Tulin töölt koju ja avastasin Etheli teki alt ja öösärk seljas. Ja ma ei tule öösel eks. Arvasin, et ta teeskleb magamist, et mitte trenni minna. Imestasin veel, sest ujumisega ta ei jandi nii, et tal kell 6 õhtul jube uni on. Aga temal oli hoopis palavik. 38,5. Üle ma ei tea mitme aasta. Üle nii paljude aastate, et ma avastasin, et kõik laste rohud ja palavikualandajad on juba aegunud. Siis taipasin, et Ethel on juba nii suur, et saab võtta nö suurte tabletti 🙂

Tegelikult ongi Ethel juba nii suur tüdruk. Ja üks asi tundub mulle täiesti hirmutav. Nimelt oli ta googeldanud ükspäev oma eesnime ja avastanud, et Google piltides viskab ette vaid mustvalgeid vanainimeste pilte.

“Emme, miks minu nimi on mingite vanamuttide nimi?” oli ta kurbuse ja viha piiril.

Üritasin seletada, et see ei tähenda midagi, lihtsalt see on juba ammune nimi ja ju siis selle nimega oli vanal ajal palju kuulsaid inimesi ja nende pildid on internetis. Ta ei olnud eriti veendunud ja hakkas meie Laura nime googeldama. Ma mõtlesin, et okei, nüüd juhtub katastroof, sest Laura nime alt tuleb raudselt miljon Grete Kleini pilti, keda Ethel küll absoluutselt ei fänna ja kes pole ei minu ega mu lapse maitse, kuid kes siiski näeb tsipa apetiitsem välja, kui need must-valged vanainimesed.

Vedas – tulid siiski tavalised naised. See veidi leevendas, aga võrdluses must-valgete vanainimestega ei kadunud sellest. Pakkusin, et googeldaks Karli eesnime. Mõtlesin, et see nii vana nimi, kindlasti tuleb mingeid vanamehi nagu Karl Marx. Ja samal hetkel mõtlesin, et issand – nüüd viskab Internet meile ette hoopis ilueedi Karl-Erik Taukari pildid ju!

Õnneks viskas siiski Karl Marxi ja Karl Lagerfeldi 😀

AFP PHOTO/MARTIN BUREAU

Lagerfeldi piltidega sai muidugi palju nalja ja Ethel sai Karlile näidata, kui nõmedate inimeste nimi tal ikka on 😀

Eks Ethel ole enne ka “googeldanud”, aga pigem otsinud youtube’st mingeid plastiliinivideoid vms. Nüüd aga googeldas ja GOOGLE’is. Ja loomulikult leidis sealt ka minu blogi ja oma pilte. See ei tulnud talle üllatusena, sest ta teab, et ma vahel temast kirjutan, ja kui ta ei luba, siis ma teatud pilte temast üles ei pane. Samuti ei kirjuta ma temast iga päev ega midagi intiimset, vaid pigem toredaid, lõbusaid lugusid, mida temal võibolla kunagi tore lugeda oleks. Kuigi siinkohal ma mõtlen, et kui minu vanaema hakkab MINUST kõigi sugulaste eest minu lapsepõlve “toredaid” lugusid rääkima, siis… Noh, tekib küsimus, kas need ikka on nii toredad. Seega, miks peaks need ka tulevastele suurtele inimestele, kes praegu lapsed, sellises formaadis, nagu tänapäeval netis üleval, positiivset emotsiooni pakkuma? Siin on mõttekoht.

Ma tegelikult hiljuti natuke kirjutasin sellest teemast suht möödaminnes, et Ethel saab järjest teadlikumaks Internetist ja iseendast. Ja ta näiteks ei taha, et temast igasuguseid pilte kuhugi sotsiaalmeediasse paneksin. Isegi, kui mina arvan, et ta on pildil nunnu ja armas, siis ta ise võib TUNDA hoopis midagi muud. Olgem ausad, mul endalgi on olnud olukordi, kus keegi ütleb, et kuule, sa näed selles kleidis jumala püss välja, aga ma tunnen end kui viimane peletis. Ja tegelikult polegi oluline, mis seal pildil keegi teine näeb, vaid oluline on, et minul, kes ma olen fotol, on halb tunne. Ma ei tahaks seda oma lapsele. Et ta avastab üks hetk internetist nii palju asju enda kohta, mis temas võivad tekitada halva tunde. Seepärast ei taha ma temast siin igal hetkel kirjutada. Kuigi materjali ju oleks 🙂 See on ka põhjus, miks ma kirjutan pigem oma enda ARVAMUSE lugusid, kui et lahkan meie isiklikku elu isiklikul tasandil.

Ma ei tea, kas saate aru, mis ma öelda tahan. Lühidalt öeldes… Olete te tundnud, et issand, mida ma küll 5 või 10 aastat tagasi mõtlesin/ arvasin/ tegin? Et nüüd ma enam seda ei mõtleks/ arvaks/ teeks. Äkki oma lapsest suure hulga info ja fotode ja täisnimede Internetti laadimisega on sama lugu… Ma mõistan mingil määral neid, kes selle vastu on olnud ja kes seda üldse ei tee. Ja ma ei kirjutaks seda, kui ma lõpuks ise poleks kogenud oma lapse peal, et laps ei jää eluks ajaks titeks, kes midagi aru ei saa 🙂 Ja see on natuke hirmutav ja see on koht, kus peab natuke asju ümber hindama. See avab silmad. Minu silmad avas.