Mul on olnud minevikus periood, kus mind absoluutselt ei huvitanud mitte miski. Näiteks milline ma välja näen (ei see ei olnud pärast lapse saamist, ma ei ta, mis värk sellega naistel on), rääkimata mingite uute asjade õppimisest.

Mul on olnud ka perioode, kus mind mingi asi väga huvitab ja ma tunnen end väga motiveerituna. Näiteks nii läksin ma mõni aeg tagasi Anneli Sootsy Tervisekooli, käisin seal pool aastat ja adusin koos poole meie grupiga, et sealne tase on nii madal, et pole mõtet selle eest maksta.

Siis on olnud perioode, kus ma pulli pärast tahan midagi uut õppida. Näiteks kaks aastat tagasi läksin M. I. Massaažikooli, kus läbisin 40 tunnise klassikalise massaaži kursuse. Seda kursust ma kiidan, midagi halba pole öelda. Nö üle ei lasta, samas õhkkond on sõbralik ja toetav ja tore.

Veel on mul olnud perioode, kus ma lihtsalt asjade kokkulangedes satun midagi tegema. No näiteks Golfi Green Card aastake tagasi.

Lisaks veel selliseid perioode, kus mul on mingi idee, et ma tahaks seda või toda õppida (näiteks joonistamiskursus), aga mitte kunagi ei jõua selleni, sest pole viitsimist, pole mahti. Olen hoopis mugavustsoonis, mis… lihtsalt ongi nii mugav, et ma ei taha mitte midagi teha.

Kõik need asjad on tegelikult olnud sellised väiksed seiklused, kus ei pea öö läbi hambad ristis midagi tuupima. Kui ma püüan end analüüsida, siis tunnen, et mul on koolist ja ülikoolist vist õppimise trauma. Ma tõesti õppisin palju. Ma ei tea, kas ma olin muidu loll, et pidin palju õppima, või kohusetundlik või mulle masohhistlikul moel meeldis õppida või lihtsalt tahtsin veel paremat hinnet, kui et lihtsalt läbi saada… Aga ma õppisin kuradi palju, eriti gümnaasiumis. Ma ei mäleta, et minu õde oleks kunagi nii palju õppinud. Ja kui mul lõpuks ülikooli diplom lõpuks (mis tol hetkel oli ikkagi kõva sõna) käes oli, siis oli mul selline pingelangus, et ma mitte kordagi pärast ülikooli ei mõelnud, et ma tahaks veel midagi õppida. Töö käigus ja koolitustel – jaa, aga et ma läheks aastateks koolipinki… Ei!

Aastaid hiljem on muidugi tulnud mõtteid, et tahaks osata seda või toda. (Ju sealt ongi tulnud need mõned kursused.) Aga ma ei ole tahtnud seda või toda õppida. Sest mul on olnud suur hirm, et see hakkab mu igapäevaelu ja -tööd segama 😀 Ja täiesti imelikul kombel avastasin ma mõni aeg tagasi, et olin liitunud ühe arvutigraafika kursusega. Puutun igapäevaselt oma töös kokku paljude tooteetikettide kujundustega, kuid otseselt ei pea ma nendega ise midagi tegema, selleks on teised inimesed.

No ja nüüd ma siin vahel õhtuti tegelengi Photopointis gif’i või kollaaži loomisega ja eile näiteks tegin kodutööna ArtRage‘s digimaali 😀 Õpetaja hindas õnnestunuks ja kirjutas kommentaari “Ilus”. Tegelikult tahtsin ma muidugi piinlikkusest maa alla vajuda, sest iluga sel palju pistmist ei ole. Ilmselgelt ta ei hinnanud tegelikult mingi digimaali ilu, vaid lihtsalt seda, kas olen asja õigesti teinud.

Üleüldse on see kursus muidugi VÄGA alustajale ja põhimõtteliselt seletab põhimõisteid ja õpetab lihtsalt programme tundma, aga avastasin, et see pisik minus, mida ma kartsin, on tegelikult täitsa alles. (Äkki ma seda kartsingi, et see on kuskil alles). See, kui tuleb õhtul tuhin mingi tööga pusima hakata ja ei lõpeta enne, kui on valmis. Lõpuks avastad, et kell on 12 öösel. Õnneks pole see päris asjade pähe õppimine vaid veidi praktilisem värk.

Täna laadisin ma ArtRage’i Ipadi. Ethelil on praegu natuke palavik alla läinud ja näitasin talle ka, kuidas ta näpuga maalida saab. See digimaali asi on tõesti nagu PÄRIS! Nüüd ta pusib seal teki all ja mina mõtlen, et jube lahe oleks ka digimaalimiseks soetada graafiline laud, millest ma varem kuulnudki ei olnud.

Miks ma selle kursuse võtsin? Ausalt, kui ma vaid teaks 🙂

PS: Päise pilt pixabay.com, ei ole minu tehtud. Ma tegin mingi siukse asja. Ärge hakake naerma 😀

screen-shot-2016-12-08-at-21-24-16