Neljapäeval käisin Sinilinnus Dramamama kontserdil. Ei ole ma selline tüüp, kes jaanipäeva nädalavahetust ootaks, et saaks kuskil suvesimmanil a la Smilersit või veel hullem (max hull!) Termikat kuulama minna. Ei, see ei tähenda, et ma 10-20 aastat tagasi neid ei fännanud. Mulle meeldis Enrique Iglesias ka kunagi, nii et selle kohta ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Üldse mind erutavad vähesed Eesti bändid, aga Dramamama ja Mikk Tammepõld on nende hulgas. Neis on midagi müstilist ja see müstiline käib nendega ajaga kaasas, mida ei saa Tannu ja Co kohta öelda. Aga muusikamaitse üle ei vaielda, seega…

Eestlane on tegelikult rahulik kontserdirahvas, aga ainult siis, kui end täis ei joo. Tol kontserdil olid kõik mõnusalt kaasa elavad ja viisakad, va üks kumminukk, mille keegi rahvasse loopis ja mis seal publiku peade kohal oma elu elama hakkas. See oli haigelt totter ja juhtus laulult ning esitluselt tähelepanu minema.

Aga muidu oli vinge live. Joamets ja värki…

PS: Päise pilt pixabay.com