Ma olen otsinud endale mingit uut sarja, mida õhtul vaadata, no nii 30 või 40 minutiliste osadega, sest vahel jõuan õhtul filmivalmis siis, kui kell on juba nii palju, et täispikka asja ei jaksa enam ette võtta.

No ei leia midagi põnevat. Ükspäev panin peale seriaali “Limitless” . Mängufilm mulle väga meeldis. Sarja esimene osa oli lõbus ja paljutõtav…Ning siis teine osa – muutus täiesti keskpäraseks mul-on-erilised-võimed-ja-aitan-politsei-tööd-teha detektiivisarjaks, mis mulle absoluutselt huvi ei paku. Proovisin vaadata “Vikings”. Vaatasin 15 minutit ja panin kinni. Mitte et see halb oleks, aga ei ole minu teema vaadata noori poisse meheks saamas või seda, kuidas hambutud kalkaritest matsid naist vägistama lähevad. Tänan, ei! Olen proovinud vaadata “Orange is the New Black”… Umbes neljanda-viienda osa peal hakkas mul arvuti hakkima ning nii põnev ja naljakas see ka polnud, et nüüd uuesti üritada. Keegi soovitas “Handmade’s Tale”, aga ma olen raamatut lugenud ja tean sisu, seega ei viitsi.

Aga päris filmide juurde. Vaadake “Gifted” (2017). See väike tüdruk on seal lihtsalt hullupööra lahe. Ta mängib väikest geeniusest matemaatikut ja film on sellest, kuidas tema onu tema eest võitleb. Põnev, südamlik, südantmurdev, samas positiivne.

Emotsionaalselt eelmisele filmile vastanduv on “Room” (2015). Kujuta ette, et sa oled sündinud ühes toas ja pole sealt kunagi välja saanud ning oled juba 5 aastane. Su ema on sulle rääkinud, et see ongi maailm. Sa ei tea, et on ka teine maailm. Kujutad sa üldse sellist asja ette? Ja järsku sa saad teada, mis sellest ühest toast väljas pool olla võib. Saad sa üldse aru sellest? See on lihtsalt nii pagana hea film, et ole valmis, et see film sööb su hinge. Veel päevi pärast vaatamist.

Nüüd aga mittesoovituse juurde. Käisin vaatamas “Spider-Man: Homecoming” (2017). Ärge küsige, miks 😀 Last pole linnas ja igav oli ja no vahel olen mõnda Marveli filmi ikka vaadanud. Aga… MISASI SEE OLI? Film kestis 2 tundi ja 13 minutit ning ma vaatasin kella – täpselt TUND aega pärast algust hakkas nagu midagi toimuma ehk et film läks käima. Ja no see ei olnud Ämblikmehe film, see oli Ämblikmehe filmi PAROODIA. Reaalselt poole filmi peal hakkasin mõtlema, et äkki see ongi paroodia, mitte päris film, ja et ma sain ise valesti aru. Ämblikmees ise oli koba 15a poiss ning pool filmi oli elust koolis ehk teistest lastest. Karakter oli maha viksitud teisest Marveli filmist “Deadpool” (2016). Ainult, et kui Deadpool oli tuus, siis Ämblikmees oli nagu Deadpooli käpardist noorem vend. Täiesti mõttetu film ühe naljaka kohaga. Müstika!

Filmi lõpus oli ka üks blogijaid puudutav lause. Raudmees nimelt ütles Ämblikmehele, et teda ootavad ukse taha 50 ajakirjanikku. Päris ajakirjanikku, mitte blogijat 😀

PS: Päise pilt: www.spidermanhomecoming.com