Kui ma pärast Blogiauhindu järgmine päev tööle jõudsin, kohvi võtsin ja arvuti ning raadio lahti lõin, kuulsin järsku Kivisaart rääkimas midagi blogidest, sealhulgas minu blogist, lugedes mingeid lõike ette. Korraks käis kõhust jõnks läbi, et nii nüüd ilmselt ütlevad midagi väga stereotüüpilist – blogid on nõmedad, blogijad on nõmedad, blogide tunnustamine on nõme, blogijad mingu päris tööle, ja see Ebapärlikarp on veel ekstra nõme ja otsigu ka päris töö. Kui Eesti Blogiauhindade korraldaja oleks selle peale kahte kätt kokku löönud ja kiljunud (ok, see on kujunduslik väljend, aga saate aru eks…), et jeee, reklaam, igasugune reklaam on reklaam, juhhuu, blogidest räägitakse, kõik saavad feimi, kasutage nüüd olukorda ära ja TURUNDAGE endid, siis MINA oleksin tundnud täielikku nördimust. Sest kui see ongi blogide ja blogijate stereotüüp, siis see tegelikult ju päris nii ikka ei ole. Ja kui blogimise ja blogijate kohta avaldavaks raadioeetris sellist stereotüüpset arvamust kolm inimest, kes blogimaailmast midagi ei tea, siis see oleks ikka trööstitu küll.

Õnneks vist päris nii ei läinud. Ma ei kuulnud kõike, mida tol hommikul Sky Plus’is räägiti, aga see, mis minu blogi kohta räägiti, oli huumoriga ja täitsa okei. Aga miks ma sellest kirjutan? Ma tahan lõhkuda natukenegi seda arvamust, kuidas kõik blogijad tahavadki ainult enda blogile reklaami ja feimi ja suuremaid võimalusi end turundada. Nagu nad sel eesmärgil üleüldse vaid blogivadki! Ei! St, kindlasti on ka selliseid blogijaid, üldse mitte tundmatuid, aga seda arvamust ei saa laiendada kogu meie blogimaastikule. Ka Eesti Blogiauhindade eesmärk ei saa/ ei tohiks olla ainult säärane.

(Ja üks asi on see, mis EBA väidab end kuskil veebipäevikus olevat (sest ametlikku kodulehte sel ju ei olegi), aga teine asi on see, mis ta päriselt ikkagi on. Seda kirjutan ma seepärast, kui keegi hakkab mulle äkki linkima mingeid nupukesi tollest veebipäevikust. Hindame inimesi ikka tegude, mitte jutu järgi!).

Sellest on tegelikult paljud blogijad ka kirjutanud, aga tahtsin ka ise näidata, mis paadis mina olen. “Igasugune reklaam on reklaam” kehtib vaid siis, kui inimene tõesti tahab reklaami. Kas blogijat saab süüdistada, kui ta ei taha muuta oma blogi elatusallikaks, reklaamkanaliks? Kui ta ei taha läbi oma blogi teha turundust ja saada tasuta asju? Minu meelest on see blogija sama “õige” blogija nagu need esimesedki. Ei loe ju ainult kvantiteet!

Pealkirjas mainisin kaootilisust. Siit see tuleb. Natuke teisele teemale. Marimell “arvustas” oma blogis Kivisaare T-särki. Arvustas on jutumärkides, sest õige arvustus oleks eeldanud ilmselt ka tootesse süvenemist ja siis hinna ja kvaliteedi suhte välja toomist. Aga võibolla ei tahtnudki Marimell arvustada, vaid lihtsalt nentida, et hind on kirves. Sellel “kirvel” on ka alati ikkagi mingi taustsüsteem, hind on alati suhteline. Lihtsalt “hind on kirves” ei ütle mitte midagi. Toote kohta. Võrreldes millega? H&M särgiga? Tegelikkuses need aga lihtsalt ei ole võrreldavad. Ma töötan ise trüki valdkonnas juba peaagu 8 aastat ja ma tean, et mustale materjalile trükkida ei ole sama, mis valgele. Pluss on materjalid ja tehnikad, mis peavad kauem vastu ja ongi kallimad. See selleks. Kõik ei ole ka 8 aastat trükivaldkonnas töötanud. Samas, kas siis on mõistlik “arvustada”, see on teine asi.

Kivisaar kahtlemata tahab oma särkidele reklaami ja see antireklaam loodetavasti töötas. Kindlasti leidub inimesi, kes hindavadki unikaalsust ja kvaliteeti. Need inimesed avastavad ka läbi pasarahe need tooted ja oskavad neid väärtustada. Teine grupp inimesi, kes ostab parema meelega H&M-ist või Aliexpressist 5 eur/särk eest hunnikuid erineva pildiga (suvaline palm või koer) või lambi sõnumiga (Love või Happy) särke, mis teises pesus oma kuju kaotavad ja luituvad, noogutavad lihtsalt massina kaasa, kuidas Kivisaare särgid on lamedad ja wtf hind, never ei ostaks 50 euro eest T-särki ja kas need on kullast tehtud ja üldse nii nõme äri Märksi järgi püsti panna ja ma võiks suvalise pildi netist alla laadida ja minna teha 10 euroga sama asi kuskil suvakas poes.

Inimesed jagunevadki rõivaste tarbimise suhtes laias laastus siin kaheks – ühed, kes ostavad pigem kvaliteetseid asju ja vähem, ning teised, kelle eesmärk on osta võimalikult palju asju võimalikult odavalt. See on lihtsustatult nii. Sellest, kuidas iga uus ostetud hilbuke meile nagu narkootikum (või suhkrulaks või mis iganes sarnane võrdlus) mõjub, on tehtud päris mitmeid dokumentaalfilme. See lihtsalt on inimeste psühholoogia. Oluline on seda käitumist ära tunda, mõtestada ja selle abil ehk ka uusi hoiakuid ja väärtusi iseendas kujundada.

Mul on aastas 2 korda mingi sisemine vajadus riidekapis veidi värskendust teha. Kevade tulekul, kui tahaks natuke heledaid asju ja värskust. Talvel, kui vaatan, et äkki mõni kampsun ja mantel on ikkagi juba liiga topiline. Emotsioonoste teen ka, sest minu jaoks peab olema riiete ostul emotsioon, miks me neid muidu üldse ostame? Aga kui ma emotsiooniga midagi ostan, siis ma ei viska asju kuu-kahe pärast ära. Ostan Reet Ausi minu jaoks statement’iga särgi… Kuidas ma selle kuu aja pärast ära viskan või kirbukale viin? Käin selle hoopis ribadeks! Samas, kui mul oleks selle kõrval mingi mõttetu allahindlusest ostetud särk, mille ma lihtsalt seepärast H&M-ist proovimata kaasa haarasin, sest maksis nii vähe… Ma ei imestagi, et seda vaid korra kanda tahan ja siis on see minu jaoks ammendunud.

Ühesõnaga…

2lVGcCz