Olen varem ka purjus peaga sõitmise kohta sõna võtnud (LINK) ja arvan, et kui inimene on ühe korra kriminaalses joobes juhtimisega vahele jäänud, siis see ilmselt ei olnud tema esimene kord. See on tõenäoliselt elustiil. Kahetsetakse vahele jäämist, mitte sõitmist.

Mina ei usu TÄISKASVANUD inimesi, kes täispeaga sõites lihtsalt vahele jäävad, ja hiljem kahetsevad. Ei usu! Nad kahetsevad, et nad vahele jäid. Ja on hirmul, et kui uuesti jäävad, mis siis saab. Ehk on nad seepärast tulevikus valvsamad. Elus lihtsalt on asju, mis ei ole tagantjärgi tarkusena võimalikud. Ja täispeaga sõitmine on üks (äkki ainuke) nendest. Võibolla, kui keegi on õnnetuses eluga maksnud, siis jõuab purjus peaga õnnetuse põhjustajale tema tegu kohale. Muud moodi vast mitte. See on liiga karm hind, et seda legaalseks pidada.

Täna mõlesin veel sellest, et milline inimene laseb sõbra, kellega ta koos purjutanud, hiljem autoga koju sõita. Ma olen täiesti kindel, et kui ma oma sõpradega purju jooks, lõpuks püsti tõuseks ja näpus autovõtmeid kõlistaks, et tavai, ma nüüd lähen, siis nad seoks mind kinni. Isegi kui nad ise veel rohkem purjus oleks. Inimestel on mingid fundamentaalsed põhimõtted ja ma julgen küll öelda, et meie seltskonnas purjus peaga lihtsalt ei sõideta. Punkt.

Küll aga lugesin ma Peeter Ojale määratud karistust.

Kuukuulisest vangistusest kuulub ärakandmisele kolm kuud ja 28 päeva. Karistust vähendati, sest asi lahenes lühimenetluses, teatas Harju maakohus. Karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 57-aastane Peeter Oja vabastati kinnipidamiselt kohtusaalis. Lisakaristusena võeti Peeter Ojalt kolmeks kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus. Menetluskuludena tuleb tal hüvitada 520 eurot ja 50 senti. (LINK)

Okei, on ebamugav. Aga saab see kolm kuud kuidagi autota hakkama. 520 eurot ei ole antud kontekstis ja sellele mehele ilmselt suur raha. Ettevaatlikum peab ka olema, et mitte vangi minna, aga kui õnnestub, siis ikkagi reaalselt ei lähe (ma ei ole öelnud, et peaks!). Kõige suurem karistus on ilmselt avalik hukkamõist, aga kõik sarnase kuriteo sooritanud inimesed (me ei räägi ju jälle hetkel ainult Ojast) ei ole tuntud ja neid avalikult hukka ei mõisteta, see piinlikkus ja oma teo peegeldus jääb paljudel omal nahal tundmata. Mätsitakse kinni. Võibolla mõnel ka häbitunne üldse puudub. Eriti hull oli lugeda selle uudise all neid kommentaare, kus inimesed kirjutavad “Ahh, juhtub, laske elada!” MISMÕTTES?!

Mis siis aitaks? Mõtlen, et sellistel tüüpidel oleks vaja täielikku aju restarti. Kui oleks võimalik, saadaks kõik roolijoodikud pooleks aastaks põetama, aitama ja pikemalt vestlema inimestega, kes on läbi roolijoodiku kaotanud näiteks jalad ning on sunnitud ratastooli (või on muud moodi invaliidistunud). Äkki selline kogemus aitaks paremini kui 5 sotti ja jala kõndimine?!

PS: foto pixabay.com