Paljud ütlevad, et nad ei karda surma. Mul on sellega veidi kana kitkuda. Ma natuke arvan, et neile TEGELIKULT ei ole kohale jõudnud, et nad PÄRISELT ka ikkagi surevad. Kunagi. Aga ikkagi nad teevad seda. Salamisi arvan, et isegi kui nad ütlevad, et nad on selle enda jaoks lahti mõelnud ja aru saanud, siis ma mõtlen, et tegelikult ei ole.

Või äkki me räägime natuke erinevatest asjadest? Surm, aga siis on ka suremine. Äkki nad tõesti ei karda surma. Aga suremist? Ma äkki ise ka ei karda surma, sest see on lihtsalt… ilmselt ikkagi üks suur mitte midagi tunne. Kui ma veel sündinud ei olnud, siis polnud ju hull olla. Kui hull see surnud olemine olla saab siis?

Aga surmale eelneb suremine. Ja vot see on ebameeldiv. Seda, rsk, ma üle ei ela! Ja suremist ma kardan küll! On keegi, kes seda protsessi naudiks? Või vähemalt ei kardaks? Et noh, teen lebolt ära!

Mul on surmaga selline teema, et ma võin jumala ära flippida, kui sellele PÄRISELT mõtlen. Nagu päriselt (vt esimest lõiku)! Seepärast ma ei taha sellele päriselt mõelda. Ometi mõtlen iga päev. Iga päev mitte päriselt, aga sellises light versioonis küll. Ma ei mõtle nuttes, pigem isegi keeran naljaks. Vaatan palju igasuguseid filme, kus inimesed surevad või on surmasuus ning fantaseerin tahtmatult oma peas igasuguseid asju. Mis tunne oleks lennukiga alla kukkudes surra? Mis tunne oleks uppuda? (Rets!) Mis tunne oleks kõrgelt kukkuda? Kuidas oleks kõige valutum surra? Kuidas kõige rõvedam? Vahel loen mingit surma uudist, mis viib teisele surma uudisele, siis kolmandale ja lõpuks ma avastan, et ma olen lugenud s*tta kanti erinevate surmahaigustega inimeste lugusid ja arvutanud, kui kaua nad elasid pärast seda, kui said oma diagnoosi ja mõelnud, mis nad mõtlesid või võisid mõelda ja tunda. Need lood ei aja mind endast välja. Kõige häiritum, mis ma KUNAGI oma elus lugenud olen, oli mingi haigla kodulehekülg, kus oli punktide kaupa kirjas, mis juhtub inimese kehaga, kui ta sureb. Koolnukangestus jne. Ma ei saa seda peast. Ja seda ma tõesõna kahetsen, et lugesin. Kui on elus midagi, mille ma tagasi võtaks, siis on see too lugemine. Ei hakka linki panema. Nii palju ma teist hoolin.

Ma ei räägi sellest teistega. Olen rääkinud paar korda erinevate sõpradega ja avanud oma mõttemaailma selles osas, aga üldiselt ma sellest ei räägi. Üks sõbranna on öelnud, et kle võta mu mehega tuba ja arutage seal oma surmamõtteid. See sõbranna ei karda ka midagi. Ütleb, et see kõik on (loodetavasti, kui kõik hästi läheb) kaugel ka. Nõus, see on veel kaugel küll, aga mul vahet pole. Sest kauge, ei tähenda, et see ei tule mitte kunagi. Ning nii palju suudan ma ette kujutada ja fantaseerida küll. Kauge tähendab, et see kunagi ikka tuleb. Umbes, et kui keegi saab teada, et tal on vaid üks aasta elada, siis võib see olla päris jahmatav, šokk, võitlus, leppimine, alla andmine, võitlus jne… No igaljuhul ei tahaks meist keegi sellist uudist saada, sest keegi üldiselt ei taha surra. Aga minu jaoks see polegi uudis. Ma tean ammu, et ma suren. Et me sureme. Kui sul on aasta elada, siis sa mõtled, ou fakk, ma suren. Ma mõtlen seda sama, mis sest, et ideaalis on mul veel 50-60 aastat elada. Ja minu tunne, et ole nõrgem. Mu tunne seoses surmaga on tihti lihtsalt sama intensiivne. PS: Ei, ma pole haige. Enda teada mitte.

On olnud paar olukorda, kus mind tahtmatult naeruvääristatakse, kui olen seda rääkinud. Kuidas? No küsitud näiteks: “MIS KASU sa sellest saad, kui sa sellele mõtled?” Või: “Ma ei mõtle sellistele asjadele, sest need ei too mulle mingit KASU!” Nagu halloo! Kas te muidu alati mõtlete mingeid mõtteid, mis teile kasu toovad? Päriselt? PÄRISELT?! Mõtteid saab natuke suunata ja kontrollida, kui sellega palju tegeleda. Aga no “Ma mõtlen ainult neid mõtteid, mis mulle KASU toovad” – jaa, kindlasti, superwoman/man! Teine klassika – “Pff, mis sul päris probleeme ei ole, et sa sellistele asjadele mõtled?!” Nagu sellised mõtted oleks üldse päris probleemidega seotud. Kõige hullem on see, et neid asju ei ütle mingid ajuimbetsillid, vaid intelligentsed ja muidu toredad inimesed. Aga reaktsioon on mõtlemisvõimest korraks ees ja nad EI SAA sel hetkel aru, sest neil endil ei ole seda asja. Andestame!

Paar nädalat tagasi rääkisin ühele lähedasele inimesele, et krt küll – mult ei küsinud keegi, kas ma tahan sündida. Ometi ma sündisin ja nüüd pean sellepärast ka SUREMA! Ma ei taha surra. Ma ei mõtle surnud olla. Vaid surra. Aga ma pean kunagi. Ja see on ebaaus – minult ei küsitud ja nüüd ma PEAN. Elus on miljon võimalust oma elu elada ja asju teha, aga surm on surm. On tegelikult võimalus oma surma valida, aga ei ole võimalust, kas surra või mitte. Too inimene ütles mulle seepeale, aga KUST sa tead, et sult ei küsitud. Äkki sult küsiti, kas sa soovid sündida, ja sa vastasid, et “Jaa, täiega!”?! Miks ma oleks pidanud vastama “Jaa!”? Ahh? Sest mitte sündinud olla on veel s*tem olla kui elada äkki? Aga siis me jõuame selle juurde, et ma ei taha ei surra ega ka surnud olla, aga ikkagi pean.

Ja siis täna hommikul ma loen uudist mingist Eesti selgeltnägijast. Sealt saatest. Ma olen teda kaks korda telekast näinud. Kui see saade ei ole kokkumämäng, siis tekib mul küsimus, miks näiteks Evelin Võigemast vms ei suuda nii hästi näidelda, aga see suva tsikk vene aktsendiga, mustade pikkade juustega suudab. Ja kui see ei ole kokkumäng, siis on küll p*rses, sest see kõik on liiga kriipi.

See noor naine olevat teinud saate ajal enesetapukatse. Tsiteerin kuuldud intervjuu põhjal pooltäpselt:

Ma väga kardan surma ja sellepärast ma kardan elu. Mul on väga palju pretensoone sellele demiurgile, sellele, mis lõi mind siia, küsimata, kas ma tahan üldse sündida ja kas ma tahan surra. Ma üldse ei tea, mida ma pean siin elus tegema… Ma kardan surma, aga kuna see niikuinii tuleb, siis ma tahan sellest hirmust kiiremini lahti saada.

Ma olin nagu MIDA! Niigi mul olid selle naisega judinad. Ja nüüd ta ütleb täpselt seda, mida ma ise ühele inimesele paar nädalat tagasi ütlesin. Sõna sõnalt.

Ma ei ole üldse nii kaugel kui tema, aga ma mõtlen sellele iga k*radi päev!

PS: Pilti ei pannud. Mis pilt panna surmale?!