Kodutuuning. Pildid. Mõtisklused
Ma olen varem ka tunnistanud, et pole üldse seda tüüpi inimene, kes pidevalt kodu tuuniks. No ma mõtlen tuuniks niimoodi, et telliks pidevalt Alist mingit staffi või kondaks mööda sisustuspoode füüsiliselt või netis. Korra aastas – kevadel – olen ostnud vast nartsissipotiga koos mõne uue lauakatte, käterätikud või puuviljakorvi. Ma miskipärast ei suuda raha kulutada, kui tegemist ei ole just toidu, reisi, kontserdi või mõne väga meeldiva riietuseseme (neidiki ostan tihti hoopis kaltsukast) või jalanõuga.
Mu õde viitas oma blogis väga tabavalt ükspäev nähtusele:
Lugesin juhuslikult ajakirjast Mari kellegi Eesti sotsiaaltöötajaga tehtud lugu “Kust algab vaesus?” ja see tekst sõnastas selle teema väga lihtsalt, kuid väga tabavalt – teatud kontingent inimesi ei oska hinnata vaimseid tegevusi s.t inimene hindab oma majanduslikku seisu läbi ostetud asjade, aga mitte läbi vaimsete kogemuste. See inimgrupp on üldiselt õnnetum, sest rõõm ostetud asjadest kaob kiiresti ning võrdlusmoment teiste paremal järjel olevate inimestega on selgesti nähtav. Need inimesed eelistavad osta pigem mõne uue hilbu kui minna lapsega teatrisse, nii tekibki olukord, kus “raha ei ole”, sest see sai kulutatud “olulistematele” asjadele.
Seega vaesus on kohati suhteline ning paljude inimeste puhul kindlasti mõtteviisis kinni. Sotsiaaltöötaja sõnul on isegi Eestis inimesi, kes käivad toiduabis, endal iPhone läikivate geelküüned haardes siramas.
Ega mul õde seda juttu ise ei leiutanud, aga mõtlemapanev on ikka. Ma ei ütle, et mina olen mingi materiaalsuse vastand ja imeinimene, aga PIGEM ma ei ole asjade inimene. Mul ei ole probleem aasta aega raha koguda ja siis osta tuhandeid eurosid maksev elamusreis maailma teise otsa, millest ma olen unistanud, aga ma ei koguks never aasta otsa raha, et osta mingi… ma ei tea… 4 tonnine diivan?
Kui osadel inimestel on halb olla, kui neil kuskil vaba raha vedeleb, siis minul oleks paanika, kui ei vedeleks. (No mitte, et mul Disney onu Roberti moodi kodus kullakangidest bassein on, aga saate aru küll). Mulle on eluliselt oluline see kindlustunne, et vajadusel saan kõik päeva pealt pekki saata ja aasta otsa mitte midagi teha, ilma et ma kerjama peaks. Tunne, et kui ma tahan osta 4 tonnise diivani, siis saan selle osta. Point on lihtsalt selles, et MA EI TAHA!
Mul on asjade ostuga (näiteks koduasjad) üldse selline imelik kiiks, et vahel mõtlen küll, et no peaks ostma uued rätikud… Panen need isegi nö poekorvi ning siis… Siis mõtlen, et vanad ju “töötavad”. Milleks mulle need uued? Ja nii on pea kõigi asjadega. Mul ei ole olnud kodusisustuse osas mitte ühtegi emotsioonostu.
Täna aga läksin poodi ja ostsin mõned koduasjad. Tõuke andis tolleks asjaolu, et paar diivanipatja olid lausa VÕIDUNUD moega! Loomulikult olen ma padjakatteid pesnud, aga no kuluvad ja võiduvad ikka. Vahel tuleb oma kodu suhtes silmad avada, nagu oleksid võõras, ja vaadata justkui esimest korda. Igapäevaselt tihti ei märka…
Ma ostsin…
2 uut padjakatet. Kasside padjakattega mul isegi tekkis väike emotsioon, sest meie Jinx on ju täpselt samasugune 🙂
4 uut lauakatet:
Peegli. Viimasel ajal olen ma end meikinud suure toa laua nuka peal. Mingi suvalise vannitoa plastmasspeeglinäraka ees. Mõtlesin siis, et kui mu meiginurgake pidevalt nö avalikkuse ees on. Jube avalik küll – mul käib aastas 2 külalist, siis olgu see vähemalt ilusake. PS: Karl tuli koju ja nentis: “Ma näen, et sa oled endale LUUBI OSTNUD!” 😀
Kassidega köögi käterätiku
Irooniline on see, et sisustusajakirjad ja blogid mulle meeldivad, ilusaid kodusid on kuidagi väga rahustav ja mõnus vaadata 🙂
Millele teie raatsite kulutada ja millele mitte? Kas olete rohkem asjade või elamuste inimene?
