Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

Tilda arvas, et nii, nagu mina mõtlen ja kirjutan, saab mõelda ja kirjutada vaid inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi.

Ma olin vist 22 aastane (võin 1 aastaga puusse panna), kui mul diagnoositi depressioon. Arsti juures. Olin pärast keskkooli läinud rõõsalt ja rõõmsalt Tallinna elama ja ülikooli. Rõõsa ja rõõmus ma ei olnud ma päriselt sisemiselt, vaid seepärast, et ma sain minema sellest nn depressiivsest väikelinnaelust ja olla lõpuks ISE. Täiskasvanu! Vaba!

Paugupealt ja keskkonnavahetusega ei muutu aga midagi, mul oli tegelikult nähtamatu sada kilo p*ska kukil, mida maha raputada oli keeruline, sest nagu tunned… aga ei näe, mis täpselt. Ülikool, õppimine, sõbrad, elu. Tagant järgi vaatan, et elu oli ju täiesti lill. Noorus ju! Oi, küll see noorus oli ilus aeg eks. Ja oligi. Aga mis tunded minus tegelikult sees olid, see on teine lugu.

3 aastat Tallinnas elanuna ja ülikoolis käinuna läksin ise tööle, tahtsin lõplikult vabaneda igasugusest sõltuvusest vanematest. Ei pidanud ma enam luba küsima, kui tahan juukseid värvida või kuhugi minna, kuid sõltusin rahaliselt ikka. Viimase aasta käisin nii ülikoolis kui ka tööl, raha teenisin ise ja eesmärk oli saavutatud.

Läks paar aastat ja siis tabas mind aga jalaga p*rselöök. Kes lõi? ELU! Ilma igasuguse väljaõppeta, osalt täielikult vati sees kasvatatud noor inimene puutus kokku selle päris eluga. Tööl. Inimestega. Mängudega. Rollidega… Nii et mina, kes ma olin saavutanud oma eesmärgi, vanematest sõltumatuse, läksin viimases hädas ema juurde. Ma ei olnud tol ajal emaga tegelikult üldse nii lähedane, et minna. Aga läksin. Ma ei tea, mida ma ütlesin või tegin, ma ei mäleta. Sain mingit sorti närvivapustuse, aga suutsin vist tööle ikkagi teada anda, et mul midagi juhtus, ma ei saa tulla… Mul on selle koha peal nagu must auk.

Mäletan arstile minekut, ema viis mu sinna ukse taha. Ma olin 22. Ema viis! Ma polnud ise võimeline abi leidma. Mäletan neid käike. Mäletan, kuidas kuulsin pealt, kuidas arst kellegagi telefonis rääkis, kes tahtis end tappa. Oli olnud mingi hädaolukord, mida ma sattusin kogemata kuulma. Mäletan, kuidas mina nutsin, nii et hing jäi kinni. Mäletan, kuidas mulle mingid rohud kirjutati ja mäletan, kuidas see arst seletas, et mõni vajab rohtusid nii, nagu inimesed vajavad prille. Ta ei mõelnud seda, et rohtudega paremini näeks, vaid seda, et mõnele on rohud lihtsalt hädavajalikud läbi elu, nii nagu mõni kannab prille.

Ma ei räägi põhjustest, ma arvan, see pole vajalik ja on sügavalt isiklik. Selles poleks midagi julget, kui ma sellest räägiks, see oleks pigem egoistlik. Peale selle ei taha ma kedagi süüdistada oma depressioonis ja hilisemates depressiivsemates perioodides. Just nimelt see – “Näe, teie pärast oli mul s*itt!”

Töölt (mitte mu praegune töökoht) olin ma eemal, mitte väga pikalt, aga olin. Praegu mõtlen, et üks suur põhjus, miks ma sellest tol korral välja tulin ja mis mind üldse pinnal hoidis, oli sõbranna, kellega ma koos elasin ja kes on seni üks mu parimatest sõbrannadest. Ta ei lasknud mul sügavale p*rse vajuda. Ükskõik, mis hetkel ma end natukenegi haletsema kukkusin, oli ta k*radi range. Ta oli minuga nii range, et mul hakkas lausa piinlik, et ma siukest jama mõtlen. Minu puhul see töötas. Üksi elades… kes teab, mis oleks võinud saada. Ja ma ei mõtle siinkohal, et ma oleks oma elu lõpetanud, ei seda mõtet mul ei olnud. Ma olen surmast kirjutanud SIIN ja see pole olnud minu jaoks mingi variant. Jah, ma olen mõelnud, et ma ei taha elada. Aga ma ei ole mõelnud, et tahaksin surema hakata, seda protsessi läbi elada.

