Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan on minu kohta kindlasti kunstiline liialdus ja tegelikult olen ma igapäevaelus küllaltki vähenõudlik. Mingil telkimise reisil võin ka 4 päeva järjest lokimakarone (ehk kiirnuudleid) süüa, AGA… Kui ma olen sellisel reisil nagu Itaalia või üleüldse mingil reisil, kus on ilusad vaated, maitsev köök, hea vibe, siis ma tahan ikkagi kõigest sellest osa saada. Maksku, mis maksab! Jah, peaaegu, maksku, mis maksab! Ma näiteks ei raatsi osta endale 35 eurost uut trikood, sest päevitusriided mul juba on, aga 50 eurot restoranis (ja ma ei mõtle mingit fääntsi värki) kulutada pole mul üldse kahju.

Selle reisi ajal, mil me 7 päeva kämpingumajakeses peatusime, üritasime hommikul ja ühel toidukorral kämpas ise süüa teha, aga üks toidukord oli ikka kuskil väljas. Ükskõik, kuidas ma lastele peale ei käinud, et ei võta igasugu komme ja nänni iga päev (ja nad tõesti limiteerisid enda oste), siis poe arve oli ikka iga päev ca 50 eurot. Lõuna või õhtusöök restoranis viiele iga päev ca 60-70 eurot, korra küündis ka üle saja euro. Pärast söömist väiksed gelatod veel kuskil jäätisebaaris ja no ega see perega Itaalias käimine just kõige odavam lõbu ei ole. Aga ma alati mõtlen, et see on ju PUHKUS, millal siis veel?!

IMG_4446
Õhtune jäätis Bergamos pärast sushirestoranis käiku

Aga vot söömise pealt mina kokku hoida lihtsalt ei suuda. Täna, mil me esimese päevapoole olime Bergamo vanalinnas jalutanud, tahtsid lapsed junki. Käisime meie apartmendi lähedal Macis, arve oli küll seni kõige odavam siin Itaalias, 37 eurot, aga praegu, kui see friikas koos fantaga mu sees on, tahaks veits ropsida. Okei, see oleks halb eeskuju ja viitaks buliimiale, aga see närveldav teenindus (kiire-kiire, next-next), kinnine rasva- ja soolasegune ruum, 15 aastat säilivad saiad ja kotletid, selmet istuda kuskil tänava ääres vabas õhus, valgete laualinadega kaetud laual, päike ja mõnus briis, kus teenindaja sulle valge põllega väikse veini või mullivee serveerib ning siis lõpuks saad oma aurava mereannipasta või seenerisoto… Ei ole võrreldav! Siiski pole ma mingi kuri võõrasema ja sai seal Macis ka käidud.

Eile näiteks oli meil sushiisu. Ka eelmine aasta Itaalias olles tuli meil pärast kämpanädalat suur sushikihk peale ning mingis Milano sushirestoranis ka käisime. Siin Bergamos läksime ka mingisse suvakasse sisse… Nüüd tuleb hea kild, mis läheb rubriiki “kuidas maakad käisid sushit söömas”.

Menüüdes nimelt ei olnud…. HINDASID! Okei, piinlik küsida ka, sest juba oligi kahtlus hinges, et meie oleme maakad, mitte menüü ei ole vigane. Tellisime siis sellist klassikalist värki ja igaks juhuks tellimustega ei laamendanud, mine tea, mis asjad maksavad, sest sushi ei ole siinkandis just kõige odavam söök. Kuni  mingil hetkel ikkagi küsisime teenindajalt. Ja nüüd tuleb see naljakas osa. Tegemist oli sushirestoraniga, milles maksab iga inimene teatud kindla summa (18.90 eurot) ja võib menüüst süüa tellida nii palju, kui JAKSAB! (Eeldusel, et eelmine toit on söödud). Ja ohh, kus siis läks meil menüü lappamiseks ja tellimiseks 😀 Mitte et me muidu oleks kõhud tühjaks jätnud, aga noh, saate aru küll – kui juba maksad, siis ikka tuleb täie raha eest süüa! 😀

Kuidas teil reisil söömisega on? Ja kas olete samuti maakat pannud? 😀

 

 

 

 

4 thoughts on “Toidugurmaan reisil

  1. Itaalias enamik sushikohti ongi “söö palju tahad” kohad, pigem on erand mitte selline jaapani restoran (ja kindlasti ka kallim).

  2. On silma jäänud, et oled varem end liigitanud justkui taimetoitlaseks. See ei ole öeldud halvaga, sest sest seda olen ka ise. Küll aga ei kuulu ka mereannid minu jaoks taimetoidu alla. Küsin lihtsalt seetõttu, et mind huvitab, kas sinu toitumine on taimetoit + mereannid või kuidas Sina enda toitumist kirjeldaksid? Kaitsvat reaktsiooni pole tarvis, küsin tõesti puhtast huvist!

    1. Ma olin aasta aega lakto-ovo taimetoitlane. Mitte nii, et vot nüüd olen ja kõik, aga 2,5 aastat tagasi sain ühel reisil kerge “liha üledoosi” ja lihtsalt ei tahtnud/suutnud liha üldse süüa. Mingil hetkel käis ka ajus plõks, mis puudutab lihatööstust ja tapamaju. Nüüd olen ca 1,5 aastat söönud taimetoitu ja lisaks vahel mereande. Nö suuri loomi ja nende liha ei suudaks ei emotsionaalselt ega füüsiliselt suust sisse panna. Lehmad, sead, veised jne võrduvad minu jaoks samaga, mis kassid ja koerad, ehk justkui lemmikloomad, nö hinge ja südame ja tunnetega loomad.

      Samas ma justkui mõistan seda teemat, kui keegi reaalselt ise endale metsas toitu jahib – kui suudab tappa, siis ka süüa. Aga loomade kasvatamine ekstra selleks, et nad tapalavale viia… See tundub julm.

      Sääske ja ämblikku tapan ja krevetti ja sinimerekarpe söön. Kindlasti on inimesi, kes seda peavad silmakirjalikuks, aga ma lihtsalt toimin tunde järgi. Sääse ja lehma mahalöömisel on minu jaoks ikkagi vahe.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *