Teenisin paar päeva tagasi blogimisega oma esimese raha. Seda pole palju. Aga kui mõelda näiteks, et mu lapse igakuine ujumistrenn on 60 eurot, mis mul kooliaasta alguses lõuakarbi lahti kangutas (arvestades seda, et mingi eelmine ujumine Audenteses oli 45 eurot ja kunstiring oli vaid 18 eurot), siis noh miks ma peaksin sellisele rahale lihtsalt käe ette panema. Kõik on suhteline, mis on suur raha ja mis väike.

Jama on aga selles, et ma olen bloginud täpselt 2 aastat ja nüüd, kui ma olen ka esimese kommiraha teeninud, siis mul kadus huvi ära. Okei, see oli võibolla liiga liialdatud, aga põhimõtteliselt mul ei ole enam sellist õhinat, nagu alustades. Mõnes mõttes ka arusaadav, mõni ei suuda ühel töökohalgi või ühes suhtes püsida rohkem kui aastake. Ma olen iseenesest veidi püsivam, mul jookseb tööl juba 7 aasta ja üldiselt ma kergekäeliselt sinna-tänna ei jookse.

Nagu ma mõni aeg tagasi ka kirjutasin, kõik kuidagi kordub (LINK) – jõuludel on inimestel oma ajaveebides samad teemad, kinginimekirjad jne. Varsti tuleb valentinipäev, siis võite arvata, mis nimekirjad ringlema lähevad. No las nad lähevad, mõnele meeldib ilusaid asju netist otsida, nimekirju koostada ja kollaaži kokku panna. Jumala eest. Aga see ei vähenda minu jaoks fakti, et see ikkagi kõik kuidagi kordub ega eruta väga. Meelelahutuslikku pinget on vähem, veel vähem intellektuaalset pinget… Intellektuaalsema pinge rahuldamiseks tulebki lugeda muid asju, aga mõned blogid on, mida ma itellektuaalselt naudin. Hiljuti näiteks avastasin Rabarberibulvar‘i. Ja ma isegi ei taha teada, kes too inimene on, sest see salapära on mõnus. Ma kardan, et ma võin pettuda. Või ka mitte. Kes teab.

Üks probleem on selle blogimisega veel – see nõuab arvutis istumist (või läpparis pikutamist või mis iganes). Kui mul varem töölt ummikus koju sõites kujunes peas postitus välja ja esimese asjana koju jõudes tahtsin ma sellega nö maha saada, siis nüüd on seda harvem.

Olen mõistnud, et see “arvutis istumine” ei ole ainult blogimise probleem. Kui küsida 3-4 aastaselt, et kellena su emme töötab, siis tõenäoliselt ta vastab, et töötab arvutis. Minu oma küll ütles kunagi nii. Ta oli mul töö juures käinud ja näinud, et mul on töölaud ja arvuti. Ometi ei ole see muidugi kogu mu töö, aga siiski. Emme töötab arvutis. (Ükskord ütles ta ka lasteaias, et emme töötab trepikojas, kui ma olin talle seletanud, et ma töötan TRÜKIKOJAS, aga see selleks). Tahan sõpradega suhelda – tsätin arvutis. Tahan arvutigraafika kodutööd teha – istun arvutis. Tahan kodus tööd teha – loomulikult istun arvutis. Tahan midagi osta – istun arvutis. Tahan uudiseid lugeda – istun arvutis. Tahan blogida – loomulikult istun arvutis. Tahan e-raamatut lugeda – istun arvutis (tahvilis, sama asi). Tahan ise raamatut kirjutada – istun arvutis. Tahan filmi vaadata – istun arvutis. Tahan millegi kohta uurida – istun arvutis. Elu on üks arvutis istumine ja laps kõrvalt ei erista seda, mida ma seal teen. Istun arvutis = järelikult arvutis istumine on okei = miks mina (laps) ei või koguaeg arvutis istuda? Okei, siis seletad. Ja tegelikult laps saab nagu aru ka. Aga kas ikka saab?! Kas loevad sõnad või pilt (eeskuju)?

Ühesõnaga on mul kohati kopp ees sellest arvutis istumisest. Loomulikult ei istu ma KOGUAEG arvutis. Ma istun telefonis ka 😀 Ja tegelikult teen ka muid asju. Koristan ja käin kinos ja teen süüa ja käin teatris ja spaas ja reisil ja viin last trenni ja teen temaga kodutööd, millega ta üksi hakkama ei saaks, mängin nupumängu ju kaarte ja käin sõpradega väljas ja käime koos lapsega vahel väljas jne. Aga ikkagi… Mulle tundub, et kuigi blogimine on vaid üks tegevus seal arvutis istumises, läksin ma sujuvalt teisele teemale üle? Nimelt arvutis istumisele. Püüan siis kuidagi tagasi teemasse saada.

Niisiis… Blogimine… Keegi kirjutas mulle hiljuti, et mu blogi on läinud palju mõnusamaks (paremaks… ma ei mäleta täpset sõna, aga see oli midagi positiivset) viimasel ajal. No muutunud on see stiil küll, aga paremaks?! Kindlasti on ka neid, kes ütleks, et mu blogi on läinud… Mis on “mõnusamaks” vastandsõna? See on paratamatu, kui ma ei blogi kindlale ühiskonnagrupile või kõigile, vaid väljendan iseennast. Eelkõige seepärast, et mulle meeldib kirjutada ja ma arvan, et see kohati tuleb mul suht hästi välja ka. Üleüldse ma imestan, et siin blogis nii palju inimesi käib, sest näiteks füüsiliselt olen ma lasknud enda lähedale vaid käputäis inimesi. Mitte et ma ei usaldaks või midagi kardaks, aga ma ei näe mõtet. Mulle loeb selles osas kvaliteet. Kunagi tundsin (no ta pole maailmamunalt kadunud, ma tean teda praegu ka) ühte meest, kel oli hästi palju tuttavaid. Selleks, et saaks iga suva asja kohta midagi a) küsida, b) tasuta saada, c) odavamalt saada, d) abi paluda. See on vist mingi inimtüüp. Ma ei suuda seda mõista.  Mitte et kõik, kellel on palju “sõpru” nii käituks. Ei! Lihtsalt näide.

Britt ka kirjutas hiljuti midagi sarnasel teemal. Loomulikult olid temal oma põhjused. Lihtsalt tuli praegu meelde. Kas ma enam ei blogi? A krt seda teab? Ma olen seni kirjutanud pea iga päev ikka midagi. Võibolla ma mõni päev ei kirjuta midagi, aga mõni päev kirjutan 27 lugu. Ma ei tea. See pole mulle kunagi olnud kohustus. Kui see oleks kohustus või miski, millest ma rahaliselt sõltuks, siis oleks see suht kurb minu jaoks.

Niisiis… Ma ei teagi, mida öelda selle postituse lõpetuseks. Suva juttu? Sõbranna tuleb aastavahetusel meile külla ja… Elu on tegelikult mõnus 🙂