Päeval 32, õhtul 28 kraadi on ikka nii minu kliima. Küüned hakkasid juba kolmandal päeval mühinal kasvama. Ja näonahk on Itaalia päikest saanuna siledam. Rääkimata sellest, et lihtsalt ongi nii mõnus ja soe. Ei pea mingeid jakke kaasa tassima. Lihtne on olla.

Mul on üks kauge tuttav, kes käis hiljuti paketireisil Türgis. Jagas sotsiaalmeedias pilte – iga foto oli nende uhkest hotellikompleksi ühest, teisest ja kolmandast nurgast, lisaks fotod igaõhtustest animatsioonist ja… oma outfittidest ja… kõik. Oligi kogu reis. See pole etteheide, lihtsalt mitte minu ettekujutus reisist, igaüks reisib ikka nii, kuidas talle meeldib, mugav ja mõnus tundub. Käisin isegi vanasti paketikatel, aga võtsin alati võimalikult palju ekskursioone, et natukegi ümbrust näha. Praegu ei kujuta enam väga mingit paketikat ettegi. Isegi kui tahan lihtsalt ujuda ja päikest, siis… praegu naudin seda Itaalias ja sügisel ootab meid Zanzibar. Ei saa salata, et hulga enam naudin ma Itaalia vaibi ja itaallasi kui Türgi ja Egiptuse kultuuri.

Meie kämpingu veranda esine.

Potisinine.

Cavallino Matto lõbustuspark, atraktsioone on igale vanusele, kuid järjekordi pole. Lapsed said lõpmatuseni atraktsioonidel terve päev hullata ootamata 15-50 minutit iga atraktsiooni järjekorras nagu Disneylandis.

Ethel oli nii julge ja läks väga hulludele sõitudele, mida ma ei suutnud isegi pealt vaadata, aga see roosa oli Laura lemmik. Selle jättis Ethel siiski vahele.

Vaade meie kämpingu verandalt.

Uudistame ümbrust.

Virsikud 🙂