Surm

Surm

Paljud ütlevad, et nad ei karda surma. Mul on sellega veidi kana kitkuda. Ma natuke arvan, et neile TEGELIKULT ei ole kohale jõudnud, et nad PÄRISELT ka ikkagi surevad. Kunagi. Aga ikkagi nad teevad seda. Salamisi arvan, et isegi kui nad ütlevad, et nad on selle enda jaoks lahti mõelnud ja aru saanud, siis ma mõtlen, et tegelikult ei ole.

Või äkki me räägime natuke erinevatest asjadest? Surm, aga siis on ka suremine. Äkki nad tõesti ei karda surma. Aga suremist? Ma äkki ise ka ei karda surma, sest see on lihtsalt… ilmselt ikkagi üks suur mitte midagi tunne. Kui ma veel sündinud ei olnud, siis polnud ju hull olla. Kui hull see surnud olemine olla saab siis?

Aga surmale eelneb suremine. Ja vot see on ebameeldiv. Seda, rsk, ma üle ei ela! Ja suremist ma kardan küll! On keegi, kes seda protsessi naudiks? Või vähemalt ei kardaks? Et noh, teen lebolt ära!

Mul on surmaga selline teema, et ma võin jumala ära flippida, kui sellele PÄRISELT mõtlen. Nagu päriselt (vt esimest lõiku)! Seepärast ma ei taha sellele päriselt mõelda. Ometi mõtlen iga päev. Iga päev mitte päriselt, aga sellises light versioonis küll. Ma ei mõtle nuttes, pigem isegi keeran naljaks. Vaatan palju igasuguseid filme, kus inimesed surevad või on surmasuus ning fantaseerin tahtmatult oma peas igasuguseid asju. Mis tunne oleks lennukiga alla kukkudes surra? Mis tunne oleks uppuda? (Rets!) Mis tunne oleks kõrgelt kukkuda? Kuidas oleks kõige valutum surra? Kuidas kõige rõvedam? Vahel loen mingit surma uudist, mis viib teisele surma uudisele, siis kolmandale ja lõpuks ma avastan, et ma olen lugenud s*tta kanti erinevate surmahaigustega inimeste lugusid ja arvutanud, kui kaua nad elasid pärast seda, kui said oma diagnoosi ja mõelnud, mis nad mõtlesid või võisid mõelda ja tunda. Need lood ei aja mind endast välja. Kõige häiritum, mis ma KUNAGI oma elus lugenud olen, oli mingi haigla kodulehekülg, kus oli punktide kaupa kirjas, mis juhtub inimese kehaga, kui ta sureb. Koolnukangestus jne. Ma ei saa seda peast. Ja seda ma tõesõna kahetsen, et lugesin. Kui on elus midagi, mille ma tagasi võtaks, siis on see too lugemine. Ei hakka linki panema. Nii palju ma teist hoolin.

Ma ei räägi sellest teistega. Olen rääkinud paar korda erinevate sõpradega ja avanud oma mõttemaailma selles osas, aga üldiselt ma sellest ei räägi. Üks sõbranna on öelnud, et kle võta mu mehega tuba ja arutage seal oma surmamõtteid. See sõbranna ei karda ka midagi. Ütleb, et see kõik on (loodetavasti, kui kõik hästi läheb) kaugel ka. Nõus, see on veel kaugel küll, aga mul vahet pole. Sest kauge, ei tähenda, et see ei tule mitte kunagi. Ning nii palju suudan ma ette kujutada ja fantaseerida küll. Kauge tähendab, et see kunagi ikka tuleb. Umbes, et kui keegi saab teada, et tal on vaid üks aasta elada, siis võib see olla päris jahmatav, šokk, võitlus, leppimine, alla andmine, võitlus jne… No igaljuhul ei tahaks meist keegi sellist uudist saada, sest keegi üldiselt ei taha surra. Aga minu jaoks see polegi uudis. Ma tean ammu, et ma suren. Et me sureme. Kui sul on aasta elada, siis sa mõtled, ou fakk, ma suren. Ma mõtlen seda sama, mis sest, et ideaalis on mul veel 50-60 aastat elada. Ja minu tunne, et ole nõrgem. Mu tunne seoses surmaga on tihti lihtsalt sama intensiivne. PS: Ei, ma pole haige. Enda teada mitte.

