erineva saia, vahel ma toimisin. Praegu mõtlen, et too sõbranna, kelle T-särgi selja taha olime lasknud nalja pärast trükkida “Maailma parim elukaaslane!” aitas kindlasti põimida minust selle, kes ma praegu olen. Mitte, et teised inimesed poleks elus olulised olnud. On olnud, aga hoopis teistmoodi.

On olnud hetki ja perioode, kus ma ei näe pointi voodist püsti tõusta, veel vähem end kammida, kreemitada, meikida (haa haa, elu mõttetuim tegevus tundub see sel hetkel!)… Mu elus on olnud perioode, kus ma lõpetasin söömise, kus mu päevane toit võrdus kahe kurgust sisse topitud mandliga. On olnud hetki, kus ma öösel sügavast unest ärkan südamekloppimise ja paanilise surmahirmu peale ning on olnud hetki, kus rahvarohkes kohas või ka niisama minestan või olen selle ääre peal, sest mul ei ole õhku (kõigil teistel on). On olnud hetki, kus mu sõbrad mind lihtsalt veavad läbi. Tule ikka! Teeme! Lähme! Kõige selle juures on mind aidanud huumor – absurdihuumor ja must huumor. Olen praegu poole peal Maarja Kangro raamatuga “Klaaslaps” ja seal on täpselt selline huumor, mis ei ole huumor, aga samas on. Minu jaoks ei ole see provokatsioon, minu jaoks on see normaalsus. Alla selle oleks iba. Aga nii on väga hea. Aga sellest ühes teises postituses 🙂

“Keerame prussakad naljaks!” oli meil sõpradega üks ütlus. See pärines sellest, kui ülikooli ajal elasime Roosikrantsi tänaval korteris, kus selgus, et olid prussakad. Selle asemel, et vinguda, tegime me neist luuletusi ja nalju. Ehk “Keerasime prussakad naljakas”. Sellest väiksest lausejupist tuli läbi elu viiv moto, mis tähendas seda, et kui elus viskab sisse vedelat p*ska, siis lihtsalt tuleb sellest üle olla. Prussakad naljaks keerata. See juurdus meisse kõigisse päris tugevasti! Ja p*ska on omajagu näinud me kõik.

Pärast lapse sündi läksid mu elus mingid asjad paika päris pikaks ajaks. Rohtusid võtsingi ma vaid see üks periood 22aastasena, ülejäänud elu olen alati üritanud ise hakkama saada. Ühe korra on olnud väike tagasilangus ja nüüd ei ole õnneks umbes 5 aastat ma ühtegi musta auku kukkunud. Need ca 5 aastat on olnud mu elu stabiilsemad aastad ja sellelt pinnalt kasvab mingi natuke uuem mina. Nüüdseks on tegelikult juba kasvanud.

Meie ühiskonnas (võibolla ka mujal) on üks totter fenomen. Korra kerkib midagi õhku – räme korruptsioon, tuntud inimese tegeliku pale nähtavale tulek, ahistamine või depressiooniteema – ja kõik (meedia jne) räägivad sellest. Korra! Sest see on aktuaalne, see müüb… Ja siis see vaibub ning vajub unustusehõlma. Inimesed said korra imestada, ohkida, välja elada ja siis.. siis elavad OMA elu eldasi. Kõigil on oma elu, mida edasi elada. Ei ole võimalik lõputult kaasa tunda ja kaasa noogutada, paitada ja mõista. Omalgi muresid. See pole etteheide. Kõik ei jõua lihtsalt lõputult järjest kuulata ja lugeda ahistamisest ja depressioonist, koolivägivallast ja haigekassa puudujääkidest!

Ma ei taha olla teiste silmis ohver ja ma ise ka ei tunne mitte ühegi rakuga, et ma olen või olen olnud. Keegi teine ei ole süüdi. Ma ei süüdista ka iseennast. Asjad lihtsalt juhtuvad ja tähtis on see, kuidas sa sellest välja tuled. Kindlasti ei kirjutaks ma depressioonist nii, et sinna juurde räägin, et ärkasin hommikul üles, lugesin kellegi emotsionaalset sõimu (minu subjektiivne hinnang ja minu tunded!) iseenda kohta ja lõpetasin õhupuudusega, pärast mida olin sunnitud rahusteid võtma. (NB! Nii see loomulikult ei olnud, see on lihtsalt näide). Aga kui ma nii kirjutaksin, siis a) ma tahaks, et teine end s*tasti ja süüdi tunneks ja b) ma tahan, et teised näeksid, kui s*tasti ta mind tundma pani. Aga see oleks nii MINU maailmas ja minu loogikaga. Maailmas, kus kõik inimesed ei ole vaikimisi ilusad ja head. Need, kes natuke saavad minu maailmast aru, vast saavad aru, mida ma öelda tahan. Ka depressiooni läbi elanud inimesed võivad depressiooni erinevalt suhtuda!

Depressioon on tõsine asi, ma loodan, et ei tule olukorda, kus see on reaalselt igalühel, see natuke vähendaks asja tõsidust.