M
Tahtsin lihtsalt tähelepanu pöörata, et iPhone võib ka kasutatult normaalse hinna eest osta või üldse muul moel saada ilma täishinnata (näiteks pereliikmelt edasi antud vms).
Geelküüned võib olla ainuke asi kuus, mida endale toidu ja arvete kõrvalt lubada saab, mis tuju heaks teeb ja võtab mõtte sentide veeretamiselt. Ei leia, et see ilmtingimata luksusasi oleks.
Muidugi see ei käi kõigi kohta aga olen selliseid juhtumeid kuulnud ning ka ise kogenud. 🙂
ebaparlikarp
Et käid (lastele) toiduabi küsimas hooldatud geelküüntega, et siis pole prioriteedid paigast ära? Juttu on ju just nendest inimestest, mitte lihtsalt geelküüntega inimestest.
epp
Kassirätik on tõesti uhke!
Minu kodu-tuunimise isu on oluliselt vähenendanud kaks suuremat sorti ümberasumist. Esiteks ühelt mandrilt teisele, seejärel osariigist teise. Päevake enne kolimisauto saabumist vaatad elamises ringi, avastad, et kööki ja tubadesse jäänud kasinast kraamist täiesti piisab kokkamiseks, magamiseks, elamiseks. Siis vaatad imestusega kastihunnikut, mis pealelaadimist ootab, märgistustega köök, magamistuba, elutuba, ja küsid endalt, et mida põrgut ma sinna kastidesse pakkisin? Ma saan ju ka ilma kenasti hakkama? Miks ma seda kõike endaga kaasa tahan vedada?
Jah, kolimine on olnud vägagi valgustav kogemus. Kerge kohvriga on hulga lihtsam reisida, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Elamused, need ju kohvrile kaalu ei lisa, pigem teevad kandmise kergemaks =)
Hmm, samas, nagu sinagi, olen alati olnud sisustusajakirjadest kõvasti sisse võetud. Alateadlik soov siiski usinamalt pesa punuda?
Liisu
Ei mõista üldse nende ja kõigi teiste lauakatete otstarvet?
Muidu olen samas paadis, et liigsed asjad tekitavad stressi, isegi kui nad on kapis, sh ka riided.
ebaparlikarp
Neil vist polegi praktilist väärtust aga minu meelest on laud muidu kuidagi nii tühi. LaulaLINA otstarvet ma näiteks ei mõista. Et kui on kole laud, siis katan ära v 😀
Merle
Kuna mul on väiksem laps kahe-aastane, siis pole kodusisustusele kulutamine praegu mõistlik. Alles, kui korraks selja keerasin, et pesu kuivama panna, sodis pliiatsiga diivanile. Õnneks mul valdav enamus asju, sh mööblit, on secondhand ja ei pea kurvastama, kui midagi ära rikutakse.
Mille jaoks mul rahast kahju pole, on investeerimine, kuna soovin võimalust soovi korral mitte ainult aastaks töö mõttes jalad seinale lüüa, vaid terveks oma järgnevaks eluks. Selle nimel võin õige muu arvelt kokku hoida. No ok terviseteenused on erand.
Liisa
Ma lähen kohati natuke liiale sellega, et ei osta koju asju. Mul on väga vaja uut töölaua tooli, ma töötan kodukontorist ja vana lihtsalt laguneb, aga noh, ta ju toimib veel toolina ja siis ma muudkui lükkan seda ostu edasi.
Meil on üks komplekt voodipesu ja ma leian iga kuu, et ei, praegu pole veel see hetk, et teine juurde osta, sest on hulganisti olulisemaid asju. Ja nii siis käibki elu nii, et varavalges voodipesu pessu, ruttu kuivama, et õhtul sama komplekti tagasi saaks panna.
Samas ei saaks öelda, et ma koju asju ei osta. Meil on remont pooleli ja kogu aeg on vaja midagi soetada. Unelen ikka veits kül sellest päevast, kui kogu maja on valmis ja ma tõesti ei pea enam tegelema planeerimise ja sisustamisega. See meeldib mulle, aga ma lihtsalt tahaks, et ma ei oleks kohustatud ja et see ei oleks kogu aeg aktuaalne põletav probleem, et asi on pooleli.
ebaparlikarp
Mul oli 2 komplekti voodipesu ja 1 oli mingi 20a vana 😀 Hiljuti nüüd ostsin uued 😀 Aga jaa, mõistan!