On olnud paar olukorda, kus mind tahtmatult naeruvääristatakse, kui olen seda rääkinud. Kuidas? No küsitud näiteks: “MIS KASU sa sellest saad, kui sa sellele mõtled?” Või: “Ma ei mõtle sellistele asjadele, sest need ei too mulle mingit KASU!” Nagu halloo! Kas te muidu alati mõtlete mingeid mõtteid, mis teile kasu toovad? Päriselt? PÄRISELT?! Mõtteid saab natuke suunata ja kontrollida, kui sellega palju tegeleda. Aga no “Ma mõtlen ainult neid mõtteid, mis mulle KASU toovad” – jaa, kindlasti, superwoman/man! Teine klassika – “Pff, mis sul päris probleeme ei ole, et sa sellistele asjadele mõtled?!” Nagu sellised mõtted oleks üldse päris probleemidega seotud. Kõige hullem on see, et neid asju ei ütle mingid ajuimbetsillid, vaid intelligentsed ja muidu toredad inimesed. Aga reaktsioon on mõtlemisvõimest korraks ees ja nad EI SAA sel hetkel aru, sest neil endil ei ole seda asja. Andestame!

Paar nädalat tagasi rääkisin ühele lähedasele inimesele, et krt küll – mult ei küsinud keegi, kas ma tahan sündida. Ometi ma sündisin ja nüüd pean sellepärast ka SUREMA! Ma ei taha surra. Ma ei mõtle surnud olla. Vaid surra. Aga ma pean kunagi. Ja see on ebaaus – minult ei küsitud ja nüüd ma PEAN. Elus on miljon võimalust oma elu elada ja asju teha, aga surm on surm. On tegelikult võimalus oma surma valida, aga ei ole võimalust, kas surra või mitte. Too inimene ütles mulle seepeale, aga KUST sa tead, et sult ei küsitud. Äkki sult küsiti, kas sa soovid sündida, ja sa vastasid, et “Jaa, täiega!”?! Miks ma oleks pidanud vastama “Jaa!”? Ahh? Sest mitte sündinud olla on veel s*tem olla kui elada äkki? Aga siis me jõuame selle juurde, et ma ei taha ei surra ega ka surnud olla, aga ikkagi pean.

Ja siis täna hommikul ma loen uudist mingist Eesti selgeltnägijast. Sealt saatest. Ma olen teda kaks korda telekast näinud. Kui see saade ei ole kokkumämäng, siis tekib mul küsimus, miks näiteks Evelin Võigemast vms ei suuda nii hästi näidelda, aga see suva tsikk vene aktsendiga, mustade pikkade juustega suudab. Ja kui see ei ole kokkumäng, siis on küll p*rses, sest see kõik on liiga kriipi.

See noor naine olevat teinud saate ajal enesetapukatse. Tsiteerin kuuldud intervjuu põhjal pooltäpselt:

Ma väga kardan surma ja sellepärast ma kardan elu. Mul on väga palju pretensoone sellele demiurgile, sellele, mis lõi mind siia, küsimata, kas ma tahan üldse sündida ja kas ma tahan surra. Ma üldse ei tea, mida ma pean siin elus tegema… Ma kardan surma, aga kuna see niikuinii tuleb, siis ma tahan sellest hirmust kiiremini lahti saada.

Ma olin nagu MIDA! Niigi mul olid selle naisega judinad. Ja nüüd ta ütleb täpselt seda, mida ma ise ühele inimesele paar nädalat tagasi ütlesin. Sõna sõnalt.

Ma ei ole üldse nii kaugel kui tema, aga ma mõtlen sellele iga k*radi päev!

PS: Pilti ei pannud. Mis pilt panna surmale?!

 

 

 

 

42 thoughts on “Surm

  1. No oli vaja – nüüd ma guugeldasin ja lugesin ka, mis inimese kehaga peale surma juhtub, aitüma! 😀
    Aga surma enda kohta olen seda mõelnud, et ma jään KÕIGEST ilma, mis peale mu surma on. Mitte asjadest, vaid elust, sest elu läheb ju edasi. See tundub nii jube. Lebada üksi kuskil mulla all või urnis, enam eksisteerimata, samal ajal kui teistel on argimured ja mõnda ajab närvi, et telefon jukerdab või laps jonnib või ülemus on tõbras. Jumala närvi ajaks – ma olen surnud, mida sul üldse kaevelda, elus inimene!
    Ju nii on jah, et surma saabumise teadvustamise hetkest kuni selleni, mil viimane pirn kustub, on non-stop räme olla. Selline kaljuservalt alla astumise tunne, et tahaks tagasi turvalisele pinnale, aga tagasiteed enam pole. Räme. Parem siis juba mingi vinge pommiga kogu planeet pulbriks lasta, hea aus variant kõigi suhtes…

