Vanad ja uued

Vanad ja uued

Notsu kirjutas nats aega tagasi ühest huvitavast asjast. Vanadest ja uutest blogijatest ning vanast ja uuest blogikultuurist ning kuidas need põrkuda võivad. Vana aja blogikultuur olevat olnud tema sõnul midagi sellist:

“Mulle tundub, et siis oli päris tavaline, et blogijad väljendasid kirglikult oma seisukohti ja tundeid – aga teisalt oli kommentaatoritel kombeks sellele kommentaariumis üsna diplomaatiliselt reageerida, põhimõttel, et avalik blogi on nagu turistidele avatud elamu – uks on lahti, võib sisse astuda ja suhelda, isegi vaielda, aga pererahvaga riidlemine ei ole enam kosher, laias laastus kehtis põhimõte “ei pea lugema, kui ei meeldi”.

Praegune seis:

„Praegu on teine seis: populaarsemad blogijad (kelle hulka meiesugused “saurused” – jutumärkides, sest siis, kui me alustasime, ilmusime me juba olemasolevale blogimaastikule, kus olime algajad – enam ei kuulu) teenivad oma blogidega leivakõrvast, mõni ehk isegi leiba; ja nende kommentaatoritel paistab olevat ettekujutus, et neile osutatakse teenust ja kui teenus ei meeldi, võib teenusepakkujaga kurjustada.“

Hea tähelepanek tundus mulle see teenusepakkujaga kurjustamine. Olen minagi näinud mõnes tuntud blogis etteheiteid, et pole enam nii hea (siia võib ka mõne muu, spetsiifilisema sõna panna) kui varem. Hea on muidugi hästi suhteline. “Pole enam nii hea” võib ühelt poolt lugejaid kaotada, aga samas võita juurde hoopis teistsuguseid lugejaid. See lugejate juurde võitmine, see väljend, käib sellesse konteksti, kus blogiga üritatakse ka teenida. Siis see võitmine-kaotamine on teema. Ma usun, et väga paljudel pole sellest sooja ega külma.

Marca kirjutab oma blogis:

“Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta “õigele teele tagasi juhatatakse”, sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.”

Sarnane mõte Notsuga ja ma olen ka nõus, välja arvatud see osa, et blogija, kel on ka kommenteerimisvõimaus blogis, kirjutab ainult endale. Seda ma ei usu. Ma usun, et on inimesi, kes ei saa olla ilma kirjutamata, sest.. ei saa noh. Aga enda jaoks kirjutaja kirjutaks siis ikkagi endale, mitte sadadele või tuhandetele silmapaaridele. Ja vast Marca tahtis öelda, mitte “popile blogijale” vaid blogiga raha teenivale blogijale? Sest, mu meelest, popp ei tähenda küll automaatselt, et teenib (või tahab teenida). Aa ja siis see ka, et ängistavalt vast ikka ei mõju loomingulisele blogijale need sedalaadi märkused, teda ei peaks need üldse liigutama. Ta ju blogib nö endale 😀 Aga muidu olen ma Marca mõttega nõus 😀

Vahemärkusena… Ma teenin iga kuu oma blogiga ca 2,5% oma muust sissetulekust. See on kommiraha, aga ma panin need reklaamid blogisse peale, sest.. miks mitte – ma kirjutan niikuinii ja las see kommiraha siis tuleb, ma ei pea selleks ekstra enam mitte midagi tegema. Laps saaks piltlikult öeldes tasuta trennis käia. Mul ei ole majanduslikult oluline, kas siin käib päevas 1500 või 3000 inimest. Ning mingi 10 000 inimest iga päev muudaks mind juba närviliseks ja piiraks mu väljendusviisi.

Mul pole aimu ka, kas ma olen olen popp või mitte. Mõne jaoks olen. Mõne jaoks mitte. Mu lugejanumbrid on võrreldes Mallukaga ilmselt see 2,5% 😀 Okei, okei, vb on 10%? Võibolla on 5%? Ma isegi ei tea. Tal on Facebookis ca 45 000 jälgijat, mul on ca 900 😀 See muidugi ei näita otseselt postituste LUGEJATE arvu. Ja kui ta nii palju loose ei teeks, äkki tal oleks neid jälgijaid poole vähem. Või äkki hoopis poole rohkem?! See on täpselt see “hea on suhteline” ja millegagi sa võidad ja millegagi kaotad. Kas blogijad on üldse nii külmad kalkuleerijad? Ei tea. Ma ise ei viitsi selle numbri kasvatamiseks ka midagi teha, see võitmine-kaotamine pole minu jaoks teema. Kvantiteet kui selline pole, sest mul ei sõltu sellest midagi ja mul pole turunduslikku eesmärki. Võibolla, kui keegi lähedane inimene ütleks, et kuule, su blogi on viimasel ajal täispask, siis küsiks küll, et ou, miks.

Mis ma tähele panin ja kummaliseks pean, on see, et ka Marca blogipostituse kommentaaridest selgus, et saurusblogijad (ehk varasema definitsiooni (?) järgi väga ammu alustanud blogijad) peavad näiteks Mallukat selleks uueks popiks blogijaks. Ometi minu teada alustas ta juba ca 12 aastat tagasi (paranda mind, kui ma eksin) ja see, kui tolle aja blogijad, nüüdsed saurused, teda siis ei teadnud, ei tee see ju tema ammust blogi ja blogimist olematuks. Aga ometi peavad saurused teda Meie-Nemad maailmas selleks “Nemad”. Uus. Sest? Ta ei kuulunud sinna homogeensesse gruppi? Aga mis see saurus siis ikkagi tähendab? Kas saurused on need, kes on “sada aastat” bloginud, või on see ikkagi mingi kindel tolle aja vennaskond, kuhu kõik ei kuulunud, mis sest, et blogisid?

Marca: “Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui “teistsuguse orientatsiooniga” blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile.

See on siis see uus versus vana blogikultuur. Blogimaastik on praegu hästi kirju – on vanu (jah, lausa vanuselt, aga ka blogimise mõttes iidseid) blogijaid ja on noori, on anonüümseid, on karaktereid, aga ka oma nimega kirjutajaid, on neid, kes arutlevad maailma üle ja ka neid, kes jagavad retsepte, on neid, kes teevad reklaami ning neid, kes seda tulihingeliselt väldivad, on neid, kes alustavad „Tere. Hakkasin blogijaks, millest ma kirjutada Teile võiks?“ kui ka neid, kes ei suuda ilma kirjutamata elada, on erineva iseloomu ja mõttemaailmaga inimesi. Kas tingimata põrkuvad blogikultuurid või hoopis inimesed? Ma arvan, et pigem inimesed. Tõenäosus põrkuda on suurem, sest blogijaid ja ka lugejaid on hulga rohkem kui varem ja erinevaid kui varem. Ilmselt põrkume, kui meie maailmavaated ei ühti, ning see, kui järsk, otsekohene või dimplomaatiline keegi selle juures on, on inimeses kinni, samamoodi nagu see, kui tundlik vastuvõtja on. Aga seda meelt olen ma küll, et kui end ikka hästi uutes oludes ei tunne, aga tahad tunda, siis tuleb kohaneda. Ka elus üldse.

Pilt: pixabay.com

32 thoughts on “Vanad ja uued

  1. Mitte, et see teemasse puutuks, aga mu ühegi loosi nõudmine ei ole olnud, et laigi minu FBi lehte. Elus vb paar korda (rohkem algusaegadel) olen sellised loose teinud, aga enam mitte. Need, kes fbis laigivad, need on seda täitsa ise teinud.