Kristi
Mina ei ole ka selline suur pesapunuja just selles mõttes, et ostaks endale koju koguaeg asju ja sätiks. Ma tunnen juba 5 aastat, et see kodu pole meie viimane kodu -ma ei tea isegi miks nii, lihtsalt selline tunne on, et endast kõike pole siia vaja panna.
Muidu sama – enne reis, kui uus diivan. Ja enne uus tätokas, kui uued kingad 😀
Mulle ei meeldi enda riietele kulutada. Ausalt öeldes olen viimaste aastatega hakanud ostma vist väga vähe. Ei tunne puudust ka, ju kaine mõistus jõudis koju. Lastel on mul küll 50€ kummikud (jep! mingid eemaldatava villasisuga ja väga praktilised muide) aga endale ostsin just üleeile teksased, sest eelmistel ei tulnud plekk välja ning siis ahastasin seal Denim Dreamis, et ahhh, nii kallis.. See on muidugi emasündroom vist. Ja samas jällegi – sama raha eest restoranis oleks käinud suht silmagi pilgutamata.
Elamused, elamised, käimised, tegemised, olemised ja hängimised lahedates kohtades ja oma inimestega – alati parim investeering 🙂
Kati
Mulle meeldivad elamused, aga see on see koht, kus ma tunnistan, et mulle meeldib ka sisustusajakirju, -poode ja muid selliseid kohti külastada. Ilusaid kodusid, läbimõeldud lahenduste ja värvivalikutega (mis ei maksa üüratut summat), meeldib mulle väga vaadata. Mõnikord ma loen neid Delfi artikleid, kus tutvustatakse mõnda parasjagu müügisolevat korterit (alles oli üks Tallinna kesklinnas) ja mulle tõesti meeldib neid pilte vaadata.
Samas tunnistan ma, et ma ei taha end ümbritsema mägesid asju. Lihtsalt ei taha. Aga samas mulle meeldivad mu asjad…? Ma tunnen kahetisi tundeid, sest ma üritan viljeleda seda suunda, et “vähem on rohkem” ja “minimalism on tore” ning “tarbimine ei ole pool võitu” (mis umbes 90% ajast ka õnnestub) ning siis ma näen näiteks mõnes poes TÄPSELT seda asja, mis mind hetkega kõnetab ning ma tahan JUST seda asja. Mainin siiski, et neid hetki, kus ma hetkega tunnen, et vot seda sisustusasja ma tahan ja see meeldib mulle 100% on ikkagi väga vähe – väga palju selliseid hetki saab segi ajada tundega, et “noh see on ilus ja see sobib mu koju”, ent selliseid “ma armastasin seda asja esimesest silmapilgust” – neid hetki on vähe. Ja ma olen aru saanud, et just need silmapilkselt armastatud asjad on mulle need kõike kallimad, mitte need, mis kuidagi sobivad mu koju kah.
Teine asi, aga, mis mulle üldse ei meeldi, on see, et ma tunnen samuti, et ma pean oma kodu sisustama, et ma olen KOHUSTATUD oma kodu pidevalt muutma. See on ka üks põhjus, miks mulle meeldib sisustusajakirju jt lugeda, ent miks mul oma blogirullis on sisustusblogisid vähe – sest paratamatult on vähe neid, kes kodu ilusalt sisustavad, ent kes ei osta pidevalt asju juurde, vaid kombineerivad olemasolevatest vms. Väga paljud sisustusblogid (mulle on jäänud selline mulje) kirjutavad sellest, kuidas jälle osta-osta-osta, sest kodu peab olema hetkel käimasoleva trendi nägu. Üks võõramaine blogi näiteks oligi põhiliselt selline, kus blogija sai muudkui kas kingituseks sponsorite poolt uusi asju või ostis ise, et need siis iga 3-6 kuu tagant ära müüa (sest olid moest läinud), et seejärel osta uusi. Pigem olgu minul siis tõesti hea, vana, vastupidav ja armas.
ebaparlikarp
Mul näiteks polegi nagu midagi vaja. Umbes et kui ma midagi koju ostan, siis ma pean selle vana asja VÄLJA VAHETAMA. Aga mul on vana asi ka nii hea, et kuidas ma siis vahetan 😀 Niisama, et näed, siin on tühi koht ja siis ostan sinna MINGI asja? Misasja? 😀 Selline inimene ma üldse pole, kes ostaks kaunistuseks põrandavaase ja seinakelli ja raame ja postreid… Nii et mul polegi nagu midagi osta peale nende asjade, mis on praktilised (rätikud jms säärane).
