Pall õhku
Arutasime täna sõbrannaga pikalt, kas jätta ära söömine või minna trenni.
Pika arutelu, halamise, üksteise mittemotiveerimise ja tõdemuse, et meile meeldib süüa, tulemusena otsustasime, et kõige lihtsam on ikkagi buliimikuks hakata.
NALI!
Tegelikult panime end Janek Uuki juurde – “Personaaltreening sõbraga” – kirja.
Mina ei tea, kuidas ma end sõbrannal ära rääkida lasin. Või rääkisin mina ta hoopis ära… Mul on haige komme visata mingi pall õhku, lootuses, et niikuinii keegi ei püüa, aga krt, mõnikord läheb teisiti.
Kui palju te midagi alustate ja pooleli ei jäta/ jätate? (33 aastat ei ole sport mind leidnud. Ma oskan hästi peita).
PS: Foto pixabay.com (A mul umbes samasugune kõht nagu neil konnadel)
Liina
Ettevaatust, trenn tekitab sõltuvust. Alguses vihkad, pärast armastad. Jube asi 😛
Kats
Mina suutsin 31 aastat elada nii, et ainult tugitoolisport oli mind leidnud… ja siis ka pärast arutelusid ning järeldusi, et söömine meeldib liiga palju, *et seda maha jätta, ostsin spordiklubi aastase liikmekaardi, endalegi üllatuseks hakkas meeldima. Nüüd, head mitmed aastad hiljem, ei kujuta oma elu ilma trennita ettegi.
*Pärast poolt aastat trenni sai selgeks, et veidike tuleb söömisharjumisi ka korrigeerida, aga see on palju keerulisem kui trenni tegemine.
Mariann
Janek on tore. Head trenni sulle
Liina
27-aastat peidusolekut ja juhtumisi tegin täna oma esimese trenni. Raske. 😀
Et ma seda pooleli ei jätaks, panin kohe kiirelt selle ka enda blogisse kirja. No, et siis on raskem viilida kui ma juba avalikult selle jutu välja olen käinud. 😀