Kõigepealt meelitasin Karli koos minuga kinno. Ütlesin, et kosmosefilm, tead küll, nagu “Interstellar” ja “Gravity“, mis olid mõlemad head, kuigi esimesel oli peale hea olemise ka väike vau-efekt. No ja isegi “The Martian” käisime vaatamas ja polnud hullu midagi, täitsa lõbus oli.

Ma ei tea, miks ma seekord eriti ei süvenenud ja ostsin meile piletid just kinos alustavale uuele filmile “Life” ning alles siis avastasin, et kurat, see ei ole selline lõbus marslase film, see on õudukas! (Ma püüan oma postituses mitte sisu paljastada). Mina võin päevas küll kolm õudukat järjest vaadata, aga kui on üks žanr, mida Karl ei vaata mitte iialgi, siis on see horror.

Ja ta ei vaadanudki. Istus terve filmi (ma ei liialda!) silmad kinni ja liikumatult. Vahepeal isegi arvasin, et ta suri ära, sest kui ma teda näpuga torkisin, ta ei reageerinud. Kuna parajasti olid mu meeled õudukast haaratud, hakkas mul peas hoopis teine film käima – kuidas Karlil keset seanssi süda seiskus ja kuidas ma kiirabi kutsun ning kõkide inimeste filmielamuse ära rikun ja noh, ka mehe kaotan. Suht irooniline oleks ära surra filmi ajal, mille pealkiri on “Elu”. Otsustasin oodata kuni film läbi saab, kõik lahkuvad (välja arvatud meie) ja siis saan rahulikult kuhugi helistada, sest kui inimene on surnud, siis pole väga vahet, kas helistada kohe või tunni pärast 😀

(Ilmselgelt ta ikkagi ei koolenud keset filmi, vaid ma ei tea.. kas minestas või magas. Ja mina tunnen suuri süümepiinu, et panin ta seda kõike läbi elama).

Aga filmist. Nagu ma juba mainisin, ei ole tegu mingi “Interstellariga”. Tegemist on kõige pesuehtsema õudukas-klišeega, kus seltskond teadlasi on kosmosemissioonil ja neid hakatakse järjest nottima. Kõik kohustuslik on olemas:

  • naljamees,
  • kena mees (nagu veits peategelane võrreldes teistega),
  • neeger (kes sureb filmis tavaliselt alati esimesena, aga kas ka seekord?),
  • ennastohverdav naine (venelane),
  • salaja teiste eest lolle kokkuleppeid teinud naine, veits nagu vastutaja või nii,
  • aasia mees, kes just sai isaks ja tahaks ikka koju naasta,
  • koletis.

Veits nagu meenutab klassikalisi õudusfilme “Alien” või “The Thing” (see pole muidugi kosmosefilm), aga “Life” on küll tänapäeva võimalustega tehtud ja kõik oleks juskui ok, aga samas ei ole hea. Miks? See ei paku midagi uut! Tegelaste karaktereid ei jõua vaatajani. Mul on kama kaks, kes neist surma saab, mul puudub igasugune kaastunne. Täiesti suvaline seltskond tegelasi. Lugu ei ole loogiline, samas on liiga lihtne. Õudukasõbrale ei ole selles filmis mitte midagi uut. Mitte midagi! Võibolla on see äge vaadata noorele inimesele, kes on just avastanud, et talle meeldivad õudukad ja on elus näinud viit horrorfilmi ja see “Life” oleks kuues. Äkki siis…

Niisiis… Võite vahele jätta. Päriselt ka. Mitte, et ma oma raha tagaasi tahaks. Ei. Aga kui te olete tõesti õudukate fänn või Jake Gyllenhaali fänn või Ryan Reynoldsi fänn, siis valige midagi muud, sest see film ei paku midagi. Ei neid mehi ega uutmoodi põnevust ega sisu. Ootused olid kõvasti suuremad.