Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?
Täna mõtlesin sellisele asjale, et…
- Miks tuleb veekogu/basseini nähes sinna kindlasti keegi inimene sisse visata/lohistada? Tavaliselt see, kes just vette minna ei taha või vett kardab.
- Miks liftiga kõrghoonesse üles sõites peab keegi jobu alati poole liftisõidu peal hüppama ja jõnksutama ja naerma? Eriti kui keegi seltskonnas liftiga sõitmist pelgab.
- Miks peab kedagi kinni hoidma ja kõditama? Seda, kes palub pisarsilmil, et ära tee.
- Miks peab kuskil vaateplatvormil alati kedagi ehmatama? Üldjuhul ikka inimest, kes kõrgust kardab.
- Miks peab kuhugi autoga sõites räigelt pulli pärast driftima (mis sest, et ohutult kuskil parkimisplatsil) naerdes, et ära pabla, midagi ei juhtu? Ei pea vist isegi ütlema, et autos istub kindlasti ka inimene, kes sellise veiderdamise peale lausa paha hakkab.
- Miks peab suurel külakiigel lükkama maailma suurima hoo sisse, kui keegi peal meeleheitlikult jalgade värisedes kisendab, et palun lõpeta?
Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu ja lahutatakse sellega enda meelt? Ja ma ei räägi psühhopaatidest, kes on inimesi pantvangi võtnud. Vaid seltskondadest noortest inimestest. Või ka vanematest. Kõik need teod ei küsi vanust. Mis k*radi värk sellega on?! See on nii pagana haige!
PS: Päise foto Raivo Trass (delfi.ee).
p
ma nüüd vastan natsa teiselt poolelt. Mitte et ma kiusaja ja hirmutaja oleks. Aga mu elukaaslane pmts kardab kõike: kõrgust, vett (ei oska ujuda), kiikumist. Ja mina jumaldan kõrgust, meeldivad igast karusellid (olen ka benji hüpet teind), olen ujumistrennis käinud ja meeldib vesi. Ütlen ausalt et ÜSNA tüütu on sellise tegelasega koos olla ja arvestada. EI saa paadiga sõitma minna ja romantikat teha, ei saa järve ujuma minna (meres supleb põlvini vees küll), ei saa vaateplatvormile või kuhugi a la Munamäe tippu minna, ei saa kiikuda külakiigel, ei saa lõbustusparki minna. no MIDA me siis teeme üldse??? Mulle meeldib lõbustuspargis ameerikamäel kerge kõhutunne sees, lahe on! Kiikudes sama.. jne. Alles nädal tagasi jäime perega (2 väikse lapsega ) Soome laevas lifti kinni sest mingi 200 kg´ne mees pressis end lifti mis oli niigi täis ja lapsi oli ka 7 tk ja jäime kinni ja hakkas veel oma jutuga paanikat külvama. Ma ei karda lifti kinni jääda ja õnneks ükski 7-st lapsest ka ei kartnud, kuigi minu 1 laps tahtis kirelt wc´sse. Aga 2 naist olid minestamas niigi hirmust + veel selle sama paksu paanikajutud (tema meelest naljaga, sest ilmselgelt ta oli sari liftis kinni istuja ülekaalu pärast). Siis küll nähvasin tigedalt (kuigi ma pole mingi nähvaja) et lõpetagu ära. Õnneks mina ei karda ja lapsed ka mitte. Aga tundus et mees kartis ka liftis kinni istumist…. ma kardan ka asju : nimelt seda kui olen kuskil maa all koopas kus saan vaid edaspidi roomata ja käsi ei saa eest taha tuua (no kui palju sellist situatsiooni elus tegelt ette tuleb??? 😀 .. õnneks) ja siis kardan vaglausse ja parasiite (täid, kirbud) ja sipelgaid kui nad minu peal on – kui sipelgapesa on, siis on ok, aga mingi hetk hakkan jalalt jalale tammuma, et nad mu peale ei satuks. Konnad ja vihmaussid ja hiired on nunnud lausa 🙂
ebaparlikarp
Ma saan aru, mida sa mõtled, ja vb su mees kardab kiikumist ja paadisõitu ha kõrgust jms tõesti nii palju, et ei tulegi kuhugi. Aga ma vist ei räägi nii suurest hirmust, vaid sellest, et inimene ikkagi tuleb sinuga näiteks kanuuga sõitma (aga kardab vett) ja sina siis hakkad meelega kanuud kõigutama ja lollitama. Lihtsalt näide. Nii jah on raske, kui kaaslane ei tulegi kuhugi, kuid kui ta tuleb, miks siis niimoodi hirmutama hakata, kui tead, et trine kardab. (Ma ei mõtle, et sina konkreetselt hirmutad).
Ja liftis kinni olek (või sarnane ootamatu olukord) on olukord, kus paanika ei aita ja kui keegi hakkab paanitsema, siis tuleb hästi rahulikult püüda teda rahustada. Ja see, et keegi hakkab paanikat hoopis külvama oma lollakate juttudega, on nii võigas ja vastik 🙁
Nell
Ma kahtlustan, et see hirmutamine on natuke kontrolli teema. Et on asi mida sina ei karda ja keegi kes kardab ja nii saad sisuliselt võimu teise inimese üle.
Aga haiged inimesed on need hirmutajad küll. Kardetavasti on need “naljad” päris palju päris tõsiseid õnnetusi ja tervisekahjusid kaasa toonud.
murca
Kui ma laps/teismeline olin, rääkisin uutele tuttavatele alati enne veekogusse jõudmist sellest, et ma ei oska eriti ujuda. Siis sai kindlam olla, et keegi ei hakka midagi proovima. Vee all ligi ujumine ja jalgadest haaramine või vette lükkamine näiteks, võeh. Sest mänguhoos karjutud eid ei kõla millegipärast usutavalt.
Põhjenduste leidmise ajurünnak:
– Kellegi natuke hirmutamine ja ehmatamine on intensiivne sotsiaalne situatsioon. Nagu seks ja tülitsemine ja võidu ratsutamine. See tundub päris ja on emotsionaalselt haarav mõlemale osapoolele. Kui see on õigesti tehtud.
– On olemas inimesi, kes karjuvad edvistamise ja pilgupüüde ja mainekujunduse mõttes küllaltki tihti: äh! ärge tehkeää. jätke järele juu! lõpetage ära! Ja neid on eriti tore torkida, sest nad on siin nõnda nunnud ja kogenematu ei erista seda etteastet surmahirmust.
– Sõpruskonnale kehtivad ühed normid ja kes normidele ei vasta, saab noritud. Keegi meist ei karda kõrgust, seega me kuulume kokku ja (kasvõi ajutiselt) on ilma selle jooneta inimesed need teised.
– Hirmutu julge inimene on tugev ja kui sa oled kartlik arg inimene, siis sa oled nõrk ja võib-olla tahad õhtul selle hirmutu julge inimese tulisesse turvalisse embusse heituda, kui tiigrid hiilima tulevad. See mina-tugev, sina-nõrk vajab mõne isendi arvates eraldi rõhutamist.
– Üle keeldude häbitult tallamine on teatud puhkudel olnud veetlev ja viinud imetluseni, aga selle tõhusaks esitlemiseks koha ja aja ja publiku valimine ei ole nii lihtne.
sk
ma arvan, et neile inimestele, kes nii teevad, on kunagi elus endile haiget tehtud, lõhutud, tähelepanuta /üksi jäätud. miskit pidi on neis selle tägajärjel mindagi kivistunud, kalgistunud. ja nad teevad oma valu nii teistele tagasi.
jube nimekiri jah, mul hakkas ka paha. pelgalt lugmisest.
Eliisabet
Ma nii ärritusin su nimekirja lugedes – täiega haiged tegevused. Ma ka ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et inimesed PÄRISELT ei saa aru sõnast EI.
Ma ei suutnud aastaid kellegagi paaris tantsida, sest ma ei uskunud, et see keegi mind lihtsalt nalja pärast kõditama ei hakka. Lapsepõlvetrauma…
ebaparlikarp
Ja siia nimekirja võib ju lisada veel näiteks surnud hiirega veiderdamine inimese ees, kes kardab hiiri jne. Mind ajab ka närvi see minu nimekiri!
Agnes
Ma kardan hiiri, sa ei kujuta ette, kuidas ma röögin, kui hiir jookseb mu lähedal. Ma olen korra vanaema juures kartulikuhja sorteerides sattunud hiirepesa peale. Siukest kisa pole seal külas ei enne ega pärast Mahtra sõda kuuldud. Aga surnud hiired jätavad mind täiesti külmaks, lehvitagu kui tahavad. Probleem on elusatega..prrrhhh, väikesed vilavate silmadega elukad.
Aga need inimesed, kes selliseid asju meelega teevad, on minu meelest miskitmoodi haiged või veits sadistid. Näiteks käib minu extended family (loe: sõbrad-tuttavad) igal suvel kanuumatkal. Et ma ei oska ujuda, on minu suurimaid hirme tundmatus kohas vette kukkumine. Ja eriti hull oli see 8 aastat tagasi esimest korda kanuusse istudes, olin kange nagu kivi seal kanuus. Mitte keegi ei tulnud selle peale, et kanuud meelega kõigutada või seda ümber tõukama hakata. Nüüd olen ma ise harjunud ja enam ei istu pulksirgena kanuus, kuigi vett kardan ikka. Inimesed austasid mu hirmu ja hirm on seetõttu isegi taanduma hakanud. Nii et need, kes selliselt teiste hirmudel mängimist naudivad, on jobud.
Kati
Sest on ju nii lõbus, kui teine karjub või kisendab hirmust.
Aga tegelikult – minu arust peitub põhjus selles, et inimesed ei usu. Ei usu, et inimese hirm on päris, arvavad, et inimene ei viitsi/ei taha/blokib ja sellega nad arvavad, et nad nö murravad selle vastupanu. Täpselt samamoodi nagu inimesed ei usu, et sul võib olla toiduallergia, sest “kamoon, see on ainult ravimitööstuste jama”. Mõni inimene arvab vast tõsimeeli, et teine kardab midagi, sest pole piisavalt aru saanud, kui “fun” see olla võib.
Kena selline käitumine ei ole ja selliseid sõpru, kes mu hirme hirmudeks ei loe, ei tahaks ma endale kah.
ebaparlikarp
Ilmselt jah lihtsalt ei mõisteta, kui tõsine see tühine hirm inimese jaoks tegelikult on. Ja nagu Kai ütles – usalduse kaotamine võib olla selle tagajärg.
Kai pimeduses kobamas
Ojaa, ma olen ka külakiigel röökinud, et ärgu tehku nii suurt hoogu, et ma kardan või et peatagu korraks kiik ja ma lähen maha, aga no ei võeta kuulda, sest on ju nii naljakas, kui keegi kisendab. Fuh, mul isegi praegu tulevad õudusjudinad peale, sest mul reaalselt muutuvad jalad sellises olukorras süldiks ja tekib tunne nagu ma pudiseksin kohe-kohe maha.
Kusjuures sellise “naljatamisega” olen ma kaotanud igasuguse usalduse kõigi vastu. Et isegi, kui satuks olema mingi normaalne seltskond, kes tõesti kiiguksid rahulikult ja lubaksid mulle, et teevad vaikse hoo ja et aitaksid natuke mu hirmu leevendada, siis ma lihtsalt ei usu seda juttu, kuna usaldust on kuritarvitatud 🙁
ebaparlikarp
Jah, mul on täpselt sama asi teatud asjadega.