    1. 😀 😀 Krt, ma ju hoiatasin. Ma ei tuld selle pealegi, et keegi nüüd hakkab seda infot otsima, päriselt!
      Jah, see kõigest ilma jäämine… Vahel, kui noor inimene on surnud (näiteks mu üks klassikaaslane kunagi või mõni kuulus välismaa staar), siis ma mõtlen tagant järgi, et millal ta suri, et issand, siis polnud ju näiteks nutitelefonegi ja issand, ta ei tea üldse, mis praegu meil siin toimub 😀
      Ja su viimane point on päris aus tõesti 😀 Natuke vaimukas ka!
      Aga hea teada, et ma suht samas paadis kellegagi 🙂 Kuigi, mis see suremise hetkel aitab. Et Marilyn Monroe sai hakkama, ma ka vä 😀

      1. Ma tahaks küll seda lugeda, aga ma ei leia! Ma olen juba tund aega googeldanud 😀
        Mind huvitab kõik mis surmaga seotud, nii huvitav teema. Samas ise surra ei taha, sest siis läheb kõik edasi, aga MINA ei saa mitte millestki osa.

          1. Ma ei saa aru, mis te põete, meile räägiti lausa mingi suvalise tööohutuse aine raames, mis on kliiniline surm ja bioloogiline surm ja mis etappe keha pärast elutegevuse lakkamist läbib jne. Kõike ei mäleta enam. See pole üldse midagi nii hüsteeriliselt koledat või õudsalt, täiesti tavaline elu osa, meeldib see või mitte.

          2. Elu osa võibki mitte meeldida ja lausa õudu tekitada. See, et see on tavaline elu osa, ei vähenda ju se seda hirmu.

  2. Miks sa arvad, et selgeltnägijate tuleproov on näitemäng. Mulle tunduks see liiga ulmeline kokkumäng kui seal osalevad tavalised inimesed oma muredega ja kuulsused lisaks. Noh need tavainimesed on seal ikka väga murtud olemisega kes tahavad oma probleemidele mingit vastust. Ja no see tume tüdruk, ta on mu lemmik 😀 kohe näha et temas on midagi teistsugust. Aga ega tal kupli all kõik korras kindlasti pole, ei saagi olla kui pidevalt peab tegelema surnutega, selles mõttes et kui tal on võime teispoolsusega kontaktis olla.

    Nüüd see surma teema. Ma olen ka sellele palju mõelnud. Ja ka nt seda, et vähesed ju surevad loomulikku surma ja selle eelduseks peab olema pikk eluiga, seega tõenäoliselt sureb mingil muul põhjusel ja see ongi see kõige vastikum osa nagu sa ka räägid, et kuidas surra. Siis ma olen mõelnud lõpmatusele, keegi sureb ära, peale teda läheb aeg edasi, läheb ja läheb. Lihtsalt kõik kestab edasi ja mind nt pole peale surma. Teiste elu läheb edasi ja…mis siis peale seda lõpmatust? 😀 ulme. Umbes viis aastat tagasi suri ära üks mu sõber laeva peal, ta oli siis umbed 20 aastane. Ja kui ma kuulsin sellest et ta on surnud…see tunne on kuidagi nii sürreaalne. Inimene keda sa tunned ja tead, teda pole, lihtsalt temast on järgi mingi lihakeha. Muud midagi. Mul on alati siuke veider tunne kui ma kuulen et keegi keda ma ka põgusalt teadsin on ära surnud.

    1. Ma ei arvagi, et see on kokkumäng, ma lihtsalt jätan variandid lahtiseks 😀 Ühelt poolt on televisioon kokkumäng ja manipulatsioon, teisalt, ei ole võimalik, et need inimesed nii hästi näitlevad. Kahtlane on muidu see, et kui saates on igasugused tegelased mega selgeltnägijad ja tõesti katsed õnnestuvad, aga kui peaks mingit PÄRIS juhtumit lahendama (mõnd kadunud inimest otsima vms), siis on mök-mök. Aga jah, see naine on kindlasti eriline.

