Iga-aastane kaanetamismaraton – kas tõesti mõni ema kustub enne finišit?
Seoses 1.septembriga taasavaldas Eesti Ekspress Kirsti Vainküla 2015.aasta artikli sellest, kuidas õpikute ja töövihikute kilekaanetamine Eestis nõuab iga aasta enne kooli tugevaid närve.
Eelmise kolmapäeva õhtuks oli asi selge – 45 kilekaant! Koolilapse töövihikutele ja õpikutele oli neid vaja osta 45 tükki. Eri mõõdus. Suureformaadilisi. Kuna kilekaaned maksavad palju – keskmiselt 1.20 –, siis huupi ette ostmine on mõttetu ja see töö tuleb ära teha hiljemalt 1. septembril. (LINK)
Ma ei tea, kas antud artikli autoril on umbes viis last ja kõik algkassides või siis paar vanemat, kel küll rohkem õpikuid, kuid kes ise oma õpikute kaanetamisega hakkama ei saa, aga minu laps läheb esmaspäeval kolmandasse klassi ja talle antud töövihikuid ja õpikuid, mis kaanetamist nõudsid, oli kaheksa. Jah, erinevas mõõdus, kuid miks ma peaksin hakkama neid õpikuid millimeetri täpsusega mõõtma ja päev enne päris kooli minemist täpseid kilesid poodidest taga ajama, kui võin osta juba ette ära rulli või kaks spetsiaalset kilejat ja vastupidavat õpikute kaanetamise jaoks mõeldud paberit (selle maksumus oli natuke üle 3 euro rull) ja teipi ning teha lapsega koostöös üks mõnus käsitööpooltund. (Meie 8 õpikut võtsid tegelikult aega hulga vähem). Meil oli lapsega koos täitsa vahva, mina lõikasin-voltisin pabereid ja tema valmistas mulle ette teibijuppe. Oma kooliajast on hästi meeles, kuidas see paberite panemine käis. Viuh-viuh ja valmis. Kuskilt ei loetanda 2cm midagi üle.
Artiklis on välja toodud, et ükski muu meetod ei ole õpikute katmiseks tõhusam kui need erinevas mõõdus kallid kilekaaned, samas on terve artikkel ju sellest, kui keeruline, aegnõudev ja ülejõukäiv see kõik on. Miks siis ikkagi mõelda 4 korda lihtsamale alternatiivile? Ma ei saa absoluutselt aru, milles probleem – praegused spetsiaalsed rullis õpikupaberid on vastupidavad ning ISEGI, kui nad ei pea tervet aastat vastu (muide, paljud töövihikud ja õpikud ongi vaid pooleks aastaks ja siis saab uued), siis on ju lihtne oma lapse kott õppeaasta käigus jooksvalt üle käia ning paari õpiku kaaned välja vahetada, kui tõesti vaja peaks olema. Miks nende kilekaantega tõmmelda, kui need on kallimad ning nõuavad rohkem aega ning pühendumist? Miks?
Mäletan oma kooliaajast, et kuigi kevade lõpuks oli koolist kopp ees, siis suve lõpuks oli jälle mõnus ootusärevus sees. Nautisin väga uute kooliasjade ostmist ja koolikoti sisu ettevalmistamist. Sama on ka nüüd, kui pean seda kõike tegema mitte iseenda jaoks, vaid oma lapse jaoks. Ning kui mul oleks kolm last ja õpikuid sellevõrra rohkem, ei tuleks mul mõttessegi halada selle pärast, et kolme lapsega läheb rohkem raha ja aega.
Lähevad kellelgi lapsed kooli? On see õpikute kaanetamine siis nii kontimurdev töö?
