Ma absoluutselt ei mäleta, kust ma seda juttu aastaid tagasi kuulsin, aga jutt ise oli säärane, et mingi mees sattus haiglasse. Seda, kas ta juba oli otsad andnud või mitte, ma samuti ei mäleta, aga igaljuhul operatsioonil (või siis halvemal juhul lahkamisel) leiti tema kõhust JALGPALLISUURUNE sitapall. Ilmselt ta ikkagi suri, sest teisiti ma ei kujuta ette, et inimene jääb ellu, JALGPALLISUURUNE sitapall soolestikus.

Sellest ajast peale, kui a) mingi anonüümne tüüp sitapalli surma suri ja b) Eestit haaras gluteenipaanika, on meil peres naljatamisi käibel erinevaid horrorjutte saia ja makaroni söömisest, mis kõik lõpevad JALGPALLISUURUSE sitapalliga soolestikus. Irooniaga ikka. A la sööme restos kausi pastat ja ägiseme pärast, kuidas ilmselt hakkas sitapall meie kõhus lumepallina veerema.

Ometi kolmas aasta Itaalias, kus me sööme iga päev vaid pastat, makarone, pitsat, saia, ravioole, musseleid (põhimõtteliselt ainuke toit, mis pole gluteen), veini ja okei ka mõne puuvilja, ning ma tunnen end päikesepõimikus siledamana kui kodumaal kunagi. Kolmas aasta kummutan ma enda jaoks gluteenipalli müüti.

Loomulikult ei räägi ma inimestest, kel reaalselt on gluteenitalumatus diagnoositud, kuid kui minusugune tavaline inimene piisavalt liigub ja aktiivne on, siis seni ongi gluteenipall vaid üks hirmujutt!

PS: räägin siiski lühiajalisest toitumisest ja endast, mitte inimestest, kel kaaluga probleeme.