      See lõpmatuse teem on ulme jah, ma ka sellele mõelnud. Tundub võimatu, aga samas midagi muud peale lõpmatuse ei suuda ka nagu ette kujutada 😀

  3. Huvitav, mulle on alati meeldinud nö “kasutuid” mõtteid mõelda, muidu ei blogikski ju. Ilmselt leidub selliseidki, kes oma pead muu kui praktilisega ei vaevagi, aga neid ma ei tahaks küll kellelegi eeskujuks seada.
    Aga surm, ma olen alati mõelnud, et see on pigem huvitav, kui õudne. Et mis tunne see on? Uppumine on ilmselt hirmus, aga ka üsna ebatõenäoline. Üldiselt surrakse ju oma voodis. Kas on siis kuidagi teistmoodi tunne, kas tuleb mingi selgus? Teispoolsusesse ma väga ei usu, aga äkki ikka on seal midagi? Isegi kui pole, siis surm ise kui uus ja unikaalne kogemus? Ja selle kogemuse sa ju tõepoolest teedki ära, ei ole nii nagu sünnitamisega, et äkki tulevad tangid või keiser – halastuslasku vaevalt lastakse, sest “see ei saanud suremisega hakkama”. Õudne oleks minu jaoks pigem kuid kuskil masinate all vegeteerida.

    1. Mulle ka meeldib. Ka totakaid ja naeruväärseid mõtteid meeldib mõelda, fantaseerida…Ma arvan, mul päeva jooksul on peas rohkem idiootseid mõtteid, kui kasulikke ja vajalikke, ja mõned praktilised sekka.
      Ma ei tea, as surrakse ikea oma voodoos tavaliselt? Pigem ka haiglas, vanadekodus, litsalt kodus kokku kukkudes… :S

  4. Mina mõtlen ka surmale, sest ma kardan nii surma kui suremist. Ja sarnaselt sinule olen ka mina õppinud eriti sellest mitte rääkima, sest noh.. kiputakse imelikuks pidama 😀

    Suremise puhul kardan ma ennekõike just seda protsessi, sest valdav osa inimesi siiski ei sure rahulikult, une pealt, omaenda koduvoodis. Suurem osa sureb siiski mõne haiguse tagajärjel ja need haigused kipuvad parasjagu vastikud (loe: kohutavad) olema. Jah, on klassikalised “valusad” haigused nagu vähk, südameatakk, ajuinsult, aga on ka sellised, mis otseselt valu ei pruugi tekitada, aga tapavad sellegipoolest – alzheimer, dementia. Ma kardan aju nõdrastumist – mõnikord on mul praegugi tunne, et mu käed värisevad (on olemas haigusi, mis haaravad aju endasse juba varastes 30ndates) ja asjad ei tule meelde ning ma kujutan õudusega ette, et ma peaksin sellist elu elama järgmised paarkümmend aastat, teadmata kes ma ise olen, kes on inimesed mu ümber jne.

    Surm ise…. noh, ütleme nii, et tegelikult ju peaks inimesel endal olema ükskõik. Kui võtta hingeteooria, siis selle järgi on su keha lihtsalt…. anum ja see anum maetakse maha või kremeeritakse. Aga tundub sürreaalne, et mu hing hõljub kusagil – samal ajal kui kirstu maapinda maetakse. Tundub piinav mõelda, et inimese hing võib näha kõike, mis edasi toimub, aga ei saa mitte midagi teha, mitte kellegagi suhelda. Ning ka vastupidi tundub õudne – üks hetk sa oled, teine hetk – kõik! Sind lihtsalt enam ei ole.
    Mu aju ei suuda mitte kuidagi seda oled-ei ole mõista.

    1. Jaa, loomulikult ma ka tihti mõtlen, et mul on vähk. Viimasel ajal kusjuures ei ole olnud neid mõtteid, aga kunagi küll. No näiteks ajuvähki olen ette kujutanud, soolevähki, kopsuvähki, luuvähki. Nimeta! Tõenäoliselt ma olen arvanud, et see mul on 😀

      Ja dementne ka ei tahaks olla. Ei teagi, kumb on hullem – kas see, kui keegi ei taha, minu kui dementsega tegeleda ja mu eest hoolitseda, või see, kui keegi tõesti nii väga armastabki neid siibreid vahetada 😀

  5. Vanaduses suremist ma praegusel hetkel ei karda. Pigem kardan seda, et saan nt õnnetuses surma ja teised inimesed peavad siis mu lapse üles kasvatama. Kardan, et need teised ei oma samu väärtushinnanguid kui mina ning ei saa neid mu lapsele edasi anda… Mingi kontrollfriikus vist. Kardan, et ei jõua mingeid olulisi asju teha/kogeda… Üldse on surm natuke veider teema. Me ju ei tea täpselt, mis siis tegelikult juhtub. Kas ongi nii, et klõps ja tühjus ja kõik jamad jäävad leinajatele… Või mida inimene sel hetkel tunneb… Mina kardan surma just lapse pärast aga mu lasteaialaps teab, et vanad või haiged inimesed surevad ning on meile juba teatanud, et kui me issiga ära sureme siis hakkab ta meie korteris koos oma sõpradega elama… 😀 Vähemalt mõnel on selged tulevikuplaanid… 😀