Kati
Seinakella pole, pole ka raame, postreid jt asju. Nipsasjakesi, portselankujukesi ka pole 😀
Aga ka näiteks praktiliste asjadega saab sõltuvusse sattuda – mu sõber armastab Soome disaini ja tal on kodus terve posu Soome asju, Iittala on klassika, aga tal on teisi asju ka. Ostab seetõttu, et meeldivad, mitte et vaja oleks. Mina olen paar korda koju ostnud köögirätikuid, sest on ilusad, mitte et oleks vaja – neid on niigi olemas, sest omaette kolides anti kodust terve tonn kaasa ning need ei näikse mitte kunagi ära kuluvat (ning nagu sinagi ei taha ma toimivat asja ära VISATA, lihtsalt seetõttu, et ma sellest natukene ära olen tüdinenud).
Aga igasugused segaste ja sassi kodude korrastusmeetodid mainivad ka, et peaks olema “1 in, 1 out” meetod, ehk iga uue ostu kohta lahkub ka kodust mõni vana asi ja see on mõistlik – eeldusel, et seda uut asja on ka päriselt VAJA, mitte lihtsalt…. tunnete rahuldamiseks vms.
Agnes
Maailmas on vähe asju, mida ma sallin vähem kui poodides käimist. Aga ma just avastasin, et ma pean minema uued padjad ostma. Olemasolevad siiani “töötasid”, aga nüüd on nad viimase piirini väsinud. Ma olin nii mugav, et ma uue voodi tellisin sõbralt, kes selle ise valmis teeb ja mulle koju toob, sest ma lihtsalt ei taha mööblipoodi minna ja raha on mujale ka panna. Hmm…köögirätikud, tore, et sellest kirjutad, mul oleks uusi vaja, iseasi kas ma viitsin.
P.S. Kassidega padi on täpselt Jinxi moodi tõesti. 🙂 (Tunneb vaikselt Jinxist puudust :D)
ebaparlikarp
Musitasin teda sinu poolt 😀
Laura
Elasin pikka aega yyrikas ja seal ei tekkinud kunagi lõpuni seda päris kodus tunnet. Isegi siis, kui ma pyydsin mõnda asja paari sisustuselemendiga rohkem enda omaks teha, polnud see ikkagi see. Nyyd olen elanud paar kuud päris enda kodus, mis on algusest lõpuni minu enda kujundatud. Kodutunne on, aga vahel on mul ikka tunne, et PEAKS nagu veel midagi kuhugi panema, sisustama, kujundama… kuigi elemenaarne, igapäevaseks vajalik on olemas.
Ühesõnaga, need igast ilusad sisustusajakirjad (mida ka mulle meeldib vaadata) on minus tekitanud tunde, et ma PEAN ikka ja jälle oma kodu mingi tilu-liluga sisustama, kujundama, värskendama. PLUSS veel siis see, et see tilu-lilu peab olemasoleva tilu-liluga ikka kokku sobima ehk siis ma pean enda aega veel sellele raiskama et sobivat tilu-lilu leida.
Ühesõnaga, keeruline tuli, aga mõtlen samamoodi nagu sina ?
ebaparlikarp
See tilu-lilu koht on väga hästi öeldud! 😀 Olen täitsa nõus.
Britt
Kassidega rätik on nii ilus!
Ma kulutan pigem elamustele. Asjadega on nõnda, et üritan siiski aru saada, kas asi on vajalik või lihtsalt meeldiv. Kui on vajalik, siis pole enam küsimust. Kui lihtsalt meeldiv, siis sealt juurdlen juba edasi.
Üldiselt on mu vaatevinkel just viimase aasta jooksul selles osas muutunud. Peale viimast kolimist käisin ikka palju sisustuspoodides nodi kokku ostmas, aga praegu ei teki kohe üldse tahtmist. Paljud asjad olen praeguseks juba ära andnud, sest tunnen, et tahan, et mu ümber oleks pigem vähem asju.
Samas iga asjaga ratsionaalsust taga ei aja. Näiteks lastele raamatuid/meisterdamisvihikuid/puslesid ostan üsna tihti.
ebaparlikarp
Mina tahan ka enda ümber vähem asju. Kodus on kuidagi ahistav olla, kui igasugu tarbetuid asju (ka riideid, mida ei kanna) kuskil kappides vedeleb.