1940ndad
Intensiivne tööpäev jälle. Jõuan koju, aju kärssab. Luban endale täna klaasi veini ja löön arvuti lahti. Tööl ei olnud aega uudiseid lugeda.
Jälle suri ära keegi! Ja mitte lihtsalt keegi. Keegi, kellega ma olen koos üles kasvanud. Ülekantud tähenduses. A miks mitte ka sõna otseses mõttes.
Kass tuleb peale. Otseselt ta ronib mu peale ja soojendab süle. Aga tuleb ka selles teises mõttes. Slängi mõttes.
Jälle ja jälle 1940ndatel sündinud… Suri.
“PÄRAST PIKKA JA RASKET HAIGUST!”
Kurat, kui rõve see lause on!
Noorena ei adunud seda nii. Praegu on hullem. Uusi tuleb peale, aga neid on nii palju, et kõik nimedki ei jää meelde. Varsti räägib laps mingitest tegelastest ja mina panen prillid ette ja küsin: “Ahh, kessä?!”
Kurb on. Mitte lihtsalt Lempsi pärast. Üleüldse.
Fakk, elu noh. Lõppeb surmaga.
Liisa
Imelik päev oli jah.Seda uudist lugedes hakkas nii kurb nagu oma inimene oleks lahkunud.Tegelikult juba eelmine päev oli kurb,kui Tōnu Mikiveri kohta lugesin.
Maarja
Kuhu küll on elul nõnna kiiret..
🙁
Kati
Mul on ka kurb 🙁 Vahet pole, et öeldakse, et surm tuleb meile kõigile ja et nüüd on parem või et ma teda ei tundnud. Aga ta oli oma. Tavaline. Ja samas nii hea.
Kuna ka minu vanad on sündinud 1940ndais, siis hakkan ma paratamatult rohkem kartma. Tuleb vist oma vanasid kallistama minna (teen seda niigi, aga noh… seekord natukene tugevamalt).
ebaparlikarp
Mhmh 🙁