    1. 😀 😀 Hea plaan!
      Aga jah, nõus! Kardan ilma lapseta lennata, sest äkki kukun all ja ma ei suuda ette kujutada ka tema südamevalu siis ning üldse on hirm, et kuidas ta hakkama saab ja kuidas elab :S

  6. Väga põnev lugemine teise inimese mõttemaailmast! Olen õppinud psühholoogiat ja selle valdkonna huviline.
    Mina ei ole kunagi surma kartnud, suremist ka otseselt mitte. Eks ma usun, et see (suremine ise siis) tõenäoliselt ebameeldiv on, aga tundub esiteks kauge asjana (olen 27-aastane) ja teiseks vältimatuna – seega ei taha/oska selle üle hetkel muret tunda. Pigem kardan, et võin kellegi lähedastest kaotada. Ja kui sellel mõttel pikemalt peatun, siis tekitab see minus sellist halvavat südant pahaks ajavat hirmu. Minu viis toimetulekuks on sellele mitte mõelda. Sama toimetulekumehhanismi rakendan näiteks siis, kui mul on tulemas mõni minu jaoks ärevust tekitav või ebameeldiv sündmus (avalikud esinemised, spordivõistlused, tööintervjuud, arstlikud protseduurid jne). Ja ma pean ütlema, et minu jaoks see toimib päris hästi – ma suudan justkui ignoreerida neid mõtteid seni, kuni “hirmsa” tegevusega reaalselt silmitsi seisma pean ja siis pole muud kui ära teha/kannatada. Niimoodi ma tunnen, et see hirm ei mõjuta minu igapäevaelu.
    Ma ei tea, kas ja kui palju sinul sellest abi on, aga tundus paslik oma mõtteid jagada.

    1. Ega ma sellele meelega ei mõtlegi. Muidugi aitaks see, kui ma ei vaataks selliseid filme jne, aga no mingid puhtalt armastuse ja suhete teemad jne mind lihtsalt ei paelu. See ka veel, et vahel lähen magama, panen pea padjale ja täiesti lambist, ilma meelnevate muremõteteta, laksab pähe – APPI ME OLEME SURELIKUD! Ja mitte lihtsalt appi, vaid mu mõistus kaob nagu korraks mingisse täiesti teise dimensiooni, kus ma näen lõpmatust, ja siis ma lähen paanikasse ja üritan end sealt teisest dimensioonist välja tuua. Vahel õnnestub kohe, vahel läheb 5 sekundit, aga see 5 sekundit tundub piisavalt pikk, et sellest hirmust ära minestada 😀 Ja näe, praegu ma naeran, sest ma olen SIIN. Aga vahel, korraks, ma käin ka SEAL :S

  7. Ma saan ideaalselt aru millest Sa räägid ja niiõigel ajal kirjutasid ka sellest. Ma reaalselt äsja mõtlesin, et tahaks enda mõtted sel teemal kirja panna aga nii imelik oleks, kuna enamik ei mõista seda värki ja on jah täpselt see suhtumine, et milleks rääkida neist asjadest. Näiteks mina ei karda vist surma, või kui ma sellele mõtlen, siis ikka kardan ja olen mõelnud, et tahaks pigem äkksurmaga minna, kui piineldes siit ilmast lahkuda. Ja ühelt poolt kuidagi kergem oleks teada, et kuule kolme aasta pärast sured sa ära ja samas nii masendav ka. Ja minu meelest on see niinõme, et ühel hetkel sind enam ei ole, kuid elu läheb edasi. Lihtsalt sind enam ei eksisteeri ja kõik, sa ei teagi mis edasi saab…see on ka nii diip kuidagi. Ja vahepeal ma mõtlen ka sellele, et nii õudne, et mingi X aasta pärast ei ole enam meie vanemaid siin ilmas jaaa…..niipalju mõtteid ühesõnaga. Ja ikkagi see on nõme, et ühel hetkel sa oled siin ja teisel hetkel enam mitte. Vahepeal ma mõtlen näiteks tulevikust ja siis tuleb ikka see mõte ka, et ega tegelikult me ei tea, kas me üldse eksisteerime siin ilmas kümne aasta pärast, kuna reaalsus on see, et sa võid igahetk ära surra. Ja sündimise osas, siis täpselt, minult ei küsinud keegi, kes ma siia ilma tahan tulla. Seoses sellega, siis on nõme, kui vanemad heidavad oma lapsele sellega seoses midagi ette, a’la Sinu pärast jätsin ma selle või tolla pooleli jne.