Mul oli see üks sõbranna, kes koputas rangelt õlale ja küsis “Mida k*radit sa teed?” ja teine, kes seda reaalsustaju lööki nagu padi pehmendas. Selles burgeris, kahe väga erineva saia, vahel ma toimisin. Praegu mõtlen, et too sõbranna, kelle T-särgi selja taha olime lasknud nalja pärast trükkida “Maailma parim elukaaslane!” aitas kindlasti põimida minust selle, kes ma praegu olen. Mitte, et teised inimesed poleks elus olulised olnud. On olnud, aga hoopis teistmoodi.

On olnud hetki ja perioode, kus ma ei näe pointi voodist püsti tõusta, veel vähem end kammida, kreemitada, meikida (haa haa, elu mõttetuim tegevus tundub see sel hetkel!)… Mu elus on olnud perioode, kus ma lõpetasin söömise, kus mu päevane toit võrdus kahe kurgust sisse topitud mandliga. On olnud hetki, kus ma öösel sügavast unest ärkan südamekloppimise ja paanilise surmahirmu peale ning on olnud hetki, kus rahvarohkes kohas või ka niisama minestan või olen selle ääre peal, sest mul ei ole õhku (kõigil teistel on). On olnud hetki, kus mu sõbrad mind lihtsalt veavad läbi. Tule ikka! Teeme! Lähme! Kõige selle juures on mind aidanud huumor – absurdihuumor ja must huumor. Olen praegu poole peal Maarja Kangro raamatuga “Klaaslaps” ja seal on täpselt selline huumor, mis ei ole huumor, aga samas on. Minu jaoks ei ole see provokatsioon, minu jaoks on see normaalsus. Alla selle oleks iba. Aga nii on väga hea. Aga sellest ühes teises postituses 🙂

“Keerame prussakad naljaks!” oli meil sõpradega üks ütlus. See pärines sellest, kui ülikooli ajal elasime Roosikrantsi tänaval korteris, kus selgus, et olid prussakad. Selle asemel, et vinguda, tegime me neist luuletusi ja nalju. Ehk “Keerasime prussakad naljakas”. Sellest väiksest lausejupist tuli läbi elu viiv moto, mis tähendas seda, et kui elus viskab sisse vedelat p*ska, siis lihtsalt tuleb sellest üle olla. Prussakad naljaks keerata. See juurdus meisse kõigisse päris tugevasti! Ja p*ska on omajagu näinud me kõik.

Pärast lapse sündi läksid mu elus mingid asjad paika päris pikaks ajaks. Rohtusid võtsingi ma vaid see üks periood 22aastasena, ülejäänud elu olen alati üritanud ise hakkama saada. Ühe korra on olnud väike tagasilangus ja nüüd ei ole õnneks umbes 5 aastat ma ühtegi musta auku kukkunud. Need ca 5 aastat on olnud mu elu stabiilsemad aastad ja sellelt pinnalt kasvab mingi natuke uuem mina. Nüüdseks on tegelikult juba kasvanud.

Meie ühiskonnas (võibolla ka mujal) on üks totter fenomen. Korra kerkib midagi õhku – räme korruptsioon, tuntud inimese tegeliku pale nähtavale tulek, ahistamine või depressiooniteema – ja kõik (meedia jne) räägivad sellest. Korra! Sest see on aktuaalne, see müüb… Ja siis see vaibub ning vajub unustusehõlma. Inimesed said korra imestada, ohkida, välja elada ja siis.. siis elavad OMA elu eldasi. Kõigil on oma elu, mida edasi elada. Ei ole võimalik lõputult kaasa tunda ja kaasa noogutada, paitada ja mõista. Omalgi muresid. See pole etteheide. Kõik ei jõua lihtsalt lõputult järjest kuulata ja lugeda ahistamisest ja depressioonist, koolivägivallast ja haigekassa puudujääkidest!