    Ja kui ma niisama siin loosimise teemal randin, siis ma just lugesin vist printsessi blogist, et issand, ma ei teeks IIAL ühtegi loosimist, et see nii tüütu. Mul on pigem see, et kui ma juba nagunii midagi proovida saan ja sellest enivei kirjutama pean, siis tundub nagu…kuidagi tore, et ma kellelegi selle lisaboonusena kinkida ka saan. Mulle sellest mingit tolku pole, sest isegi need loosid, kus on mingi ala 600 kommi, nende klikke on ikkagi tunduvalt vähem, kui suvalisel arvutleval postil, kus vb 20 kommi. Et noh, jah 😀 Ma ei tea, miks ma seda vajalikuks mainida pidasin 😀

    1. Ma ei mõelnud kusjuures, et oled palunud laikida läbi looside, vaid muud. Nimelt minu teada (ka minu enda kunagiste tuttavate hulgas) on inimesi, kes PÕHIMÕTTELISELT võtavad IGASUGUSTEST loosidest ja jagamistest osa. Üks mu tuttav on kunagi ammu sellest ka rääkinud ja teinud lausa statistikat, et kui palju nad on siis sedasi kõike jagades ja laikides võitnud ja kas tasub ära. On tasunud, mul jäi suu lahti, kui lugesin, kui palju manti nad kõik nii saanud on. Nemad on olnud nooremad inimesed, aga ilmselt see ei küsi vanust. Selliseid inimesi sotsiaalmeedias on. Usun (anna mulle mu arvamus andeks, juhul kui Sa ise ei nõustu), et selliseid sariosavõtjaid on Sul seal 45 000 inimese hulgas päris palju, keda huvitavad vaid loosid ja tahavad neil silma peal hoida. Võibolla ma ka eksin, aga igaljuhul ma mõtlesin seda, kui postituses seda mainisin.
      Aga huvi pärast võid küll öelda, et mitu erinevat inimest sul päevas blogis käib, et kas on sinna 45 000 kanti? Äkki ongi muidugi.
      Mul näiteks on facebookis vaid mingi ca 900 jälgijat, aga külastajaid reaalselt on muidugi hulga rohkem.

        1. Need 45 000 tk siis kõik ikkagi Su postitusi igapäevaselt ei loe, jälgivad loose. See ehk seletabki, et iga päev Sa loosi ei korralda ja seega on päevas keskmiselt 15 000 unikaalset külastajat (need, kes sind reaalselt loevad!). Igas nädalas teed Sa aga kindlasti loosi või paar ja siis nädala peale tulebki kokku 50 000 unikaalset külastajat, mis on ka Su Facebooki jälgijate arv. See oleks nagu minu loogika, mida ma ka oma postituses mõtlesin.

          Mul endal on iga päev ca 1500 unikaalset külastajat (samas Facebookis jälgib mu blogi vaid ca 900 inimest) ja nädalas keskmiselt 4500-5000 unikaalset külastajat. Hiljutisel nädalal oli ka mingi 17 000 unikaalset külastajat, aga ma ei mäletagi, mis ma kirjutasin seal. Vahel lähevad mõned postitused inimestele rohkem korda ka.

          Igatahes täitsa põnev seda statistikat sedasi huvi pärast torkida ja võrrelda.

          1. Ma ei kujuta ette, et on olemas inimesi, kes viitsivad sp mingit lehte laikida, et loosides osaleda, aga no issanda looomaaed on tõesti lai 😀 Ma pigem arvasin, et need laikijad on ka need, kes on tulnud kunagi skandaalsemate postide peale laikima, lisaks need, kes blogisid ei loe, aga fbis hoiavad silma peal ja muidugi need, kes mind jälestavad, aga tahavad ka ikka näha, kui jäle ma olen 😀

            statistika on huvitav jaa!

          2. Aga… Ikka on inimesi, kellele meeldivad asjad, aga pole näiteks raha osta, või kellele meeldivadki lihtsalt tasuta saadud asjad.

  2. Kommenteerin Malluka teemal “uue” ja “vana” võrdlust, sama, mis ma Marca pool juba lisasin – Mallukas on oma alustamisaja poolest jah nt Rentsi kaasaegne, aga tollal (tundukse) ei olnud ta veel nii keskne, üldtuntud blogijad olid tollal pigem Rents või Nirti. ja ma oletan, et ka Malluka lugejanumbrid olid tollal midagi hoopis muud kui praegu.

    üheks uue ja vana aja rajajooneks võiks lugeda seda, kui Delfi hakkas blogisid vahendama ja blogosfääri ning “ametliku” ajakirjanduse piir hägustus (varem oli isegi kutselise ajakirjaniku blogi kuskil teises sfääris kui tema lehekolumnid). See tõi kaasa selle, et muist blogikommentaariumeid hakkas välja nägema nagu Delfi kommentaarium – tuli enneolematu agressiivsuse tase ja kommentaatorid olid sagedamini anonüümsed (varem oli tüüpilistel blogikommentaatoritel endal tavaliselt blogi, isegi kui mitte kodanikunime all, oli inimesel selge veebiidentiteet taga).

    Kõva vaidlemist oli varemgi, aga nii jõhkraid kommentaare, nagu nt Mallukale on kirjutatud, minu arust enne seda piiri hägustumist ei olnud.

      1. Ja millised teil endil need lugejanumbrid olid?
        Kuidas puutub sauruseks olemisse/mitteolemisse see, mis lugejanumbrid Mallukal PRAEGU on?

      2. Lugejanumbritest – mul kõigub päevane klikiarv kahe- ja kolmekohaliste numbrite vahel, kõige rohkem on olnud 500-600. Nii enne kui nüüd. st minu blogi keskkond ongi praegu veel jäänud selliseks, nagu ta vanasti oli. Kui ma sama igavat juttu ajan nagu varem, on lootust, et nii ka jääb.

        Ma ei ole kunagi olnud kõige popim blogija, aga olen aru saanud, et ütleme kümne aasta tagused esiblogijad ei olnud siiski suurusjärkude võrra suurema lugejaarvuga kui mina. See võikski olla üks “sauruseajastu” märk – lugejaid oli tublisti vähem. Ja kommentaatorist lugejad olid valdavavalt ise blogijad või nii püsivad kommentaatorid, et reeglina sai kommentaaridest mingi persona kokku panna.

        Ühesõnaga: oli vähem anonüümsust, blogimine oli pmst nagu virtuaalses sõpruskonnas suhtlemine (koos kõige sellega, mis sõpruskonnas käib – sh tülitsemised ja leppimised). Üldiselt teati, mida kelle juures leida võib, nii et kirjutajal, kes oma teemasid/stiili drastiliselt ei muutnud, polnud põhjust arvata, et lugejad võiks ootamatult millegi peale šokeeruda v. solvuda.

        Mõnel, kes tollest ajast saadik edasi on bloginud, on ilmselt olnud loomuldasa kerge kohaneda uue, laiema, anonüümsema ja võõrama tähelepanuga. Mallukas ise on üks näide, aga tal on olnud selle võrra lihtsam, et ta oli alustades väga noor ja võiks öelda, et ta kasvas nende muutustega koos üles. Mõni on heitunud ja uksed kinni pannud. Mõnel, nt mul on õnnestunud jääda oma sopikesse peitu ilma selleks midagi tegemata, kuna mu teemad ei paku reeglina võõrastele lugejatele huvi.

        No ja mõnd minusugust, kes üldiselt on samamoodi kuskil veebisopis vaikselt omaette tiksunud, tabab aeg-ajalt ootamatult, et mõne postituse lugejaskond on laiem kui oodatud ja et kaklus tuleb kuskilt üles, kus tal kakelda polnudki plaanis (sest eeldus oli, et lugemas on need 10 inimest, kes tavaliselt).

        1. Te oleks pidanud siis tolle blogipidamismeetodi, mida sa kirjeldad, patenteerima, kui ei oleksite tahtnud, et nii jääbki 😀

          Ühesõnaga, ma saan aru, et mingid alustasid ja arvavad natuke, et neil on justkui mingi eelisõigus või et see on nende oma või et tuldi ja võeti käest ära. Piltlikult.

          Pole parata!

          Mallukas on minu jaoks ka ehe näide sellest, et ongi mindud natuke liiga kaugele, nii kaugele, et ei tulda tegelikult enam hästi kriitika (ja ka vastiku mõttetu pasarahega, mida paratamatult tuleb!) toime, aga samas tagasi ka ei tõmbuta, et oma pere ja tervist hoida. Tal käivad need mental breakdownid periooditi ja lainetena. Selles juhtumis mina ei süüdistaks mingeid TEISI, vaid ikkagi inimene ise elab oma elu. Asi ei ole ju ainult blogijates, kes äkki kuulsusega ja seeläbi ka kriitikaga (ka sõimuga) toime ei tule, vaid üleüldse igasugustes kuulsustes. Kaua sa kirjutad vastu, et ärge sõimake või ärge tehke nii või ärge tehke naa. Kohane ise. Muuda midagi, näiteks teemasid, tõmbu tagasi, kui ikka selle tähelepanuga päris toime ei tule. Seda on ka paljud suured kuulsused teinud. Ma ei näe sellises aja maha võtmises midagi halba.

    1. päris sauruse tiitli pälviks vast need, kes alustasid – Teller ja co, aga tollal lugesin ma blogisid veel suhteliselt vähe – või ei mäleta enam, ja kuna paljud neist on nüüdseks kinni pandud, ei saa ka mälu värskendada.

      kasutasin seda sõna tegelikult naljaga pooleks, laenates selle viimateste blogiauhindade terminoloogiast – selle järgi olen ka mina saurus ja üldse kõik, kes vähegi eelmisel kümnendil alustasid.

      Aga ma tahtsin ka kohanemisest kirjutada. Kahetsusväärselt paljud vanad ja väga huvitavad kirjutajad on kohanenud seda teed pidi, et pannud oma blogid lihtsalt luku taha – sisse pääseb ainult nö. kutsega, st ainult kindlate kasutajakontodega, kelle blogiomanik on lugejaks reganud. ja muidugi jääb palju huvilisi ukse taha, sest nad ei märka piisavalt ruttu enda regamist paluda ja pärast on juba hilja, pole kohta, kus paluda.

      VVN on seda teinud poole maani – piiras enda blogis kommenteerimise ainult bloggeri kontoga lugejatega. Ja veel enam kaitseb teda see, et kõik tänapäeva lugejad teda lihtsalt ei tea. Minul pole siiani piiramisvajadust olnud, mu tundmatus on veel suurem ja kaitseb mind veel paremini.

      Kui nüüd blogija otsustab sellised piirid peale panna, siis on see ühest küljest ratsionaalne valik – ei talu nii palju konflikte ja kaitseb oma vaimset tervist. Aga teisest küljest jääb blogimaastik selle võrra vaesemaks, kui haavatavamad blogijad lihtsalt peitu lähevad või üldse blogimise lõpetavad. Kui selline areng on süsteemne, siis lõpuks ongi järel ainult eriliselt paksu nahaga kirjutajad.

      1. Naljaga pooleks. Ok.

        Blogide luku taha panek on minu meelest täiesti okei, nii nagu ka kommentaariumi haldamine. Ka see on kohanemine, mitte lihtsalt kannatamine. Ja täiesti võimalik, et mingi 5 või 10 või 15 aastaga inimese jaoks ikkagi ammendub blogimine, mitte, et “oi, uus põlvkond on nii kuri ja nii hukas, ma panen oma blogi kinni”. No andke andeks, et KÕIK hakkasid Internetti kasutama ja see ei jäänudki vaid neile saurustele 😀

        Natuke pentsik on lugeda, kuidas on/olid kuskil mingid saurused, kes ei suutnud pingele vastu pidada ja ronisid kivi alla ära, solvunult ja häirituna ja nüüd blogimaastik kannatab nende pärast märgatavalt. See, et kirjutamismott võib kaduda (ja siis jälle tagasi tulla) – seal võib palju isiklikke ja muid asju taga olla, mitte lihtsalt kurjad tänapäeva kommentaatorid ehk uus blogikultuur. Nagu sa ise ka ütlesid, siis tegelikult on võimalusi, kuidas blogijad ikkagi saavad end ka selle eest kaitsta.

        Ma arvangi, et tänapäeval peaksid Internetti oma eraelu paiskama ainult väga paksu nahaga inimesed ja kindlasti mitte need, kes vaimselt ebastabiilsed.

        1. ma olen nõus selles mõttes, et nii on inimestel mõistlik end kaitsta. aga vaesumist tähendab see ikka.

          Mulle tundub ka, et sa (ja mitte ainult sa, vaid ka nt Tasakaalukunstnik) omistad mu repliigile rohkem hinnangulisust kui seal oli. mu algse kommentaari ajend oli see, kus ma üritasin lahti mõtestada üht su kommentaari – ma ise oleks kirjutanud sellise kommentaari siis, kui oleksin nii vihane/solvunud, et tahan võimalikult palju haiget teha. Aga ma ei näinud nii suureks vihastamiseks või solvumiseks selles kohas ajendit ja hakkasin kaaluma, et äkki on midagi tõlkes kaotsi läinud. Äkki on koodid erinevad. Äkki on see sarkastiline huumor – või on see küll teravus, aga mitte midagi sellist, millest arvataks kedagi haiget saavat.

          Seda kinnitab see, et ma oleks nagu näinud sind sulle endale adresseeritud teravusi muretult maha raputamas ja häirimatult edasi suhtlemas.

          ja sel juhul on hea seda teada ja need tõlkefiltrid vahele panna, et ei võtaks mingeid repliike kurjemalt, kui need mõeldud on.

          midagi sellist nagu kunagi ühes Jan Uuspõllu sketšis, kus ta selgitas meeste keelt – kahjuks ei leia enam juutuubist, aga selles stiilis, et “rääkisin sõbrale, et tuleb turnee, sõber ütles, ähh, mis sul sital ikka välja tuleb, mina ütlesin “mine persse”. Aga mida see tõlkes tähendab? Sõber soovis mulle turnee jaoks edu ja mina tänasin teda viisakalt.”

          1. Ma arvan, et ma vist tean, mis kommentaari sa mõtled… Kui kellelegi haiget tahta teha, siis selleks peaks olema piisavalt empaatiat või mingeid tundeid, et aru saada, mis inimesele haiget teeb, sest siis oskaks äkki ka teha. Tolle juhtumi puhul puudub mul igasugune isiklik tundelisus ja empaatia.

            Ja ise solvatud olla võhivõõra inimese peale? Mul pole nii võõrastava inimese jaoks jälle piisavalt tundeid, et ta ta mind üldse kuidagigigigigi solvata või liigutada saaks.

            Huvitav teema muidu… Hakkasin mõttes praegu aega tagasi keerama, et millal ma üldse viimati solvatuna end tundsin ja ma suudan ÜHTE korda meenutada, kui mulle väga lähedane sõber oma elu väga emotsionaalsel perioodil mulle midagi ütles, aga ma isegi ei mäleta, mis see oli täpselt 😀 Ja isegi siis suutsin ma mõelda, et et ahh, asi pole tegelikult minus, tal lihtsalt oli sel hetkel raske ja asjad kuhjusid. Ma olen solvumiseks kahtlemata liiga tuim. Aga solvatud oleksin ma kindlasti sellisel juhul, kui mu mees, hea sõber, ema või isa või õde midagi lubaksid, aga lubadust murraks. Mul pole sellist asja veel juhtunud, loodan, et ei juhtu ka 🙂 Aga vot siis oleks ma küll solvunud. Või isegi siis pigem šokis ja pettunud.

            Ju olid koodid erinevad. Ja kindlasti maailmavaated. Su viimane lõik on hea ja tabav näide. Ma arvan, et midagi sellist võib seal taga samuti olla, va sõprus või soojad/kaastundlikud tunded.

          2. kindlasti ei omistanud ega otsinud ma Notsu tekstist miskit hinnangulist. Ma lugesin ja siis läksid mõtted lendu, st mul oli abstraktsioonid, ilma ühegi kindla isikuta.

            Ilmselt ongi erinevad nn koolid ja mõttemustrid ja sh ka käitumisharjumused. Mul on harjumus mingit teemat lugedes ja enda jaoks nn lahtiselgitamiseks see teema totaalselt jaburaks ajada. Vahel ma põimin sisse mingeid teisi teemasid, ehk siis kõik keerdub ja väändub. blogis ma ka ütlen alguses kohe, et on ulmega tegemist. igaljuhul vabandan, kui kellelegi tahtmatult liiga tegin. ei olnud eesmärk.

            Mida ma kogenud olen, on see, et vahel lugejad loevad tekstist (ja siin pole tegemist vaid blogisfääriga) midagi sellist, mida autor pole sinna kirja pannud ja vahel lausa nii, et pole isegi mõelnud.

            Nagu te siin arutelus ka kirjutate, et vahel toimub nn plahvatus koha pealt, milleks pole mitte mingisusgust ajendit olnudki.

            selles solvumise ja vihastamise osas olen Ebapärlikarbiga nn ühes klubis: ma ei tunne end puudutatud võõraste inimeste väljaütlemistest. Jah, vahel ajab segadusse (umbes, et ooooo, nii ka saab), vahel tekib mure, et kas selle ütlejaga on ikka kõik korras või (vaimse tervise ja emotsionaalsuse mõttes).

            ma ei saa ka seda öelda, et ma nn paksu nahaga oleksin. või siis olen ka aja jooksul muutunud nn tuimaks. vot ei teagi. mõtlemise koht. ahjaa, vahel tuleb lugedes, kuulates, vaadates küll emotsioonide laine, aga see kaob kohe, kui ma meenutan endale, et see info, mis minuni jõudis, ei tekkinud minu peas. seega võib asja nn iva olla hoopis mujal ja isiklikuks minemine on ilmselge ülekohus enda suhtes.

            aga hea arutelu. tänan!

          3. Olen täiesti tavaline blogilugeja, kes juhtumisi loeb nii mõnd “saurust” kui ka uut blogijat. Mind täiesti siiralt huvitab ja ma palun, et Ebapärlikarp aitaks mul mõista, et mis pani teda teise inimese blogisse jätma sellist kommentaari nagu too
            “üldiselt vägivallatsetakse endast nõrgemate peal, ju su lapsed on juba piisavalt suured”. Eriti kui puuduvad igasugused tunded blogija ja teema vastu. Mis Sa mõtlesid kui Sa sellise kommentaari jätsid? Et too blogija peksaks oma lapsi kui jõud üle käiks? Tõesti… miks?

          4. Mitte peksAKS, kui jõud üle käiks, vaid juba peksIS. Ma kasutasin küll sõna “vägivallatses”, mitte peksis…
            Mu lause ja mõttekäik pärineb sellest loogikast, et juba ka vanasti võeti väiksel lapsel tagumik paljaks ja anti vitsa, kuid 15aastasega oli seda juba keerulisem teha. Piinlik nagu natuke ja jõud ei käi ka üle.
            Teemad on ju huvitavad, ma ei ole öelnud, et teemad mulle huvi ei paku, aga blogi autori vastu puuduvad mul tõesti siiralt igasugune empaatia ja tunded.
            Mis puudutab teemat, siis igaljuhul huvitav, et kui antud blogi autor on kirjutanud, et on oma lapsi füüsiliselt nuhelnud ja samas öelnud, et ta laseb lastel ise kasvada ja olla nemad ise, siis tekib üldse küsimus, et mille eest nad siis karistada said. Aga ei taha rohkem nö taga rääkida nii isiklikul teemal, ütlengi seal blogis, kui midagi tulevikus öelda on. Loodan, et said oma vastuse ja selle küsimuse eesmärk ei olnud siin blogis uuesti “saagi käima tommata”.

          5. täpsustus: seda pole ta küll kunagi kirjutanud, et oleks lastele vitsa andnud või neid muidu niiviisi tseremoniaalselt karistanud. ta on maininud, et noore emana läks paar korda jonniva lapse peale endast välja ja andis käigupealt pehme koha pihta ühe laksu, mida ta pärast ise kahetses. mis on noorte emade blogisid lugedes päris tavaline juhtum – eriti vanasti, kui meinstriim oli lastele lausa vitsa anda ja vitsaandjad olid püha õigust täis ja veendunud, et selle nimi on laste kasvatamine, ja ei kahetsenud üldse.

            vitsaandmisest kui karistamisest on ta kirjutanud ainult selles kontekstis, et seda tehti talle. mh mainides, et need juhtumid, kus tema vanemad teda endast välja minnes tutistasid, olid palju vähem rusuvad (pigem see keiss, et “ka lapsevanem on inimene ega ole alati täiuslik” kui “lapsevanem on jumal ja tal on alati õigus”.)