  8. Mis see surm siis on midagi erilist jääd magama, ega ei saaenam üles ärgata, või kui valusalt sa sured ei saa ju kellegile rääkida, vahutada, ega blogida sellest 🙂 , Samas Kuidas kuivab värv laulust laenatud sõnd mingi pseudo enesetapp , Tead kes soovib ennast äratappa, teeb seda noo või naa ja ei vahuta sellset ja kui ei õnnestu, pusib nii kaua iseenese tarkusest kui õnnestub :)) Üldiselt surnudolles jõuad sellest surmast mõelda küll ja küll 🙂

  9. Olen surma ja suremise üle palju mõelnud ja ma võin öelda, et ma tõesti ei karda seda, sest seal ei ole ju midagi karta – lõpp, lights out, kogu lugu. Jah, suremisele eelnev võib hirmus olla, näiteks kui näed, et mingi auto sinu poole kihutab või tunned valu rinnus, kuid see on vaid hetk ja edasi on pimedus. Raske on neil, kes maha jäävad.
    Ma ausalt öeldes vahel ohtlikes olukordades lohutangi end sellega, et vahet pole kui surma saan, minu mure see siis enam ei ole. Palju hullem oleks vigaseks jääda.

    Hoopis teine lugu oleks ilmselt siis, kui tead täpselt ette, millal sured. Ma ei peagi mingisugust ekstreemset aega alla lugevat kella silmas (seda õnneks pole veel leiutatud, vist), kuid näiteks, kui öeldakse, et oled haige, su on max 3 kuud veel elada. Mida sa teed selle ajaga? Lebad ja ootad, et lõpp saabuks? Katsud elust viimast võtta, kuigi tead, et see on täiesti mõttetu, sest niikuinii sured kohe ära?

    Ma olen pikalt depressiooni all kannatanud ja enesetapumõtteid ühte ning teistpidi veeretanud. Ausalt öeldes, kuigi hetkeseisus endale ise kätt külge ei paneks, siis surm tundub mulle kui vabastus, praegu tuleb lihtsalt see elu nii hästi või halvasti ära elada kui oskan, sest muidu teeksin haiget inimestele, kes seda sugugi ära teeninud ei ole. Kuid samas on väga raske täisväärtuslikku elu elada, kui peas kummitab kogu aeg mõte, et aga ma suren ju niikuinii, mis vahet seal on, mida ma teen või saavutan või kas ma täna üldse püksid jalga panen ja tööle lähen. Mingis perspektiivis ei olegi vahet, kuid samas kui üritada see lühike elu siiski kuidagi mõistlikult ära kasutada, on teatav funktsioneerimine vajalik. Võib-olla surmahirm ongi see, mis inimesed tegutsema ja elama paneb? Ja kui seda hirmu ei tunne ning oma tühisusest liigagi teadlik oled, on palju lihtsam kõigele käega lüüa?

    1. Arvestades seda, et inimesed ikkagi ei sure kõik “põmm” püssikuulist, siis see suremise protsess kestab ikkagi päris kaua. Ka vabadusse suremine on ikkagi tihti ja pigem mingi haiguse tagajärg.

    2. Ma olen aru saanud, et enamus enesetapu sooritajaid, kes jäävad ellu, pidid kahetsema, et nad käe enda vastu tõstsid.
      Nii nagu nimetad, teevad nad kõige rohkem oma surmaga haiget lähedastele, kellel jääb kummitama mõte, kas nad oleks saanud midagi rohkem ära teha, kuidagi aidata. Sellepärast ongi kõige tähtsam oma muredest rääkida nendega, kelle puhul tunned, et nad hoolivad sinust, et sa oled neile tähtis. Mõtle mõnele, kes sulle oluline… Kuidas reageeriksid, kui kuuleksid, et ta on ootamatult eluga lõpparve teinud. Kas sa oleks olnud valmis talle toeks olema?

        1. Ei sõnastanud hästi 🙂 Aru olen saanud sellest siis, kui olen vastavaid artikleid lugenud ja dokumentaalfilme vaadanud. Muidugi pole mul kogemust olnud selles suhtes, et ise oleks proovinud ja ellu jäänud. Mul on hea meel, et ma kunagi enda vastu kätt ei tõstnud. Kuigi noorena mõtlesin selle peale päris tõsiselt. Mäletan, kuidas üks noor psühholoog ütles: hästi, tee enesetapp, aga mine ikka kindla peale. Lõika veenid läbi, keera gaasikraan lahti ja söö mürki sisse. Selline otse ütlemine raputas natuke… Millegipärast kadus isu järgi proovida…
          Ja kui päriselt olla olukorras, kus sa ei tea, kas jääd ikka elu eesootavate katsumuste ees (kui mulle vähidiagnoos pandi), siis muutub elu kuidagi eriti kauniks. Kuigi… masendus on suur ja tunnistan, mõtted liikusid ka seda rada, miks ma õieti siin ikka olen. Nii et natuke ma tean asjast 😉 Aga tean ka, et inimesed ja olukorrad on erinevad, mispärast ma ei saanud väita, et kõik kahetsevad. Siin väike lõik: People who survived suicide attempts by jumping off the Golden Gate bridge often regret their decision in midair, if not before. Said one survivor: “I instantly realized that everything in my life that I’d thought was unfixable was totally fixable—except for having just jumped.”

    3. Mul on üsna sama vaatenurk vahel. Enda jaoks on ka tiba hirmutav, et ma surma üldse ei karda. Suremine tundub lihtsam, kui elamine. Mitte, et elamine jube raske oleks, aga mitteelamine tundub veelgi kergem. Suremise protsess ise – ma ei usu, et see raskem kui nt sünnitamine oleks… natuke valu ja õudu ja ongi kõik. Kui mul ei oleks lapsi ja pere, lööksin kindlasti mingil hetkel elamisele käega. Aga surmaga seoses kardan ma hoopis paaniliselt, et keegi mu lähedastest sureb. Enda surm tundub nii lihtne ja ok, kuid teiste inimeste surma on jube raske üle elada.
      Kunagi ülikooliajal käisin ma Argo Moori “inimene ja surm” loengus, väga põnev oli. Tema raamat vaatab mul siin riiulist vastu, peakski üle lugema. Soovitan kõigile 🙂

  10. Ühte võin enda kogemusest öelda – kui sul on väga halb olla (vaevled mingite jõhkrate valude käes), siis on sul surmast ükskõik ja see tundub isegi lohutav variant, sest siis lõpevad piinad. Endal on selline juhus olnud ja väga imelik on sellele tagantjärele mõelda. Samas ka kuidagi rahustav tunne. Surmast võib tõesti ükskõik olla. Ma reaalselt uskusin, et suren ja see ei teinud mind kurvaks.

    Kurvaks teeb mind see, kui ma mõtlen, et mu lähedased surevad. Vahel nutan sellepärast – pole muidugi väga mõistlik tegevus. Enda surma pärast olen ka nutnud just selle asjadest ilma jäämise tunde pärast. Aga tegelikult tõesti sel pole tähtsust. Kui oled surnud, siis sind ei ole ja ka kahetsust ei ole. Kõige õudsem ongi ilmselt enne surma piinelda ja seda inimesed ka kardavad.

    Selgeltnägijate teemal ma pikalt ei peatuks – ma ei suuda seda teemat kuidagi tõsiselt võtta.

    1. Aga sünnitusvalude käes vaeveldes inimesed ju tegelikult ei mõtle, et tahaks surra. Surmahaiguses valudes vaeveldes mõtlevad. Siis asi pole valudes endis vaid tulevikuväljavaates hoopis.

      Ma muidu tean juhtumeid, kus inimene raius samamoodi, et ei karda surma, aga kui see käes oli, flippis ära. Seeparat ma ka ei usu seda “ei karda” juttu eriti.

  11. See intervjuu selle noore vene selgeltnägijaga kõnetas. Kuigi, poleks saanud valida valemat inimest teda intervjueerima: selline tüüpiline “saa üle!”-mees. Mul oli terve aeg tunne, et neiu nii tahaks, et keegi annaks talle vastuse või abi. Ja ta oskas seda ahastust nii kaunilt sõnastada, nii kujundlikult ja kõnekalt.
    Ma ka nii tihti tunnen sarnast. Mitte soovi surra, vaid elu mõttetust. Ja mõtlen, et miks peab sündima ja siis pidevalt mingisuguseid “elu õppetunde” läbima. Ja kui see küsimus “kuklas tiksub”, on igapäeva pisitakistuste ületamine raske. Sa pead need ületama, kuigi see tundub nii tühi vaev ja vaimunärimine. Eriti mingid mundane tööteemad.

  12. Ma lugesin Su postituse läbi ja ma ei tunne sellega isiklikult seotust, kuid kommentaare lugedes sain lõpuks aru, et minu elukaaslasel on taolised mõtted nagu Sinul ja nüüd sain ma justkui aru, mida ta silmas on pidanud. Ma ausalt öeldes ei teinud ka tema jutust välja ja see kergelt öeldes isegi käis mulle pinda, sest minu jaoks on need mõtted justkui enda ärritamiseks ja MIKS ennast ilmaasjata ärritada? Nüüd aga mõtlen, et ehk on tegemist osa inimese iseloomust ja sinna ei saagi midagi teha, et need hirmud peas on. Nüüd on selge, võtan seda kui olulist probleemi ja osa isiksusest. Aitäh Sulle! Lisaks ütlen veel, et õnn on nendega, kellel taolisi mõttekäike peas ei teki. 🙂

    1. Väga tore, et minu postitus aitas mõista 🙂 Jah, ma arvan ka, et inimene ei saa seda väga kontrollida, tuleb isiksustest, kogemusest, lapsepõlvest.

  13. Mitte, et ma tahaks veelgi õudsemaks kogu asja muuta, aga hiljuti ilmus artikkel, mille alusel väidetakse, kuidas aju teab, kui sa surnud oled. Kuna funktsioneerib edasi. Või midagi sarnast. http://www.cbc.ca/life/wellness/ugh-when-you-die-your-brain-knows-you-re-dead-1.4365039
    Ma olen üsna pragmaatiline ja mõtlen, et isegi, kui aju teab, siis lõpuks olen ju surnud ja mis seals ikka. Olen ka alati surma võtnud kui loomulikku osa elust. Vanasti osati vist seda palju rohkem nõnda võtta. Sest surma oli ilmselt palju rohkem ümberringi. Olen ka oma lastele sama tunde edasi andnud. Aga… kui oled äkki silmitsi sellega, et surm võib üsna lähedal seista, siis mõtled päris mitu asja ümber 😉 Vähemalt nõnda juhtus minuga, kui mul avastati kasvaja, mille kohta arst ütles, et kogu asi võib ühte või teistpidi lõppeda. Peale kahte opi ja kiiritusravi olen ju justkui terve, kuid hing on sees teistsugune. Peale esimest ehmatust ja hulk pisaraid jõuad mingil hetkel teadmiseni, et surm on paratamatu. Ja kui peab minema varem, siis ega ma midagi ju teha ei saa. Võtan ka elu kuidagi palju lihtsamalt. Ja mis kõige tähtsam, märkan rohkem positiivset ja proovin ise ka positiivsem olla. Ma proovin näpistada end iga kord, kui tekib tahtmine kriitikanooli pilduma hakata või omaarust “tarka” nõu anda (mitte et see alati õnnestuks). Miks ma tahaks kellelegi halba meelt tekitada… Eriti kui tegemist on nende loominguga. Kui mulle see ei istu, siis pigem hoian suu kinni, sest alati leidub neid, kellele see võib väga meeldida. Mul on tekkinud “allergia” asjade vastu. Mu üks esimesi reaktsioone arsti juurest tulles oli, et miks mul kodus nii palju asju on. Et ma pean nüüd kõik üle vaatama ja lahti saama ja ära jagama. Sest milleks kogu seda kraami teiste kaela jätta 🙂
    Ma saan ka palju paremini aru nendest vanainimestest, kellega olen kokku puutunud ja kes südamest kurvad, et surm pole neid võtnud. Mingil ajal võtsin seda kui sõnakõlksu. Aga suurim põhjus on väga üskikuks jäämine või valudes elamine. Lõpuks tahan veel öelda, et hoolimata mu perest, kes mulle toeks olid, tundsin end väga üski oma mõtete ja tunnetega. Sest sa tahad hoida oma lähedasi ja võimalikult vähe neile muretsemiseks põhjust anda.

    1. Aitäh, et jagasid!
      Ma olin juba ammu näinud mingit saadet, kus arstid rääkisid, et aju töötabki paar minutit pärast surma edasi, see tekitas minus küll väga friiki tunde ja sellest ei saa enam lahti. Päris hirmus mõelda.

  14. Ma kardan seda hetke enne surma kui ma tean, et vot nüüd ongi kõik. Eks muidugi seda vb ei tulegi (kui on kiire surm), aga ikka on hirm selle ees. Et mis tunne see võib olla.

  15. Eesti Tervishoiu Muuseumis sai näitus “Loomulik surm” tõepoolest läbi, aga nüüd on see integreeritud püsiekspositsiooni osaks. Seal on nüüd siis niiöelda surmateemaline tuba, mis sisaldabki sealt näituselt päris materjale.. keda huvitab, tasub vaatama minna!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *