Pärastlõunane puhkepaus pärast Toscana randa. Tagasi kämpas. Surfan blogides. Üks blogi viis teiseni, teine kolmandani ja järsku lugesin ma mingit postitust, kuidas mõelda oma tavaline Eesti mees Christian Greyks. 

Mu esimene reaktsioon sellele oli – olgu see “tavaline” Eesti mees üldistades nii mats, möku ja tundetu kui tahes, ärge teda Christian Greyks küll mõelge. Või okei – mõelge, sest fantaasiad ongi fantaasiad! Aga päriselt unistada, et oma mees oleks Christian Grey? Vägivaldne! Omav! Armukade! Jälitav! Haiglaselt kontrolliv! Seda ei näe läbi vaid inimene, kes pole ise mitte kunagi kas ise või tuttava kaudu vaimse vägivallaga kokku puutunud.

Teate neid, kes ütlevad, et appi, ta mees on ehtne vägivallatseja, kas naine on loll, et ta ära ei tule? Need, kes nii ütlevad, pole lihtsalt ise varem puutunud kokku osavate manipulaatoritega ega tea neid nüansse, kuidas mees naist (toon praegu just sedapidi näite) nö lõksus hoiab. Ma ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma, kes teab, see teab. Kes ei tea, see ilmselt loebki halle varjundeid ja mõtleb, et appi kui nunnu ja romatiline!

Kunagi lugesin esimese raamatu läbi, et saada aru, millest maailm räägib. Sisu oli lapsik. Raamat oli halb. Halvasti kirjutatud. Ma ootan kirjandusest enamat nii sisu kui ka kirjastiili poolest. See selleks. Parim sõbranna kutsus hiljem sõbrapäeval filmi vaatama, läksin. Film oli nii halb ja ka igav, et kui ma poleks kinos olnud, oleksin pooleli jätnud. Teist osa raamatust polnud mul mõtteski lugeda. Kuni tuli teise osa film välja ja sõbranna kutsus pulli pärast jälle kinno. Et see ju nagu totakas komöödia, lähme ikka, noh nagu meie loll traditsioon või nii. Ütlesin konkreetselt, et ma never ei viitsi. Lausa vabandasin. Kinodes jooksis see päris pikalt ja mingil hetkel tekkisid mul ikkagi süümepiinad, et nii järskult keeldusin. Mu sõbranna oleks edukalt ilma selle filmita ka elanud, aga tean, et tema jaoks oluline meie ühine melu ja hilisem kommenteerimine ning ilkumine filmi kallal.

Teine osa (film siis!) oli hulga parem (ei mitte hea film, lihtsalt parem) kui esimene. Mis sest, et seebiooper, aga see just filmina oli tehtud nii postiivseks ja romatiliseks seebiooperiks, mida toetasid ka soundtrackid.  Olen seda pilanud veidi SIIN. Ma ei tea, mis mul juhtus, aga juba sportlikust huvist tahtsin teada, et millega see lugu pagana lõpeb. Ostsin kolmanda osa ja olen seda lugenud tänaseks juba KUID, sest see on jälle nii halb raamat 😀 (Oh seda üllatust!).

Aga… Hakkasin tabama biiti, et kirjanik, olgu ta nii kirjakehv ja -vaene kui tahes, peab olema kokku puutunud vaimse vägivallaga, sest vastasel korral sellist raamatute sarja lihtsalt poleks sündinud. Kui esimeses osas oli see Ana nii loll ja naiivne ning suhtlusvõimed andsid alust kahtlustada vaimset puuet, nii et see röövis kogu tähelelepanu ning mingit BDSM-i ma ei pannud tähelegi, siis see kolmas osa (mida ma pole lõpuni jõudnud ja kardan, et ei jõuagi…) siiski avab hoopis kirjaniku enda mingi kogemuste või kõrvaltnähtu salajase laeka. Ma ei ole kuskil kirjaniku kohta lugenud või mis ta ise ütleb, kuidas see lugu tekkis, aga mind ei huvitagi nii täpselt ning ega me ei teagi, kas need avaldused oleks üldse tõsi või niisama müügijutt.

Kui osad inimesed tunnevad selle raamatusarja kontekstis kaasa neile, kes “ei saa aru nii tugevast füüsilisest tõmbest ja ARMASTUSEST”, siis minul on vastukaaluks natuke kahju, et osad naised nii lühinägelikud ja naiivsed. Samas ega neid ei saa süüdistada, et neil on teistsugune elukogemus.

PS: Foto pixabay.com