Ma olen täna ca 9 tundi tööd teinud. Veidi ka siia-sinna jooksnud, aga põhiliselt ikkagi ekraani vahtinud. Umbes 150 e-maili vastanud, nii et küünelakk trükkimisest maas, 25 telefonikõne maha pidanud, nii mõnegi asja töösse andnud ja paar probleemi lahendanud. Jõudsin koju ja olen väsinud. Tahaks pikutada ja raamatut lugeda. Aga hoopis kirjutan…

Mul on alati mitu raamatut korraga pooleli, umbes neli. Olenevalt tujust valin, mida loen. Oleneb ka kohast. Näiteks puhkusreisil tahan ma alati mingit lihtsat ja elulist lugemist, eriti hästi sobikski mõni Minu sarja raamat. Nii harva, kui ma rongiga pikka maad sõitma satun, sobib ka raskem tekst jne. Mõnikord on lihtsalt mõne uue raamatu vastu uudishimu nii suur, et unustan korraks teised ja sukeldun uude. Pooleliolevate hulka satub ka tihti mingi selline, mille vahele ma teist raamatut lugeda ei taha. Asi ei ole alati selles, et see üks oleks kuidagi põnevam või parem, kuid vahel võtad lihtsalt õigel ajal õige raamatu kätte.

Ma olen mõelnud, et heade raamatute eest võiks inimestele keegi palka maksta. Riik näiteks. Noh, see on nali muidugi, aga mis ma öelda tahan, on see, et lugemine ja süvenemine ning raamatute lahti mõtestamine on tegelikult väga ajamahukas ja suur töö. Head raamatud (mis on hea raamat?) teevad inimesi vast targemaks ka ja me võiksime ju tahta arukamat ühiskonda. Raamatukogud vist täidavad seda eesmärki – palka küll ei maksa lugemise eest, aga otseselt raha ka ei küsi nagu raamatupoed. Täiesti tasuta silmaringi laiendamise võimalus. Kompromiss.

Aga just lapsepõlves loetud raamatutel ongi inimese elus määrav tähtsus – kes on ikkagi kasvanud heade lasteraamatute keskel, sellest hiljem lontrust ei saa. Hiljem, pärast algklasse jagunevad lapsed laias laastus kaheks: need, kellel on olemas kultuurihuvi, ja teised, kellel seda pole. Need teised ei loe muidugi midagi, aga nii on see alati olnud. 

Nii ütles Kivirähk siin. Näitasin lapsele seal artikli juures olevat pilti ja küsisin, kas sa tead, kes see mees on. Laps noogutas. Ta teab. Ja siis lugesin valju häälega talle selle lõigu ette. Ma ei loe hullupööra palju ja – pange nüüd tähele – kadestan (jepp, ei kadesta kellegi kuulsust ega raha, vaid hoopis sellist asja) neid, kes jõuavad ja loevad. Aga kuna ma olen üles kasvanud eesti filoloogide peres, võiks lausa öelda, et suguvõsas, siis lugemine ja raamatud on minu elu loomulik osa.

Aga ma ei ole mitte kunagi lugenud e-raamatut. Ma võiksin siin nüüd õhata selle järgi, kuidas päris raamatutel on ikka see “õige lõhn” jne. Jah, on! Kõik õige. Aga samas tunnistan, et mulle meeldib ka oma Ipad Air 2-e ilus värviline ja terav ekraan. Lihtsalt teistmoodi-meeldib. Ometi pole ma kunagi jõudnud niikaugele, et mõlgutaksin mõtteid, kuidas sealt valgete lehtede lehekülhede kaupa lugemine võiks mõnus olla…

Eile tuli täiesti juhuslikult telekast reklaam. Elisa Raamatu äpi reklaam. Laadisin äpi alla. Sealt saab lugeda igasuguseid raamatuid (valik on ajaviiteks ikka päris suur) ca 9 euro eest kuus. Tundub väga mõistlik sellele, kes tõesti kuus vähemalt ühe raamatugi loeb.. ja kes suudab ekraanilt lugeda.

IMG_2489

Miks ma oma postitust sellega alustasin, et terve päev on ekraani taga tööd tehtud? Just nimelt selle kahtluse pärast, et kui ma iga päev tööpäev nii palju arvutis istun, kas ma jaksan siis tulla koju, visata diivanile ja haarata jälle kätte üks ekraan, et veel tund kuni paar ekraani lugeda? Kas te jõuate? Kui palju te üldse loete? Kas teile meeldib tahvlist raamatuid lugeda? Sellel äpil on ka tasuta prooviperiood, ega enne vist teada ei saa, kui tuleb ära proovida.