Eveliis küsis täna sotsiaalmeedias “Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda?”. Vastan ausalt. Järjest enam hakkab mulle tunduma, et see on Itaalia. Jaanipäev ei ole küll veel käes, aga meie traditsiooniks on saanud jaanipäeva ajal teha midagi sellist, mis pole tavalise eestlase jaoks traditsiooniline. Ei, mitte nimme! Lihtsalt nii on juhtunud.

Me oleme jälle Itaalias, seekord Toscana piirkonnas. Ma täna ei hakka pikalt lobisema, aga tahtsin endast märku anda, et kõik on nii väga tsill. Maandusime lennukiga Bergamos nüüd juba mingid päevad tagasi ja siis sõitsime siia Castagneto Carducci lähedale. Mitte et see koht peaks midagi ütlema, aga no Pisast 40 mintsa autoga alla poole. Juhul kui, sa ei keera 268 korda valest kiirteeotsast ära ja geps ei teata sulle emotsioonitult: “Ümberarvestamine… 11 km pärast keera…!” (Sest kiirteel teatavasti ei ole võimalik kohe ringi keerata). Ja sa mõtled f********************k!

Googeldamine andis info, et Bergamost sihtkohta on ajaliselt ca 4 tunni sõit. Elab üle eks. Vahepeal Pisa torni vaatlus, et kui viltu see ikka on, ja siis see 40 mintsa kämpani. Tegelikkus kujunes selliseks, et kui olime suht kõrgmäestikes ja suurest sinkavonkatamisest hakkas Ethelil halb ning ta palus peatust ja seepeale Oscar lihtsalt ropsis, avastasime, et Karlil oli pandud gepsi seadistusteks:

• Väldi kiirteid (mida mööda saaks eks otse ja kiiresti).
• Väldi tasulisi teid, mis on ka kõige otsemad ja kiiremad (ja mis pole teabmis hingematvalt kallid, nii 60 senti kuni 8 eur paar korda teekonnal).

Et mitte näida koonerperena, siis see oli jäänud sinna gepsi kuidagi kogemata. Iseenesest on ju Itaalia ilus ja mulle see  road trip tegelikult meeldis. Pisa tornini jõudsime ka.

Täiesti turistico, aga samas tagant järgi mõtlen, et lahe, et ikka ära käisime, vau efekt oli ikka täitsa olemas.

Ja Pisast keerutasime nagu lollakad sada korda kiirteedelt valesti ja korra jõudsime juba närvi minna, aga kuna kämpa ütles, et suva, mis kell jõuate, siis tegelikult kiiret polnud. Pärast Pisa seadistasime oma gepsi ringi, et ikka kiirteed mööda saada ja lõpuks maksime neid summasid topelt, sest keerlesime nagu arvutimängus. Level 1 – kas saame õigest kohast keeratud. Kui level 1 tehtud, tuli level 2. Level 2 feilides sattusime tagasi level 1 ja saime uuesti teha level 2. Lastel oli äge sümboliseerida ja kilgata, mina üritasin tsill olla ja karl ütles üks kord ropu sõna.

Kohale jõudsime tegelt mingi tunnise hilinemisega lõppkokkuvõttes, mis oli täiesti savi, aga oma lollus ajab ikka vihale. Kämpa maja ära uuritud (mis see aasta on veel mõnusam, kui eelmine), läksime restosse, kus Karl end lõpuks pärast pikka päeva lõdvaks lasi ja teatas kelnerile “Two serveza’s please”, mille peale teenindaja kutt vastas: “Ee, two beers?”. 😀 Peruus, kus me viimati möllasime (ning Karl veel pärast seda Mallorcal rattalaagris sõitis) , ja kus Karl põhilause oma servezadega ära õppis, räägitakse HISPAANIA KEELT! A me olime Itaalias! 😀 Mingi päev on tal uus võimalus “Due birre“-ga (mitte mütsiga) lööma minna!

Suva pilte…

Õhtu poole 6-7 ajal läksime Vada beachile. Kus vesi ei ole küll mürgine ujumiseks, aga siiski on see tehislikult helesiniseks muutunud. Kell oli 7 õhtul ja õues oli 30 kraadi sooja. Vot see on minu suvi.

Järgneb…