Ma ei taha olla teiste silmis ohver ja ma ise ka ei tunne mitte ühegi rakuga, et ma olen või olen olnud. Keegi teine ei ole süüdi. Ma ei süüdista ka iseennast. Asjad lihtsalt juhtuvad ja tähtis on see, kuidas sa sellest välja tuled. Kindlasti ei kirjutaks ma depressioonist nii, et sinna juurde räägin, et ärkasin hommikul üles, lugesin kellegi emotsionaalset sõimu (minu subjektiivne hinnang ja minu tunded!) iseenda kohta ja lõpetasin õhupuudusega, pärast mida olin sunnitud rahusteid võtma. (NB! Nii see loomulikult ei olnud, see on lihtsalt näide). Aga kui ma nii kirjutaksin, siis a) ma tahaks, et teine end s*tasti ja süüdi tunneks ja b) ma tahan, et teised näeksid, kui s*tasti ta mind tundma pani. Aga see oleks nii MINU maailmas ja minu loogikaga. Maailmas, kus kõik inimesed ei ole vaikimisi ilusad ja head. Need, kes natuke saavad minu maailmast aru, vast saavad aru, mida ma öelda tahan. Ka depressiooni läbi elanud inimesed võivad depressiooni erinevalt suhtuda!

Depressioon on tõsine asi, ma loodan, et ei tule olukorda, kus see on reaalselt igalühel, see natuke vähendaks asja tõsidust.

 

 

 

 

 

 

 

11 thoughts on “Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

  1. Minu meelest on viimasel ajal täiesti konkreetselt trend, et kõigil on depressioon. Igal teisel inimesel. See vabandab pool elu välja. Seda kasutatakse konkreetselt vahendi ja vabandusena, sobivatel hetkedel kargab jälle kusagilt aga depressioon välja ja võid endale lubada ükskõik, missugust käitumist. Keegi midagi öelda ei tohi, sest issand, mul on depressioon!
    Mul on tänu sellistele inimestele tõsiselt kahju neist, kes päriselt on depressiivsed ja depressiooni põevad. Nemad ei käi sellest igal pool kiremas, ei kirjuta oma iseloomu kehva poolt ja ebaõnnestumisi ja ka viitsimatust ja saamatust depressiooni arvele.
    See on täpselt sama nagu ahistamisteemadega – igaüks on ahistatud, mistõttu nende lood, keda PÄRISELT KA ahistatakse, kaotavad suure osa tõsiseltvõetavusest ja tõsidusest.
    Inimesed võiks aru saada, et depressioon ei ole kehv tuju ja stt iseloom, eriti võiks inimesed lõpetada iseendal depressiooni diagnoosimise ja usaldada selle ikka õppinud inimeste hoolde.

  2. täpselt samamoodi, nagu inimesed ja depressioonid on erinevad, on ka valusatest ja halbadest asjadest rääkimiseks erinevaid viise. seda võiks natuke rohkem aktsepteerida ka nö teise viisi eelistajad. minule näiteks sobib pigem siinne (jah, mul ei ole depressiooni, tõesti, ma ei tohiks arvamust avaldada, aga ma olen täiesti kindel, et ka depressiooni põdevate inimeste seas on neid, kellele siinne variant sobib).
    aga vahel tundub, et depressioonis mitteolemine, sellest paranemine või üldse kuidagi mitte muserdunud olemine on viimasel ajal nagu patt. “kuidas sa julged üle saada ja oma kõrbenud tiivad uuesti laiali ajada? kuidas sa julged pärast ebaõnnestumist uuesti üritada? kuidas sa julged üldse veel hingata? leba looteasendis maas, kuni surm sulle järele tuleb!”
    ilmselgelt ma ei parafraseeri praegu kedagi konkreetset, aga mina näiteks tunnen, et ma peaksin juba natuke vaiksemalt ütlema, et mul ei ole ega ole olnud diagnoositud depressiooni ja ma ei ole õnnetu. sest noh, ei ole viisakas.
    ja ILMselgelt ma ei pisenda depressiooni, vaid mõtisklen.

  3. Paraku on depressioon kui päris reaalne haigus tõesti “ära lörtsitud”. Seda tuuakse vabanduseks pea igas võimalikus ja võimatus olukorras ning seega päris põdejad võib olla ei julgegi oma olukorrast rääkida kartes, et neid peetakse “moehaigeteks”. Depressioonist ja probleemi olemasolust rääkimine on olulised aga peaks ka aru saama, et päris iga halb päev ja meeleolukõikumine ei ole depressioon. Ja et see on ikkagi päris ehtne haigus.
    PS! See ei olnud Ebapärlikarbi pihta suunatud vaid pigem neile, kes “täpselt teavad” kes mingi konkreetse seisundiga ise kokku on puutunud ja kes mitte.

  4. Mul on üsna tõsised vaimsed häired (dissotsiatiivne isiksusehäire, ptsd, ocd), aga elus ei tuleks selle peale, et seda vabandusena kasutada. Ükski haigus ei anna õigust olla s*tapea.

  5. Eile jäi veel see ütlemata, et minu meelest ei tee inimesed enam vahet stressil ja depressioonil. Iga väike pingeseisund ja madalseis on kohe depressioon.

  6. Ma loodan, et Sa oskad ennast kõrvalt näha nii nagu ilmselt Sinu lähedased Sind näevad aga täna ma tahan, et Sa mu kommentaari lugedes näed ennast nii nagu mina Sind: Sa oled äge ja julge ning kui ma suureks kasvan, siis ma tahan ka mõnes asjas selline olla. Ära kunagi unusta seda, et Sa oled hea ja armastatud inimene ning mul on hea meel, et Sa oled elus leidnud oma koha. See on nii oluline.
    Ja meil on sõbrannadega väljend: elu juhtub ehk põhimõtteliselt sama nagu prussaka lugu.

  7. Mina kui depressiooni põdev isik (täitsa diagnoosi ja tihedate arstivisiitidega) ütlen seda, et… täpselt nii nagu ei tohiks üks (ilma ametliku diagnoosita) inimene lihtsalt prahvatada, et “ohh, ma olen nii OCD!”, ei tohiks ka lihtsalt öelda, et mul on depressioon. Kui sa pole seda ise üle elanud, siis sa lihtsalt ei mõista ja nii ongi. Isegi need, kes on seda üle elanud, ei mõista alati üksteise haigust – mis siis, et haigus on sama nimega.

    Tuleb kahjuks tunnistada, et depressiooni-nimelisest haigusest on ehk saanud moodne “mul on ka” haigus. Ma kirjutan EHK, sest tegelikkuses on ka täiesti võimalik, et 1) depressiooni diagnoositakse lihtsalt rohkem 2) tänapäeval on noortel lihtsalt keerulisem endaga toime tulla – olgu see siis “lumehelbekeseks” kasvatamise tõttu või tõesti seetõttu, et “tee tööd, näe vaeva, kasu ei midagi” ehk nad lihtsalt ei näe oma tulevikku väga helgena.

    Teisalt aga… ma tulen tagasi selle punkti juurde, kus ma alguses kirjutasin, et isegi sama diagnoosiga inimesed ei pruugi teist mõista. Ma tean inimest, kel on olnud aastaid depressioon – sügav, raske depressioon, kes on ka kinnises osakonnas patsiendiks olnud. Neid kordi, kus ma olen end tabanud mõtlemast, et “kurat, saa ükskord üle, TEE midagi, vaheta ravimit, käi ROHKEM arsti juures vms” on olnud rohkem kui kahel või mitmel käel sõrmi. Ma olen kindel, et on inimesi, kes leiavad minu käitumise samasuguse. Fakt on see, et mõni inimene on depresiooniga tegelemiseks tugevam – talle piisab vaid sellest kõige esimesest lükkest (ehk arsti juurde vedamisest) ja edaspidi on talle tugi vaja vähe või üldse mitte. Mõnel teisel aga tulebki tõepoolest kogu aeg väikesi tõukeid anda. Ning nii kahju kui see ka pole, siis paratamatult KÕIKI ei saagi päästa, sest alates mingist hetkest ei saa enam haige inimese kõrval pidevalt olla – ongi upu või uju olukord. Selles ei saagi süüdistada ei sugulasi (“miks küll ei nähtud/tehtud”) ega ka depressiivset ennast (“miks ta küll rohkem ei teinud/käinud”) – nii lihtsalt on: ümberringsetel inimestel lõppeb jaks ning haigel endal lihtsalt alati polegi seda sisemist tugevust. See võib kõlada karmilt, aga see lihtsalt ON nii.

    Ebaviisakas, ülbe, vastik käitumine aga on halb käitumine igal juhul. Vahet pole kas inimene on haige või terve – olgu kasvõi ratastoolis või vaimse puudega, aga isegi neile tuleb selgeks teha, et teatud tüüpi käitumine pole vastuvõetav.

    1. Ma olen väga nõus kogu Su jutuga ja sellega, et inimesed, kellel on depressioon, ei ole kõik ühesugused, sest neil on ju midagi ühist – depressioon. Väga hästi ütlesid, et mõni inimene on depressiooniga tegelemiseks tugevam ja mõnda ei saagi aidata!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *