Inimesed on inimesed?

Inimesed on inimesed?

Viimasel poolaastal on mul kuklas tiksunud mõte, et ma tahaks elada aastakese kuskil mujal. Kohas, kus on soe ja kus inimesed naeratavad. Umbes nagu mõnel on bucket listis langevarjuhüpe või maratonijooks. See pole isegi mul niivõrd mõte, kui tunne. Tunne, et tahan. Teostamise praktilise poole peale pole ma isegi mõtlema hakanud, seega ei saa ma mingil juhul öelda, et see oleks plaan. See on tunne. Et kunagi…

Esiteks loomulikult kliima! Ma olen sellest siin nii palju kirjutanud, et sellel ma ei peatu pikemalt. Teiseks.. Justnimelt, mis teiseks? Sõbranna, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta küsis, et miks. Ma siis, et noh – kliima. “Okei, kliima, aga mis veel?” Kuna mul on olnud vaid mingi ebamäärane tunne, mida ma ei ole lõpuni iseenda jaoks isegi mõtestanud, siis vastasin talle kuidagi paugust, et teiseks – inimesed!

Mis nende inimestega on? Ei, pole see, et mul oleks kuidagi siiber ümberringi mornidest nägudest, nagu räägitakse Eestis olevat. Ei, mulle meeldivad sellised näod – igaüks ajab oma asja, kaasa arvatud mina. Mina ei viitsi igal pool suhelda ja bondida ja ekstra lahke (ma rõhutan, mitte lihtsalt lahke, vaid mõtlen ekstra lahke!) olla ning kõige selle juures veel ekstra naeratada. Mulle meeldib väga suhelda, aga mitte valimatult. Mulle meeldib väga bondida, aga vähestega. Minus tekitab natuke ebamugavust, kui minuga ekstra lahke ollakse, see tekitab mus küsimuse, kas ma peaks vastu olema. Mulle meeldib naerda, aga mitte igal pool naeratada. Mulle meeldib, et ma alati ei arva nii, nagu oleks “õige” arvata ja ma ei arva ka, et peaksin seepärast oma isikut alla suruma, sest äkki teised vaatavad viltu.

Ma meeldin endale sellisena ja ma ei taha sundida end rohkem naeratama või rohkem lahkem olema või mida iganes. See ei oleks mina. Võibolla ma räägiks teist juttu, kui mu iga päev oleks täis konflikte (tööl, kodus, sõpradega…) aga ei ole. Lapsega natuke kakleme vahel, aga see on normaalne. Mulle meeldivad inimesed, kes on minuga seepärast, et ma meeldin neile sellisena, nagu ma olen. Klišee eks, aga siiski. Ma olen igapäevaselt teatud tasandil pigem tõrjuv kui ligitõmbav ja kui sellest tõrjuvast kestast ometi keegi minuni murrab, siis mul on nagu, et vau, me päriselt ka klapime! Viimase aastaga on mul tekkinud paar-kolm sellist inimest ja seda on samapalju kui seni selle 33 aastaga. Issand, kuidas ma järsku sedasi skoorima hakkasin? 😀

Aga tulles nüüd tagasi teemasse. Vastasin sellele Sõbrannale, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta, et inimesed eks. Mulle oleks kindlasti üks suurim väljakutse ja kogemus elada külg-külje kõrval mingite naeratavate inimestega. Ma nüüd ei mõtle lihtsalt naeratavatega, see “naeratavatega” on natuke nagu sümbol, mis võtaks kokku väga avatud, välja poole elavad inimesed, lahked ja naeratavad. Ma tahaks näha, kas see kuidagi mind, vana küünik-peeru, muudaks, annaks elule mingi teise vaatenurga. Kas ma jääks neid uskuma? Sõbranna, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta ütles seepeale ja no mis sa sealt saad – lõppude lõpuks on inimesed ikkagi lihtsalt need samad inimesed. Küsimata, mis sa sellega mõtled, ma saan aru, mis ta sellega mõtles. Päeva lõpuks elavad kõik niikuinii oma elu ja kes teab, kui kõrvuni nende suud magama minnes tegelikult on. Alguses on ohhoo, naeratavad inimesed ja pärast on.. ahh nad on lihtsalt inimesed.

Olen viimasel nädalal mõelnud palju inimeste erinevusele ja sellest, kust inimesed tulevad ja kelleks saavad (ei mõtle ametit ju eks) ja miks nad selliseks saavad. Et kui palju on selles kasvatust, keskkonda, geeni ja misiganes muid asju. See ei tähenda, et loen end segi mingite uutringute tulemustest. Aga lihtsalt mõtlen… Ja siis ma leidsin, et veel rohkem, kui ühegi muu erinevuse pärast, erinevad minu jaoks inimesed selles osas, et on ühed, kes arvavad, et inimesed on by default kõik head, ning siis on teised, kes nii ei arva. Loomulikult võib nüüd hakata mõtlema, et mis see “hea” selles kontekstis üldse tähendab, aga jätan selle igaühele mõelda. Mina tean, mis see lause minu jaoks tähendab.

Siit edasi olengi ma mõelnud, et kust ja kuidas on need inimesed tulnud, kes mõtlevad, et by default on kõik head. Ma räägin meie kultuuri siseselt, mitte eri kultuuridest ja rahvustest. Olen arutanud ühe ja teisega ning jaganud kogemusi, ja ei leia, et on tuldud väga erinevatest kohtadest. Ikka samad asjad – kool, kiusamised, emade ja isade lahutused jne, kõigil on midagi olnud, aga sellest suhteliselt ühesugusest elupasast väljuvad erinevad inimesed, ühed kes arvavad nii ja teised, kes naa. “Lifti astub… Ja sealt väljub….” Loomulikult ei ole ma mingit uuringut läbi viinud, et saaksin nii väita, aga noh, need on mu mõtisklused eks.

Ma žonglöörin siin tegelikult praegu erinevate teemadega, mis omavahel seotud. Ühesõnaga kogu selle mõtiskluse kaudu olen ma jõudnud järeldusele, et vahel on inimeste kogemused olnud sarnased, aga hoiakud ja sisemaailmad kujunevad nii k*radi erinevad ja ma ei teagi, millest see sõltub, aga nii on. Äkki on ikkagi siis mingi kaasasündinud asi? Ikka ju vahel öeldakse, et sa oled rohkem oma ema kui isa moodi. Või vastupidi. Ka ühe pere väikse vanusevahega lapsed võivad olla väga erinevad. Ma olen hakanud nägema seda, et on olukordi, kus minu seisukoht on läinud kellegi teise omast kardinaalselt lahku, ja asi ei ole selles ühes konkreetses arvamuses ega väärtushinnangutes, vaid hoopis mingis muus peenemas foonis, kuidas me maailma tajume. Ning üks põhjusi võib olla just see sama, et mina ei arva, et vaikimisi on kõik inimesed ilusad ja head. Ja küsimus ei olegi selles, kummal on õigus, vaid ongi kaks erinevat võimalust seda sama elu elada.

Foto: pexels.com

 

 

 

 

21 thoughts on “Inimesed on inimesed?

  1. Inimesed sünnivadki kusjuures nii, et enamasti üks meel või iseloomuomadus (kuidas võtta) on teistest kõigist üle, ehk juba loote lõpueas tugevam. Ja sellest, et milline see domineerivam on, sellest loeb väga palju kõik edasine- see milline ta beebina ja lapseeas on. Ja sealt edasi läheb keerulisemaks ära, kuna kõiki neid meeli ja tundmusi annab lapseeas pärssida ja/või arendada.

  2. The same boiling water that softens the potato is the same boiling water that hardens an egg. It’s all about what you’re made off not the circumstances…. See mõte eks!? Samast situatsioonist (keev vesi) tuleb kartul välja pehmemana ja muna kõvemana…

  3. …aga seda ma ka ei tea mis see siis on mis meid sedasi vormib… Geenid või meie sisemine tugevus – millise minapildi oleme oma elu jooksul kokku pannud? Töökaaslasel on kaksikud tütred – kasvatatud ju täiesti koos samas kohas sama moodi….ja üks nendest on väga isekas, teine selline et annaks oma kopsudest ka viimase õhu võõrale nagu kolleeg ütleb

    1. Just mõtlesin sama su kommentaarile ka veel vastata, et no ei tea, kust ja kuidas see isiksus ikkagi lõppkokkuvõttes tuleb. Müstika.

  4. Loomulikult on naeratavad inimesed ju ka täiesti tavalised inimesed. Selle välja selgitamiseks ei ole küll vaja mujale elama kolida 🙂
    Kuidas elementaarne viisakus ja teiste vastu lahke olemine kedagi vähem inimeseks muudab või nende isiksust ära võtab? See et ma enda negatiivseid tundeid või pahameelt tänaval kaaskodanike peale välja ei vala ei tähenda ju seda, et ma siis hommikust õhtuni vaid naerataks.
    Naeratamine ei tähenda ka seda, et siis kindlasti iga suvalise naeratajaga sõbraks kohe peaks saama või sõprustasandil klappima.

    Aga mõneks ajaks välismaale elama minemist soovitan küll. Avardab silmaringi ja maailmavaadet ning annab uusi kogemusi juurde nagu sa isegi oled juba reisidel käies kogenud. Millise kogemustepagasiga pärast koju tagasi tullakse oleneb palju ka sellest kus riigis või ühiskonnas aega veedetud on.

    1. See “naeratus” ongi sümbol ja sümboliseerib rohkem avatust, välja poole elamist ja selliseid rahvuseid ju on.

      Pane tähele, ma ütlesingi, et EKSTRA lahke, mitte ei rääkinud elementaarsest viisakusest. Kui ma peaksin olema EKSTRA viisakas, siis jah, ma peaks end sundima ja see ei ole enam mina.

      1. Sa oled nii mõneski riigis maailmas reisinud, kus riigis sa ise oled sellist EKSTRA viisakust kõige rohkem kohanud? Mulle on tunne (võimalik et ma eksin), et kuna Eestis naeratatakse ja ollakse viisakas võrreldes muu maailmaga siiski vähe, siis see teiste riikide elementaarne viisakus tundub ehk sulle EKSTRA viisakusena mille saavutamiseks sina peaksid pingutama. Ma tean, et Eestis elavad inimesed tihti hakkavad kohe vastu väitma, et ei ole need eestlased midagi nii ebaviisakad või mornid, aga need eestlased kes mujal elavad näevad seda vahet siiski üsna selgelt. Mida kauem sa Eestist eemal elad (oleneb ka mis riigis) seda paremini seda vahet näha on.

        Samas muidugi esineb ka loomulikult sellist võltis ja ülepingutatud viisakust, aga mina isiklikult olen seda üsna vähe kohanud. Peamiselt siis ka mõne kaubandus või restorani töötaja poolt ja see ajab siis küll närvi 🙂

        1. Kui ma kirjutasin ekstra lahketest, siis ma mõtlesin eestlasi, kes on ekstra lahked. Ka selliseid ju on, ka mu enda tutvusringkonnas.
          Reisides olen ma kohalikega distantsi hoidnud ja ei oska oma kogemuse järgi ühtegi riiki välja tuua. Aga no näiteks Gueatemalas pidid elama sellised inimesed, aga seal on ka samas nii hull kuritegevus, et seal küll elada ei tahaks.

  5. Inimese isiksuse puhul ja tema iseloomu puhul olen ma peaaegu et 95 prossa kindel, et see sünnib kaasa. Vähemalt baasiseloom ja selline olemus siiski on ju kohe inimesel olemas. Nagu keegi tõi näite kaksikute näol siis igal inimesel on ikkagi mingi isiksus sees juba ja noh eks keskkond ja perekond ka seda mingil määral mõjutab aga nö baas jääb samaks.
    Selle naeratamise kohta nii palju, et kunagi varem ma olin selline kes tundus inimestele kuri ja tusane ja tõsine, sest jah, ma ei naeratanud palju. Aga see on resting bitch face mis tegelikult on enamustel inimestel kui nad lasevad oma näolihased konkreetselt lõdvaks. Ma olin üldse väga valiv selle naeratamise jagamisega ja ma nagu ei viitsinud seda kõike teha. Kuidagi tundus et miks ma seda sitta kaasa teen. Kellele meeldin endana, kellele mitte. Kui tuled ja räägid minuga ja mu hääletoon on sõbralik ning ma paar naeratust sulle pakun siis mida on veel vaja eks. Nüüd hilisemas eas olen ma hakanud palju rohkem naeratama või mu olek on muutunud ehk kõigi vastu sõbralikumaks ja ma tegelikult olen tähele pannud selle mõju inimestele. Kunagi ma olin selline kes oli õnnelik selle üle kui keegi naine tahtis minuga sõbranna olla, aga nüüd valin hoopis mina endale neid ja ütlen ausalt, olen väga valiv ja olen hakanud päris kõvasti ka oma iseloomu näitama. Minust on ehk tulnud tugevam isiksus ja nüüd olen õppinud sellega toime tulema kui keegi ütleb või teebki midagi halvasti või ülekohtuselt siis lihtsalt näitan vist oma kihvu rohkem. Oo ei varem ma seda ei teinud.
    Kui sinu eesmärk on teada saada selle kolimisega seda kas see naeratus on nakkav siis ma millegipärast arvan, et ei ole. Seega kui sa seal ühiskonnas kuhu sa minna plaanid ikkagi ERITI sõbralik olemisega toime ei tule siis ma usun, et see sind otseselt olemuselt kuidagi ülevoolavaks happyks inimeseks ei muuda. Aga niisama elada aasta soojal maal oleks nii ehk naa tore ma usun 🙂

    1. Ei, see polekski ainuke eesmärk, esimene oli ikka kliima, aga sellest ei hakanud ma uuesti jahuma, olen seda juba kordi teinud 😀 See “inimesed” oli selline sekundaarne. Ma ei tahagi ise muutuda, tahan lihtsalt sellist elukogemust 🙂

  6. Kipun arvama, et inimest voolivad eelkõige siiski elukogemused. Need ei ole aga sellised must-valged ja ühe sõnaga ‘koolikiusamine’ või ‘perevägivald’ kokku võetavad kogemused. Igaüks puutub mingi vähem või rohkem elumuutva situatsiooniga kokku iga päev.

    Näiteks võtame koolikiusamist läbi elanud inimese, kes samas märkab muul hetkel elus ka häid inimesi. Tagatipuks nt saab ta teada, et teda kiusanu kannatab perevägivalla käes ning seetõttu on haigete närvidega vms. See panebki teda mõistma ning mõtlema, et inimene on ju tegelikult hea, aga olukorra sunnil ebaterve mõtlemisega.
    Noh ja siis mõni teine jällegi ei ole suuteline niimoodi mõistma ja andestama. Miks? Võib-olla on teda mõjutanud kodus kuuldud klatšijutud ja kasvatus, et kuskil keegi on ‘paha onu’. Või siis tõepoolest ei ole tal neis ‘halbades’ inimestes kunagi midagi head õnnestunud leida, ning usub südamest, et kõik lahked inimesed on ‘head’ inimesed.

  7. Soovitan lugeda Bruce D Perry raamatut “Poiss, keda kasvatati nagu koera”! Hästi põnev lugemine, just sellest, kuidas inimesed kujunevad. Kurb on ka, aga siiski põnev ja läheb viimaste lõikude mõtisklustega siin postituses hästi kokku.

  8. Enda kogemuse järgi (2 aastat lõuapoolkeral) mõjub “naeratavate” inimeste ühiskonnas elades vägagi hästi. Muutusin ise ka rõõmsamaks, avatumaks, vahetumaks, muretumaks. See klišee, et sellised inimesed on võltsid (eestlaste suust kuulen seda iga jumala kord, kui üritan oma heast kogemusest rääkida) ei pea minu meelest paika. See on lihtsalt meie omaga täiesti vastupidine viisakusvorm. Meil siin kehtib (või on traditsiooniliselt kehtinud – viimastel aastatel on globaliseerumise tõttu ka siin asjad muutunud) “negatiivne” viisakus, mis tähendab, et meil on kombeks otsekohesus, teistele ruumi andmine, mitte mingil ei tohi juhul olla pealetükkiv jne. See on vastand nn “positiivsele” viisakusele, mis kehtib väga paljudes ühiskondades, eelkõige soojema kliimaga riikides, kus viisakas on teisi kaasata, nende vastu huvi tunda, aga ka nt otse ütlemist vältida. Mulle sobivad mõlemad erineval moel. Viisakusteooriatega saab tutvuda nt siin https://en.wikipedia.org/wiki/Politeness_theory#Politeness_strategies. Ise õppisin neid ülikoolis kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus ja pärast seda on lihtsam mõista, miks paljud välismaalased eestlasi mühakateks, ebaviisakateks ja külmadeks peavad, samas meie neid “ameerika naeratusega” võltsideks ülepingutajateks vms.