Kaja
Meie oma teise klassi neiuga läksime koos vihikute-raamatutega Rahva Raamatusse. Müüja leidis sobivad kaaned kõigile ja pani proovimise mõttes ka kohe ümber. Ma ei tea, mitu neid kaani kokku oli. Alla 10 euro kulus kõik kokku ja aega 5 minutit. Õpikuid, millele tuli kaane alla ka paber panna, oli hetkel üks. Selle töö tegi osav issi õhtul ise ära, aga nimed kirjutas laps ikka ise. Teise klassi laps on ikka ju kirjaoskaja mingilgi määral 🙂
myyiu
üritasin mitte kommenteerida, aga… paberite/kaante panemine (ja vihikute joonimine) on lapse töö, kui tegu pole just päris essandikuga. ema, kes viiendiku õpikutele pabereid paneb… kas peput ikka pühib laps juba ise või? see 11-aastane hakkab teil iga hetk nüüd alkoholi ja suitsu proovima, aga pabereid ei saa pandud?
ebaparlikarp
Eile lugesin, kuidas üks isa kirjutas, et katsu ise 15 korda oma nime ja kooli ja klassi õpikutele peale kirjutada… Et siis jah 😀 Saamatud vanemad = saamatud lapsed?
Evelin
Ma pole kunagi sellest murest aru saanud. Siiani ostsin rullis jõupaberit ja muudkui pakendasin. Sel aastal olin mugav ja läksin raamatuhunnikuga poodi ja müüjad sebisid õiges suuruses kiled ümber. Mulle jäi maksmise vaev ?
ebaparlikarp
Ja minu meelest see kaante ostmise vaev on palju väiksem kui õpikute ostmise vaev!
sk
Mina olen üks lapsevanem, kellele kaanetamine kohutavat peavalu valmistab. ei meeldinud mulle mitte sugugi seda endal kooli ajal teha ja pole see mulle tänaseni meeldima hakanud. meeldima on veel vähe öeldud, pean end selleks kohutavalt sundima ja teen hambad ristis, stiilis, üks tehtud, uhhh, teine kaanetatud, uhhh….
lapsi on mul rohkem, aga isegi ühe lapse raamatutetele paberi ümber panemine nõuab mult tohutut eneseületust.
Katy
Kui lapsi on mitu, siis vanemad on ehk juba nii tublid, et võiksid ise seda tööd teha? Eriti kui sina samal ajal väiksema omadele paned ja üht-teist vajalikku võtet ette näitad 😉
karmen
Vähemalt ei pea tänapäeval vihikuid joonima 🙂 Tea, kellele see töö jääks!
Kristina
Mind õpetas üldse vanem õde pabereid ümber panema. Kui alguses pani rohkem tema, siis paari aasta möödudes panin juba ise. Ma ei saa aru, miks on sellest tehtud suur töö lapsevanemale? Sellest ei saanud ma juba kooliajal aru, kui mõned üksikud klassis lasid vanematel pabereid panna. Enamus tegid seda ikkagi ise. Ning lapsed peaksid iseseisvad olema ju.. seega kui mu omagi laps nüüd ükskord kooliealiseks saab, siis plaanin ka hakata seda koos temaga tegema, et hiljem teaks ta ise, kuidas seda teha.
Ma ei kujuta ette mis reeglid on pabertamisel? Ulme mis tundub. Pigem ma arvan, et see on üleliialdus ja mitte 100% kohustuslik. Peamine on siiski see, et õpikud kannatada ei saaks. See kas sa paned nüüd kile või jõupaberi.. see on juba oma otsustada. Keegi ei saa öelda, mis sa PEAD panema.
Ootan juba huviga, kuni oma jüts kooliteed alustab 😀
ebaparlikarp
Meil õnneks pole mingeid nõudeid, peaasi, et midagi oleks ümber.
K
No aga kui neid õpikuid/vihikuid/töövihikuid on nii palju, siis miks ei võiks teha nii, et järgides tunniplaani teha õppematerjalid korda vastavalt tundide toimumisele ja niimoodi oma “töökoormus” mitme õhtu peale ära jagada? Või näiteks nädalavahetusel teha paar raksu kiletamist ja kaanetamist? Natuke nagu pastakast välja imetud probleem tundub hetkel … Aga eks inimesed näevadki situatsioone erinevalt ja sellest tulenevalt tekivad ka probleemid. Oma kooliajast mäletan, et mulle väga meeldis pabereid ümber panna oma õpikutele ja töövihikutele, vabatahtlikult tegin seda õel ja vennal ka isegi kui tõesti oli seda vaja teha juba 1. septembri õhtul, et 2. september kooli minna. Nüüd ei jõua ära oodata, millal oma laps kooli läheb 😀
Kerli
Ka poisil 3s klass. Panen alati paberi ja naudin seda tegevust ise väga. Elus ei viitsiks poest neid erinevaid kaani taga ajada .
ema
Mul läks üks teise ja teine laps 5. klassi ja vihikuid, töövihikuid ja õpikuid oli kokku üle 43. Meie koolis ongi õppeaineid rohkem kui teistes ning nõuded paberimajandusele ranged. Panengi tunde neid pabereid ja kilesid. Ei ole tegu väljamõeldud artikliga sugugi.
lapsevanem
Statistika mõttes:
Kolm last, üle 40 kaanetatava ühiku, väga mitu tundi. Samas on see võrreldes uue õpiku ostmisega ikkagi odav ja öko.
Kats
oi ma mäletan seda maratoni, õhtuga sai tehtud aga tõesti kopp oli ees, kõige nõmedam oli see kleepkile ümber panek- no tõesti mul see kuidagi ei õnnestunud 🙂 nüüd on jäänud paar aastat vahele aga järgmisel aastal taas lähen tarkust taga ajama siis teisele ringile teise lapsega
ebaparlikarp
Kleepkilega ma vist ise jännata ei viitsiks, see liiga keeruline. Aga ma ei kirjutaks sellest ka postutust (või artiklit), kuidas ma hakkama ei saa või kuidas see nii raske on 😀
Hannela
Meie laste koolis on kleepkile raamatutel ja töövihikutel kohustuslik. Seega keegi ei küsi, kas oskan, viitsin või tahan. Kui olen pidanud oma lapsele sobilikumaks just vastavat kooli, siis kleepkiletame perekondlikult kõiki neid kümneid raamatuid ja vihikuid aastast aastasse. Ma ka ei kirjutaks sellest artiklit, aga ma ei ole ka ajakirjanik. Samas ei arva, et mul lapsi liiga palju tehtud sai, sest julgen korra aastas öelda, et sellises koguses materjalide kordasättimine on paras katsumus. Kui mul kodus poleks meest, kes suudab mängleva kergusega seda jubedat ja minu jaoks käideldamatut kilet raamatutele ümber kedrata, siis ilmselt tuleks ka mul rahakott selga võtta ja kusagilt seda teenust raha eest sisse osta.
Kats
no jah- me oleme kõik erinevad ja erinevus rikastab 😛
ebaparlikarp
Mõned on jah kuidagi saamatumad kui teised 😀 Kuigi eks igal ühel ole tegelikult midagi, mida ta paremini oskab, ja midagi, mis talle tüütu tundub.
Aga mulle tundus see artikkel tõesõna tohutult üle paisutatud pseudokas olevat.
Mari
Mulle meeldis samuti kooli ajal pabereid ümber panna ja nüüd vabast tahtest olen ka oma väiksemal vennal seda teinud.
Ja mulle meeldis kusjuures mingitest tapeedijääkidest just raamatule sobilik panna ?
ebaparlikarp
Kusjuures ma eelmine aasta kasutasin ka mingeid kingitustepaberite jääke ära ja lausa meeldis neist lahti saada 🙂
ok
Lihtsalt et sa teaks, siis näiteks Prantsuse Lütseumis on vajalik ka vihikute kaanetamine, mis vastavalt erinevatele ainetele, lisab juurde päris hea arvu.
ebaparlikarp
Kaanetasin kusjuures just praegu 5 vihikut vist alla minutiga. (Laps pakkis samal ajal pinalit, meil oli tööjaotus). Mu 9 aastane laps oleks selle sama töö vast teinud ära 2 minutiga. Vihikud on poes võimalik ise osta ja standardmõõdus. Ma ei tea, kas Prantsuse Lütseumis on kõik vihikud mingis erinevas eriformaadis kooli poolt jaotatavad.. Kui nii, siis ehk tõesti keeruline.
Kats
Lütseumis on tavalised vihikud aga töövihikud ju on erinevas mõõdus, lisaks on erinevatel õppeainetel erinevat värvi vihikupaberid – või vähemalt olid
ebaparlikarp
Artiklis oli juttu, et raske on just 40 õpikule/ töövihikule, mis eri mõõdus, kilekaasi poest otsida. See erinevat värvi paberite leidmine on hoopis teistmoodi siis tülikas, aga noh, eliitkool 🙂
Kats
ma ei tea kuidas on praegu erinevat värvi paberite leidmine, aga mingi aeg oli üsna tülikas, lisaks veel see, et kui ühel õppeainel on ühte värvi paberid siis selgelt tavalisele vihikule ja teises mõõdus töövihikule samas aines oli tõesti tülikas.
Ma ei saa aru mis kamm on kõigil selle “eliitkooliga”? lugesin just Päevalehest tasuliste koolide õppemaksusid ja ma arvan, et neid peaks pigem nimetama “eliitkooliks”, sest minu rahakott poleks küll 12a vastu pidanud sellele painele
Kats
kui kilekaasi ei leidnud erinevas mõõdus siis oligi teine variant kiletamine
Miiu
ise sellessamas tohutus eliitkoolis e. prantsuse lütseumis käies ka katsin erivärviliste paberitega iga aine kõik õppevahendid (emakeeles oli vihikuid kolm, töövihik ja lugemikke kaks, et ei peaks tassima), samuti kasvasin väga vaeses peres, kus üks kahest lapsevanemast oli pigem kaineris kui pani vihikutele pabereid 😀 tore oli. kooliaasta alguseks valmistumine on tore, koos askeldamine on tore, minge pekki oma eliitkooli ja otsast kukkuvate kätega 😀
Hannela
Minul läheb üks laps samuti kolmandasse ja teine teise klassi.
Meil kolmanda klassi lapsel on paberdada ja seejärel kleepkilega katta 8 raamatut ja 7 töövihikut ning 10 tavalist vihikut (neile lähevad lisaks paberile tavalised kilekaaned). See kogus ei sisalda teise poolaasta materjale. Kõigile neile tuleb lapsel ka käsitsi peale kirjutada (aine nimi, kool, klass ja enda nimi). Umbes sama kogus (kolm ühikut vähem) on teise klassi lapsel.
Jah, meil on see pereüritus – mina panen paberid, lapsed kirjutavad ja mees kleepkiletab (mina sellega hakkama ei saaks).
Julgen väita, et sinu lapsel on lihtsalt väike kogus õppematerjale, kui te ka päeva lõpuks u 40 paberit ja kile panema peaksite, siis vast nii kepsakalt ei kirjutaks.
Rahas ei oska seda mõõta, sest kilerull ja paber ei maksa muuga võrreldes suurt midagi. Lihtsalt sisuliselt kaks päeva hommikust õhtuni sahmerdamist on olnud, aga see on tore, raamatud-vihikud on nii ilusad ja värsked 🙂
ebaparlikarp
Kui mul oleks vaja panna 40 õpikule-vihikule kaaned, siis see tähendaks, et mul oleks üle vähemalt 3 last või rohkemgi. Jah, see oleks juba suurem kogus kaanetada, aga ise tegin ju need lapsed ja ma ei tuleks selle pealegi, et sellest terve artikkel ajalehte kirjutada (kui ma oleks ajakirjanik) 😀 Pealegi saaks siis ehk vanemad lapsed juba ise hakkama… Sry, aga aastas korra… Ma ikka ei näe mingit probleemi selles 🙂
Hannela
Probleemi polegi, aga aastas korra võib korraks ohta, et oh, milline välktöö sai jälle tehtud.
Ja mul on kolm last. Juba vaikselt mõtlen, et kui kahe aasta pärast on paberdatavaid ühikuid 60 või rohkem… 🙂
Lisaks olen ma tohutult rõõmus, et sel aastal 1. september reedel oli, sai kaks päeva rahulikult toimetada. Need eelmised kaks aastat, kus see kõik pidi ühe õhtu- ja öötundidel sündima, olid tõesti pisut kurnavad.
K
Ma lugesin ka seda EE lugu ja olin täitsa nõutu…
Enda poiss läks neljandasse. Eile just panin paberid õpikute ja kiled vihikute ümber. Paberi alla sai kümme asja – viis õpikut ja sama palju töövihikuid. Kilekaasi kulus hetkel kokku 6.
Ma ei tea, end surmväsinu ega mingi hullu teadlasena ei tunne. Tunnike nokitsemist ja ongi ilusad kaaned olemas. Still alive!
ebaparlikarp
Ma mõtlen ka, et ega seda ju iga nädal tegema ei pea. ÜKS või äärmisel juhul kaks korda aastas.
kolme-lapse-ema
Ma ei tea, ma läksin eelmine aasta õpikute ja töövihikutega Büroomaailma (esimese klassi lapsel polnud neid just üleliia palju) ja sealne töötaja leidis mulle umbes 2 minutiga kõik vajalikud kilekaaned. Ostsin need ära, panin kodus ümber ja voila! See aasta lähevad samad kilekaaned käiku, nii et pole midagi kulukat 🙂 Kindlasti oleks ilus paber ägedam, aga kuna mul poeg, siis tal on täitsa ükskõik, kas ta raamatu ümber on kilekaas või ilus paber 🙂 Ei tasu tõesti osta mingeid odavaid kilekaasi – Büroomaailmas olid sellised, millel sai kilekaane laiust muuta, nii et väga ok asjad.
Belkumaa
1,20 eurot õpiku kohta on ikka väga odavalt saadud – Eestis on õpikute laenutamine väga tore süsteem. Mujal Euroopas peab igaks õppeaastaks uued õpikud lapsele ostma. Nii kuni ülikooli lõpuni välja… vot see on alles iga-aastane suur väljaminek.
Alice
Ma ei tea kuidas mujal Euroopas, aga Inglismaal ei olegi lastel koolis (vähemalt algkoolis) mingeid õpikuid. Vihikud küll on, aga need on kõik kooli poolt tasuta ja need ka püsivad terve aasta koolis ning neile ei pandagi kilesid või pabereid ümber. Ainuke vihik mis kord nädalas koju tuleb on kodutööde vihik ning selle kaaned võivad lapsed ise oma maitse järgi ära kaunistada. Kõik kirjutus ja kunstitarbed on kooli poolt tasuta. Alles neljandal kooliaastal võivad lapsed oma isikliku pinali kooli kaasa võtta, aga minu teada ei ole ka see kohustuslik ja midagi ei juhtu kui sul seda ei ole, sest kõik vahendid on nagunii klassis olemas. Nii et kooli algusega ei kaasne Inglismaal riigikoolis käevate lastega peaaegu mingeid väljaminekuid, kui just laps ei ole kingadest välja kasvanud ja ei vaja uut koolivormi, aga ka need asjad saab poest ilma probleemiteta väga odavalt soetada. Põnevat kooliaastat Ethelile!
ebaparlikarp
Aitäh! 🙂
Helen
kaheksas klass ja enne teisipäeva ei näe ühtegi õpikut! Spordipäev tuli vahele. Tavalise jõupaberiga olen teinud ja paar korda olen vist enne õpiku läbisaamist vahetama pidanud. Soovi korral saab osta kilekaante komplekti koolist, aga siiani pole tahtnud. Täitsa elus olen sellest kaanetamisest – täitsa tore nokitsemine ja kui kõike korraga ei jaksa, siis saab teha vastavalt tunniplaanile. Minu meelest on see kilekaante teema üle paisutatud.
miiu
meie panime ka emmega koos paberid vihikutele, kahele komplektile õpikutele, töövihikutele, kusjuures igas aines oli ette nähtud eri värv. hullult lõbus oli, juba ootan, et saaks oma tütrega õpikuid katta!
ebaparlikarp
Minu meelest ka see ikka selline mõnus ja asjalik ühistegevus, mitte mingi piin.