“Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!” olen ma kuulnud imestusi terve oma täiskasvanu elu jooksul “pärast soojamaareisi”. Mitte kõigilt, sest osad tuttavad saavad ju hästi aru, et ma olen väga heleda nahaga inimene ega lähegi nädala-paariga pruuniks. Teiseks pean ma nahaarsti sõnul ennast oma heleda naha ja sünnimärkide pärast veel ekstra päikese eest kaitsma ning ei vedelegi nädalaid lihtsalt rannas lauspäikse käes. Kasutan ka enamjaolt 50-se kaitsega päiksekreemi, muidu lahvatan õhtuks põlema.

Ometi on olnud läbi elu neid issand-sa-oled-ikka-nii-valge-tuttavaid. Enamjaolt naised, kes ise päikesega (ja ka solaariumiga) terve elu liialdanud, aga mitte alati just sellised.

Igatahes, see kuulus lause on minuga kaasas käinud umbes samamoodi nagu mõlemad vanaemad juba 15 aastat järjest minuga kohtudes ütlevad – “Issand, sa oled nii kõhnaks jäänud!” Ma alati mõtlen, et kui paks ma siis sain kunagi olla, kui 15 aastat järjest alla võtan ja iga korraga järjest enam sind-pole-üldse-ollagiks muutun. Tegelikult on minu kehakaal püsinud aga 15 aastat SAMA! Nii et ma ei oska öelda, KUIDAS vanaemad saavad niimoodi üldse näha.

Ka minu meelest on päikest saanud pekk kenam kui valge pekk, aga see ei tähenda, et iga naise eesmärk puhkusereisil oleks 2 nädalaga grillkanaks päevitada. Või on? Mulle meeldib jume! Eriti näonahal. Mõõdukas päike mõjub minu näonahale küll punne peletavalt ja sära andvalt, kui vastukaaluks grillitäidid 35selt nüüdisaja Janice Dickinsoni meenutavad.

PS: Ei, ma ei ole veel reisilt tagasi 🙂