    1. Ja su postituse teise poole kohta ütleks mina, et see, miks kaks täpselt (kui see oleks võimalik) samade elukogemustega inimest nendele kogemustele erinevalt reageerivad, on muidugi isiksuses kinni. No need 16 isiksusetüüpi, ENFP jne pluss loomulikult on ka kaks sama isiksusetüübiga inimest ikkagi erinevad oma erinevate kogemuste tõttu pluss isiksusetüübid muutuvad ka elu jooksul (ei pruugi, aga võivad). Nii et eri reageerimiskombinatsioone on arvatavasti lõpmatu arv.

    2. Kusjuures mulle ka see lõunamaalaste viisakus ja sõbralikkus meeldib. Elades mujal väljaspool Eesti ühiskonda siis ma olen sellega ise jõudnud ära harjuda ja muutunud ka selliseks. Ei ole jah võlts viisakus, lihtsalt eestlase jaoks on jah seda liiga palju ehk. Ainult üks maa kus mulle alguses tundus päris harjumatu oli Hispaania. Vähemalt Tenerifel küll, mandri Hispaanias vist ei olnud päris sedasi, aga teeninduses see darling ja honey ja sellised väga familiaarsed sõnad. Aga mingi hetk harjusin ka sellega ära.

  9. Okei, mul on praegu mind blown eelmise kommenteerija “negatiivse viisakuse” ja “positiivse viisakuse” teooria selgitamise peale. 😀

    Aga Eestis minu arust ei olegi nii elementaarne, et inimene on lihtsalt lahke (mitte ekstra lahke). Pigem kipub isegi seda elementaarset viisakust puudu jääma. Näiteks tihti inimesed tõuklevad ja trügivad poodides ja ühistranspordis. Või teevad ekstra kurja nägu (mitte lihtsalt tavaline resting bitch face). Nagu what the fuck is this shit? 😀

    Reisin tihti ja tunnen, et pärast olen ise ka lahkem ja avatum. Kui aga olen pikemat aega juba Eestis olnud, siis märkan, et muutun ka selliseks kurjailmeliseks ja negatiivseks (näiteks eeldan, et kui võõras tuleb rääkima, siis esimene mõte on kohe, et mingi imelik/vastik tegelane ja better ignore). Välismaal olles harjun ära ja kuigi võõraga rääkimine on minusuguse eestlase jaoks ikka veitsa imelik, siis ei ole see esimene sisetunne ja aisting negatiivne enam, vaid suudan vabalt võtta ja krampi minemise asemel vooluga kaasa minna.

    Inimeste punkt on üks asi, mille pärast ka mina plaanin Eestist mõneks ajaks eemale kolida. Selle all käib tegelt palju muud, mis on mulle olulised, näiteks tolerantsus. Aga see juba teine teema. 🙂

  10. Mina tundsin, et ma avanesin hoopis rohkem, kui ma astusin Helsingis Doha lennule ja sealne personal laialt naeratas. Saan aru, et see on nende töö, ilmselt lepingusse sisse kirjutatud, aga siis sain ma aru, kui rusuv on minu jaoks see eestlaslil morn olek. See nn resting bitch face on mul Eestis koguaeg. Praegu Austraalias puhkusel olles, naeratan umbes kolm korda rohkem ja olen oluliselt avatuma ja sõbralikuma ilmega. Ma veel ei tea, kuidas ma sinna tagasi tulles käitun, aga tahaks loota, et see jääb siin veits külge. 🙂 Inimesed on igal pool inimesed, aga kui Eestis võõralt inimeselt küsida kuidas tal läheb ja seal juures veel naeratada ka, vaadataks ilmselt, et lööd külge. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *