Pole paar päeva midagi kirjutanud. Ei, mul pole tekkinud nö oma elu, lihtsalt olen vaadanud terve nädalavahetuse teki all filme. A korra viskas teki all filmide vaatamine üle ja läksin kinno ka.

Vaatasin “Baby Driver”. Huuh, mida filmi! Kuigi seal oli kõvasti tüüpilist Hollywoodi, loogikavastasust, stiilset kihutamist ja arust ära tulistamist, oli see ikkagi väga teistmoodi film. Kulges muusika rütmis. Ei, mitte nagu mingi tatine muusikal, kus tegelased järsku poole jutu pealt nagu lollakad suvaliselt laulma kukuvad. Selle filmi peategelane kuulas teatud põhjustel kõrvaklappidest muusikat ja kogu tegevus käis tema kuulatava muusika rütmis. Väga äge! Ja no Kevin Spacey ja Jamie Foxx!!!

Foto: www.monkeysfightingrobots.com

Foto: www.monkeysfightingrobots.com

Soundtrackid mõjutavad tegelikult filme päris palju. Elu ka. Kes vähegi muusikat kuulab. Kas te pole kunagi autos või tänaval klappidest mussi kuulanud. “I’m too sexy for my shirt… “Ja nagu PÄRISELT seda sama tundnud. Nagu sa olekski oma särgi jaoks liiga seksikas. Või hakkab äkitsi raadiost laulma Seal “But we’re never gonna survive, unless we get a little crazy…” ja sa tunned sellel momendil, et f*ck, nii on, ma olen ka HULL…ja kuidagi kulged kaasa. Sellele loo taktis on muidugi raske liikuda, midagi funkilikkuma oleks parem. Duft Punk “Lose yourself to dance” näiteks. Need lood ei tulnud selles filmis, aga kindlasti on kõigil mingid omad lood, mis teid füüsiliselt mõjutavad. Teismoodi liikuma panevad. Oma mõteteski. Läbi selle filmi on igatahes palju sarnaseid äratundmishetki.

Mis ma siis veel vaatasin… No näiteks “War Dogs”.  Mulle hullult meeldib see “Whiplashi” tüüp. Võiks öelda, et ta on üks uuema aja lemmiknäitlejatest mul, a vot nime ei tea. Nagu vana inimene. Vaatan küll roppu moodi filme, aga uuema põlvkonna näitlejate nimesid ei tea. Googeldasin praegu. Miles Teller. Väga andekas näitleja ja tema filmidel on alati mingi aura ja attitude. Teate küll teda.

Miles Treller. Foto: www.collider.com

Miles Teller keskel. Paremal Jonah Hill. “Wart Dogs”. Foto: www.collider.com

Igatahes see film oli väga lahe, huvitav, veidi avas minu jaoks täiesti võõrast maailma. Kui teile meeldis “The Wolf of Wall Street”, siis meeldib see ka, mis sest, et teine teema.

No siis vaatasin näiteks ühe lolli komöödia “Chips”. Politseinikest paarimehed ja nende omavaheline nääklemine ja huumor – klassika. Siin on nn kottide-huumor tehtud ikkagi naljakaks, mitte päris otsene jalaga kanni tüüpi värk. Veidi vaid.

“Masterminds” – kunagi nägin kinos trailerit ja tundus nii igav, mõtlesin, et never ei vaata. Aga söön oma sõnu. Ja tegelikult oli üle ootuste hea. Või noh, ootuseid polnudki ja kõlbas vaadata küll. Isegi naljakas oli. Näitlejad! Juba nende pärast võib! Mu eriline uus lemmiknaisnäitleja on… ja jälle googeldan nime, sest ma ei tea. Kate McKinnon. Teate see, kes mängis “Office Christmas Party” personalijuhti. Hull mutt! Ja nüüd mängib uues naistefilmis “Rough Night” koos Scarlett Johanssoniga. Olen teda veel siin-seal näinud ja ta lihtsalt on nii naljakas. Täielik koomik!

Kaks lemmikut. Paremal Kate. Foto: www.hellogiggles.com

“Tondipüüdjatest” kaks lemmikut. Paremal Kate McKinnon. Foto: www.hellogiggles.com

Korra põikasin ka vanade lemmikute rajale – John Travolta. Ma olen temaga koos üles kasvanud. Kes mäletab “Face Offi”?! OMG, ma vaatasin seda filmi hilisemas teismeeas üle 10 korra. Reaalselt hakkasin lugema ja mingi hetk läks sassi. Rääkimata muidugi kõikidest teistest tema filmidest. Kahju, et tal nüüd pigem B-kategooria filmid välja kukuvad, aga igaljuhul võtsin ette “I am Wrath”. Olin valmis kinni panema, kui täielik p*sk on. Aga üle ootuste mõnus ja lihtne ja põnev triller. Mitte midagi erilist, aga täiesti vaadatav, kui midagi aju koormavat ei taha.

Appi, kindlasti vaatasin veel midagi… Ei saanud ju NII vähe ometi vaadata 😀 A ei tule meelde praegu. Igatahes, kes vaevleb mida-vaadata-midagi-ei-kõneta viiruses, siis äkki siit saite inspiratsiooni 🙂 Ahjaa, võib jagada ka oma viimase aja lemmikuid, sest ma olen FILMIHULL!!!