Mõned päevad tagasi tabati endine vormelisõitja Marko Asmer roolist kriminaalse joobega. Selle uudise valguses ilmus mingi väike ülevaade purjus peaga roolist tabatud Eesti staaridest. See on tegelikult purjus peaga sõitjate jäämäe tipp ning käputäis näiteid:

Kirjanik Kerttu Rakke tabati aastal 2011 2,3-promillise joobega autoroolist ning talle mõisteti selle eest tingimisi vangistus.

Tuntud näitleja ja koomik Henrik Normann tabati roolist kriminaalses joobes eelmise aasta veebruaris. Mees mõisteti kolmeks kuuks ja 29 päevaks tingimisi vangi.

Poliitik Kalev Kallo on lausa rekordimees! Aastal 1999 juhtis mees 3,43-promillises joobes autot ning mõlkis ära neli autot.

Kuna on inimesi, kes sõidavadki joobes peaga, siis kindlasti ongi inimesi, keda need uudised külmaks jätavad, nagu see oleks normaalsus. Ikka juhtub vms. Mind ei jäta. Tihti räägime, kuidas elu ei ole must-valge. Purjus peaga (teeme siis nii, et räägime praegu kriminaalsest joobest) sõitmine on minu jaoks absoluutselt must-valge. Selline asi ei saa niisama asjade käigus/ peo käigus juhtuda. See on fundamentaalne otsus, mis a) kas on inimese peas sündinud täiskasvanuks saades või b) ei ole sündinud ega sünni ka. Kui sünnib, siis võibolla vaid kellegi teise elu hinnaga.

Kui suhtes inimene petab (olgu kaine või purjus peaga) räägitakse tihti, et suhe on ikka kahepoolne, ju siis oli midagi viltu ning üks asi viis teiseni, petja otsis lähedust kuskilt mujalt. Purjus peaga autoga sõites ei ole see suhe mitte kuidagi kahepoolne. Oled ainult sina. Sinu otsus. “Tundsin end nii üksikuna” või “Aga see auto oli nii väljakutsuv” või “Ahh, see oli ju täispeaga”… Need ei ole vabandused. “Naljamehe” Hendrik Normanni “nali” “Kui ma oleksin kaine olnud, siis ei oleks ma purjus peaga rooli istunud” tundub selles kontekstis minu meelest veel eriti võigas. Ei mõju kuidagi eneseirooniliselt, vaid jätab pigem inimesest täiesti süüdimatu mulje.

Mina ei usu TÄISKASVANUD inimesi, kes täispeaga sõites lihtsalt vahele jäävad, ja hiljem kahetsevad. Ei usu! Nad kahetsevad, et nad vahele jäid. Ja on hirmul, et kui uuesti jäävad, mis siis saab. Ehk on nad seepärast tulevikus valvsamad. Elus lihtsalt on asju, mis ei ole tagantjärgi tarkusena võimalikud. Ja täispeaga sõitmine on üks (äkki ainuke) nendest. Võibolla, kui keegi on õnnetuses eluga maksnud, siis jõuab purjus peaga õnnetuse põhjustajale tema tegu kohale. Muud moodi vast mitte. See on liiga karm hind, et seda legaalseks pidada.

Hendrik Norman on üle 40a vana ja kui selle elukogemuse põhjal ei ole inimene suutnud teha oma peas otsust, et joobes sõitmine ei ole ok, siis ükski tagantjärgi tarkus seda ei muuda. Kalev Kallo oli 1999. aastal 51aastane. 51aastane ja roolis 3,43 promilli! Kerttu Rakke – 41aastane. 41 ja 2,3 promilli. Carmen Mikiver – KAKS KORDA viiekümnendates eluaastates. Vaid üksikud näited.

Nutma ajab lihtsalt!

Kui need noored “nolkidele”, kes tõesti suudavad oma teost õppida ning juhuslikult kedagi surnuks ei sõitnud, võivad veel “inimeseks saada”, siis 30-40ndates eluaastates mehele või naisele, kes on kriminaalse joobega roolis vahele jäänud, ei ole mitte mingit õigustust.

Öeldakse, et ära ütle iial mitte iial, aga ma usun, et ma võin 100% väita, et ma mitte kunagi ei istu purjus peaga rooli. Mitte kunagi! MITTE KUNAGI! Isegi täispeaga ei istu joobes rooli! See on otsus! Ja kui ma peaks seda kunagi tegema, siis olen ma absoluutselt väärt, et keegi seda postitust mulle nina alla hõõrub. See oleks veel väike karistus.

PS: foto pixabay.com