Üks tuttav meesterahvas postitas täna sotsiaalmeediasse pildi, kus ta oli oma juuksed maha ajanud. Sellele järgnes nagu ikka inimeste üllatav reaktsioon. “Sest juukseid oli juba nii vähe, et ei suutnud otsustada, mitu karva vasakule, mitu paremale kammida,” tuli julge ja otsusekindel vastus. No umbes midagi sellist, ma ei tsiteeri praegu tegelikult.

Kui see inimene oleks olnud naine või veel hullem – tuntud naine (ja no oletame, et see naine poleks end päris kiilaks ajanud, vaid lasknud teha lihtsalt poisipea), siis oleks järgnenud temale julgele ülestunnistusele stsenaarium:

“Eiiii, sul olid ju niiiii ilusad juuksed!”

“Miiiiiiks, sul olid ju niiiii paksud juuksed?!”

“Appi, ei, sul olid niiiiii kohevad juuksed!”

Mulle on see alati pinda käinud. See, et keegi ütleb/ näitab midagi enda kohta ja siis hakkab grupiviisiline – EI OLE JU NII! A la, keegi tunnistab, et tal on kõhul ebameeldiv pekivolt, millest ta tahaks lahti saada, ning siis 44 inimest kooris: “Ei ole, sul on jumalast trimmis kõht!” Või keegi tunnistab, et tal on õhukesed juuksed, ja siis jälle koorilaul: “Ei, sul on ju jumala paksud juuksed!”. 

Fakk, paljud inimesed näevad tegelikult oma ebatasasuste peitmiseks mingil määral ikka vaeva. Nad ei astu hommikul voodist otse trepikotta ja sealt edasi tööle jne. Selleks on loodud näiteks erinevad sorti riided, mis erinevaid kehafiguure ikkagi pigem kaunistaks, ja see, kui ma olen suutnud leida endale sobivad riided ja ei käi kõhupekk nabapluusi alt välja tallerdamas, ei tähenda, et mul seda ei oleks, või et sina tead PAREMINI, milline minu kõht on.

Paljud inimesed näevad iga hommikul tund aega vaeva, et mitte sorupea välja näha. Tänapäevaste vahendite ja nippidega on suht võimalik Homer Simpsonile Marge sonks teha. See, et sina pole igal hommikul näinud, kuidas keegi oma kolme karvaga möllab, ei tähenda, et sa tead, kui paksud ta kiharad on või ei ole. (Palun mitte seostada seda konkreetset juttu inimesega, kellest ma alguses rääkisin, too oli lihtsalt päästik minu mõttekäigule).

Me võime rääkida, kuidas üks või teine asi inimese küljes või riiete all meile PAISTAB, mitte et mina tean justkui paremini, kes ja milline sa oled.

Ma ei räägi ka otseselt iseendast. Ma räägin üleüldiselt sellest, miks osad inimesed arvavad, et teised inimesed vajavad koguaeg mingit egoboosti, või miks osad inimesed arvavad, et teised on nii pimedad või rumalad, et näe peeglisse või ei saa aru, kes nad on.

Keegi ütleb, et tal on masendus, veel karmim – depressioon, ja sellele vastatakse, et ähh, sul pole ju häda midagi. Läheb paremaks? Muudab see tegelikult midagi? Loomulikult on juhtumeid, kus inimene näebki endast väga väärastunud pilti. Näiteks anorektikud. Kuid see on haigus ja “issand, sa pole ju üldse paks” ei aita ikkagi kedagi.

Ma lihtsalt ei saa aru, kas selline naiselik (olgu ta siiras või võlts) üleskloppimine tegelikult ka aitab või keda õnnelikumaks teeb? Me ju ise teame, kes me tegelikult oleme. Või meeldibki osadele PÄRIS peegli asemel vaadata ennast sellisest issand-sa-ei-ole-üldse-paks peeglist?

PS: Ja ma eeldan, et te saate aru, et sellel, millest ma just kirjutasin, ei ole midagi pistmist tavalise komplimendi tegemisega, mis on vägagi ok teinekord 🙂

PS 2: Foto pexels.com