Just eile hommikul kirjutasin (SIIN postituses):

Ma tahan lõhkuda natukenegi seda arvamust, kuidas kõik blogijad tahavadki ainult enda blogile reklaami ja feimi ja suuremaid võimalusi end turundada. Nagu nad sel eesmärgil üleüldse vaid blogivadki! Ei! St, kindlasti on ka selliseid blogijaid, üldse mitte tundmatuid, aga seda arvamust ei saa laiendada kogu meie blogimaastikule. Ka Eesti Blogiauhindade eesmärk ei saa/ ei tohiks olla ainult säärane.

Ja täna õhtul sattusin ma Lipsukese blogipostituse peale, kus ta esiteks püstitab pealkirjas teesi: Blogijad ongi umbes lohhid, keda võibki valimatult kottida. Teiseks räägib oma esimeses lõigus, kuidas talle pakuti mingit koostööd ja ta kirjutab: “Olin muidugi nõus ja väga elevil, et lõpuks on mind ka märgatud, kui arvestatavat blogijat.”

Ma üritan lubada, et see on nüüd viimane blogide teemaline postitus pika aja peale, sest ma tean, et paljusid see blogiteema üldse ei huvitagi. Aga…

Kas arvestatav blogija on vaid see, kellele koostööd pakutakse? Kas tõsiseltvõetav blogija on see, kes teeb üle ühe postituse sisuturundust? EI OLE! Lugege uuesti minu sissejuhatust ja sellele viitavat postitust!

Teiseks. EI! Blogijad ei ole umbes lohhid, keda võibki valimatult kottida. Palun ärge üldistage oma turunduslikke ebaõnnestumisi blogijatele, kelle jaoks ei ole blogi absoluutselt mingi turunduskanalgi. Ei, kõik blogijad ei ole lohhid, keda võib kottida. Üksikud on. Kel on vähe eneseväärikust.

Fotokoolis ütles Kaupo Kikkas meile midagi sellist, et… kui sa küsid fotograafiaga tegelema hakates, et kas sellega teenib ka midagi või kui palju, siis järelikult oled valinud vale ala. Ma tahaks sama paralleeli laiendada blogimisele. Loomulikult on üksikuid erandeid. Ilmselt nii fotograafias kui ka meie blogijate hulgas. Kuid saite mõttest aru eks?! Ja kui oletegi nii enesekindlad, et peate end selleks erandiks, siis ilmselt te ei laseks ka end kottida… Õnneks on palju blogijaid, kes blogivad eneseväljenduse ja blogimise enda pärast, mitte tasuta asjade ja koostöö. (See on minu isiklik maitse-eelistus lugejana, nii nagu mõnele meeldib ulmekirjandus ja mõnele romantika).

Ma olen blogija. Ma ei ole lohh!

PS: Võibolla ma võtan seda teemat liiga tõsiselt ja peaksin hakkama hoopis puuetega laste ja kodutute kasside patrooniks või siis lihtsalt maailma õilsamaks  ja ausamaks inimeseks, aga ma ei suuda sel teemal vait olla.

PS: Foto pixabay.com