Ilmselt on paljud on kokku puutunud elu jooksul sellise olukorraga, kus laps on armas, tervis on korras, mees on hea, kodu on ilus, töö on tasuv, kõht on täis, auto sõidab… aga tunne pole see õige, midagi oleks justkui korrast ära, kuigi ei oska nimetada, mis. Ei, ma ei mõtle depressiooni (see on ikkagi arsti poolt pandav tõsine diagnoos), aga just sellist kompleksset tunnet, mis hõlmab motivatsioonipuudust, väsimust, tüdimust, mure, mõttetust, “kas see ongi elu” küsimust, mis võib vahel kesta kuid, aga vahel vaid korraks. See pole ka masendus ega stress. Sellele tundele võiks keegi nime panna, oleks lihtsam, inimesed teaks, millest räägitakse. Võibolla sel on nimi, aga ma lihtsalt ei tea seda.

Mul pole praegu midagi sellist, aga on olnud. Põhjused, miks ma just praegu kirjutan, on lihtsad. Esiteks, siis mul polnud blogi. Teiseks on jäänud mulle siit-sealt ajakirjandusest ja televisoonist silma/kõrva mingid mõttenupukesed, millele vajutades hakkas tekkima see postitus ja järgnevad minu tähelepanekud.

Inimene, kes julgeb natuke oma olukorrast ja emotsioonidest rääkida, saab tavaliselt järgmised soovitused:

1. Ahh, kuule võta vitamiine, sul on vitamiinipuudus.
2. Ahh, kuule tee asju, mis sulle meeldivad. Leia mingi hobi.
3. Liiguta ennast. Kõnni iga päev pool tundi õues.

Need on kolm põhilist soovitust ja ma ei ütle, et need oleksid valed. Iseenesest on need ju õiged ja koos töötaksid veel kõige paremini. Aga need soovitused on antud valel ajal. Kusjuures täiesti võimalik, et inimene isegi tegelebki kõige kolmega, aga ikka on midagi puudu… Need tunduvad sellised mokaotsast moepärast vastused, et lihtsalt midagi öelda. Inimesele, kes avaldas ning usaldas sulle just osakese enda sisemaailmast.

Pelgalt mingit vitamiini tarbima hakates ei avasta keegi ülehomme oma elu mõtet ega muutu energiapommiks. “Terevisioonis” oli just mingi naine, kes rääkis, kuidas Eestis elades peaks võtma pool aastat D-vitamiini ja toonitas, et vitamiinid ei ole mingi imerohi. Nii ongi.

Tee asju, mis sulle meeldivad! Tee, midagi kehale ja hingele! Leia mingi hobi. Keegi võiks seletada, kuidas hobi saab eesmärgipäraselt otsida ja leida. Pigem ikka kuidagi juhuslikult avastad, et tunned mingi asja vastu rohkem huvi. Või keegi tutvustab sulle midagi, viib sind kuhugi… Mitte et trükid googlisse “hobbies” ja hakkad sorteerima. Teiseks, selline inimene on tavaliselt punktis, kus teda nagu ei huvitagi midagi. Ja kui kunagi huvitas, siis enam mitte.

Liiguta ennast. Seal samas hommikusaates soovitas see naine iga päev pool tunnikest jalutada, kas või vihmase ilmaga. Kui ma läheksin vihmase (või külma, tuulise, lägase, sopase ilmaga) jalutama, muutuksin ma veel õnnetumaks, kui ma enne olin. Isegi õnnelikuna minnes, ma muutuksin õnnetuks 😀 Jalutamine (ja veel vihmase ilmaga!) ei ole universaalne soovitus kõigile. Ma ei saa aru, miks seda niimoodi kõigile soovitatakse. Kui mõni inimene ei võta endale koera puhtalt seepärast, et ta ei taha iga päev temaga õues (pool aastat vihma käes) jalutada, siis pole mõtet soovitada lihtsalt vihma käes jalutamist kellegi enesetunde parandamiseks. Ma olen kunagi vihma käes jalutanud noormehega, kellesse ma olin ülepeakaela armunud (no väga noorena) ja peaks nagu olema maailma romantilisim hetk. Küll aga on see mu mälusse jäänud kui trauma. Ka trenni tegemisel ei vallandu kohe mõnuhormoonid, millest räägitakse. Need hakkavad inimese kehas alles pikema aja jooksul tekkima. Olen lugenud nii ja naa infot, mine võta kinni, mis õige. Igatahes, kedagi jooksma vms sundides ei kao tema mure.

Niisiis. Kokkuvõte. Inimese selle imeliku tühja tunde taga võib siiski olla mõni mure, millest ta võibolla isegi pole sotti saanud. Ta ei vaja neid kolme soovitust. Ta võib vajada hoopis seda, et keegi kuulaks, arutaks ja peegeldaks… Üllatav, kuidas teised inimesed (meie sõbrad ja tuttavad) võivad elu teistmoodi näha ning ka meid elu ja asju teistmoodi nägema panna ja seeläbi motiveetida, kui võimalus anda. Ükski trenn, hobi ega vitamiin ei aita, kui sul on mingi “tunne, millest sa aru ei saa”. Kuula oma sõpra ja püüa aru saada, mida ta tegelikult öelda tahab ja kui tahad midagi soovitada, siis soovita konkreetsemalt ja südamest. Minul on selles osas vedanud.

Päise screenshot: www.notsoboringlife.com