Notsu kirjutas nats aega tagasi ühest huvitavast asjast. Vanadest ja uutest blogijatest ning vanast ja uuest blogikultuurist ning kuidas need põrkuda võivad. Vana aja blogikultuur olevat olnud tema sõnul midagi sellist:

“Mulle tundub, et siis oli päris tavaline, et blogijad väljendasid kirglikult oma seisukohti ja tundeid – aga teisalt oli kommentaatoritel kombeks sellele kommentaariumis üsna diplomaatiliselt reageerida, põhimõttel, et avalik blogi on nagu turistidele avatud elamu – uks on lahti, võib sisse astuda ja suhelda, isegi vaielda, aga pererahvaga riidlemine ei ole enam kosher, laias laastus kehtis põhimõte “ei pea lugema, kui ei meeldi”.

Praegune seis:

„Praegu on teine seis: populaarsemad blogijad (kelle hulka meiesugused “saurused” – jutumärkides, sest siis, kui me alustasime, ilmusime me juba olemasolevale blogimaastikule, kus olime algajad – enam ei kuulu) teenivad oma blogidega leivakõrvast, mõni ehk isegi leiba; ja nende kommentaatoritel paistab olevat ettekujutus, et neile osutatakse teenust ja kui teenus ei meeldi, võib teenusepakkujaga kurjustada.“

Hea tähelepanek tundus mulle see teenusepakkujaga kurjustamine. Olen minagi näinud mõnes tuntud blogis etteheiteid, et pole enam nii hea (siia võib ka mõne muu, spetsiifilisema sõna panna) kui varem. Hea on muidugi hästi suhteline. “Pole enam nii hea” võib ühelt poolt lugejaid kaotada, aga samas võita juurde hoopis teistsuguseid lugejaid. See lugejate juurde võitmine, see väljend, käib sellesse konteksti, kus blogiga üritatakse ka teenida. Siis see võitmine-kaotamine on teema. Ma usun, et väga paljudel pole sellest sooja ega külma.

Marca kirjutab oma blogis:

“Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta “õigele teele tagasi juhatatakse”, sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.”

Sarnane mõte Notsuga ja ma olen ka nõus, välja arvatud see osa, et blogija, kel on ka kommenteerimisvõimaus blogis, kirjutab ainult endale. Seda ma ei usu. Ma usun, et on inimesi, kes ei saa olla ilma kirjutamata, sest.. ei saa noh. Aga enda jaoks kirjutaja kirjutaks siis ikkagi endale, mitte sadadele või tuhandetele silmapaaridele. Ja vast Marca tahtis öelda, mitte “popile blogijale” vaid blogiga raha teenivale blogijale? Sest, mu meelest, popp ei tähenda küll automaatselt, et teenib (või tahab teenida). Aa ja siis see ka, et ängistavalt vast ikka ei mõju loomingulisele blogijale need sedalaadi märkused, teda ei peaks need üldse liigutama. Ta ju blogib nö endale 😀 Aga muidu olen ma Marca mõttega nõus 😀

Vahemärkusena… Ma teenin iga kuu oma blogiga ca 2,5% oma muust sissetulekust. See on kommiraha, aga ma panin need reklaamid blogisse peale, sest.. miks mitte – ma kirjutan niikuinii ja las see kommiraha siis tuleb, ma ei pea selleks ekstra enam mitte midagi tegema. Laps saaks piltlikult öeldes tasuta trennis käia. Mul ei ole majanduslikult oluline, kas siin käib päevas 1500 või 3000 inimest. Ning mingi 10 000 inimest iga päev muudaks mind juba närviliseks ja piiraks mu väljendusviisi.

Mul pole aimu ka, kas ma olen olen popp või mitte. Mõne jaoks olen. Mõne jaoks mitte. Mu lugejanumbrid on võrreldes Mallukaga ilmselt see 2,5% 😀 Okei, okei, vb on 10%? Võibolla on 5%? Ma isegi ei tea. Tal on Facebookis ca 45 000 jälgijat, mul on ca 900 😀 See muidugi ei näita otseselt postituste LUGEJATE arvu. Ja kui ta nii palju loose ei teeks, äkki tal oleks neid jälgijaid poole vähem. Või äkki hoopis poole rohkem?! See on täpselt see “hea on suhteline” ja millegagi sa võidad ja millegagi kaotad. Kas blogijad on üldse nii külmad kalkuleerijad? Ei tea. Ma ise ei viitsi selle numbri kasvatamiseks ka midagi teha, see võitmine-kaotamine pole minu jaoks teema. Kvantiteet kui selline pole, sest mul ei sõltu sellest midagi ja mul pole turunduslikku eesmärki. Võibolla, kui keegi lähedane inimene ütleks, et kuule, su blogi on viimasel ajal täispask, siis küsiks küll, et ou, miks.

Mis ma tähele panin ja kummaliseks pean, on see, et ka Marca blogipostituse kommentaaridest selgus, et saurusblogijad (ehk varasema definitsiooni (?) järgi väga ammu alustanud blogijad) peavad näiteks Mallukat selleks uueks popiks blogijaks. Ometi minu teada alustas ta juba ca 12 aastat tagasi (paranda mind, kui ma eksin) ja see, kui tolle aja blogijad, nüüdsed saurused, teda siis ei teadnud, ei tee see ju tema ammust blogi ja blogimist olematuks. Aga ometi peavad saurused teda Meie-Nemad maailmas selleks “Nemad”. Uus. Sest? Ta ei kuulunud sinna homogeensesse gruppi? Aga mis see saurus siis ikkagi tähendab? Kas saurused on need, kes on “sada aastat” bloginud, või on see ikkagi mingi kindel tolle aja vennaskond, kuhu kõik ei kuulunud, mis sest, et blogisid?

Marca: “Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui “teistsuguse orientatsiooniga” blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile.

See on siis see uus versus vana blogikultuur. Blogimaastik on praegu hästi kirju – on vanu (jah, lausa vanuselt, aga ka blogimise mõttes iidseid) blogijaid ja on noori, on anonüümseid, on karaktereid, aga ka oma nimega kirjutajaid, on neid, kes arutlevad maailma üle ja ka neid, kes jagavad retsepte, on neid, kes teevad reklaami ning neid, kes seda tulihingeliselt väldivad, on neid, kes alustavad „Tere. Hakkasin blogijaks, millest ma kirjutada Teile võiks?“ kui ka neid, kes ei suuda ilma kirjutamata elada, on erineva iseloomu ja mõttemaailmaga inimesi. Kas tingimata põrkuvad blogikultuurid või hoopis inimesed? Ma arvan, et pigem inimesed. Tõenäosus põrkuda on suurem, sest blogijaid ja ka lugejaid on hulga rohkem kui varem ja erinevaid kui varem. Ilmselt põrkume, kui meie maailmavaated ei ühti, ning see, kui järsk, otsekohene või dimplomaatiline keegi selle juures on, on inimeses kinni, samamoodi nagu see, kui tundlik vastuvõtja on. Aga seda meelt olen ma küll, et kui end ikka hästi uutes oludes ei tunne, aga tahad tunda, siis tuleb kohaneda. Ka elus üldse.

Pilt: pixabay.com