  3. aga ma ei saa salata, et ma vaatan juba mitu aastat murelikult, kuidas suhtlus- ja kõnestandardid lähevad järjest agressiivsemaks ja ma ei räägi siin blogosfäärist ega isegi mitte üldisemalt internetist. sama on ka suures poliitikas.

    1. Iseenesest võib sul selles õigus olla ja suures plaanis ei tea, kuhu see meid viib… Aga isiklikul tasandil mind absoluutselt ei häiri. Väiksest peale on hoopis häirinud inimesed, kes elavad kuskil mulli sees ja korrutavad, kuidas maailm on nii ilus ja inimesed on nii head.

      1. ma ei ole kunagi arvanud, et kõik on ilus ja hea, aga ma näen üht meie erinevust selles, et ma eeldan igaks juhuks, et mul on potentsiaalselt võime kellegi maailma halvemaks teha. ja selle realiseeerimiseks on väga kanget ajendit vaja – kas seda, et miski muu muutuks sellest ilmselgelt palju paremaks (ja paranemine võiks olla surem kui selle inimese maailma halvenemine)- või seda, et ma olen lihtsalt viha pärast näost sinine ja pähe ei mahu muud kui kuidas valusamini lüüa.

        1. lühemalt saaks vist öelda, et mul on suurem usk oma sõnade mõjusse.

          a täitsa loogiline oleks, et see tuleb sellest, et teiste sõnad mõjutavad ka mind päris palju.

        2. PS: Ma editisin ühte kommi. Igaks juhuks ütlen.

          Ma olen selle erinevusega isegi nõus. Kuna ma ei arva, et mingi suvaline võõras inimene suudab sõnadega mu maailma kuidagi halvemaks teha, siis vb ma ilmselt eeldan automaatselt, et ka teistel on nii.

          1. Kuna ma ei arva, et mingi suvaline võõras inimene suudab sõnadega mu maailma kuidagi halvemaks teha, siis vb ma ilmselt eeldan automaatselt, et ka teistel on nii.

            See lause viib minu arvamuse sinust ikka mitu pügalat madalamale. Sõna on nii võimas relv, et sa peaksid vähemalt teiste osas oma arvamust korrigeerima, kui sa ise tõesti nii “tuim tükk” oled, milles ma muide kahtlen. Ma loodan, et see on lihtsalt soov veidi epateerida.

          2. Ma ei tunne sind ja sa tunned vaid mu blogikarakterit, seega… Pole mingit põhjust, miks su sõnad mu isiku kohta ehk mulle päriselt korda peaks minema. Sa ei ole siin blogis klient, ma ei müü sulle mingit teenust, su arvamus ja siin käimine ei mõjuta mu elu, majanduslikku seisu ega ka enesetunnet. See pole mõeldud üldse halvasti kuidagi su isiku kohta, lihtsalt fakt.
            Mis puudutab minu arutelu Notsuga, siis jah, nii ma ütlesin, see oli minu mõte ja spekulatsioon, mida lahkasime, miks võivad juhtuda mõned asjad, mis juhtuvad. Lauses oli “vb”, see tähendabki “võib-olla” seepärast.

  4. Üks asi veel, mis vist kuidagi numbrites ei väljendu, aga sisulisel on oluline – kui kaua postituse peal ollakse, kui kauaks ma lugejana selle avan? Jah, igaks juhuks klikin ka loosimispostitusi, lootuses, et ehk on ka midagi asjalikku kirjas, vahel ongi, ja jään lugema. Aga tihtipeale ei ole – klikin, rullin alla, kolmandal sekundil back 🙂 ehk siis annab küll vajamineva kliki kätte, kuid kas ta ka pakkus väärt sisu “teenusesaajale”, seda ta ju teada ei saa… enne kui toimub aja jooksul suurem klikkide vähenemine ja siis nuputa, kuhu lugejad kadusid 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *