Ma räägin teile kohe ühe täiesti haige loo, mis minuga ca 4 aastat tagasi juhtus, aga enne väike sissejuhatus…

Ethelil oli 2 päeva väga kõrge palavik ja ma ei olnudki teda vist nii õnnetuna kunagi näinud. 39,5 – ta oli löss ja kurb ja ei saanud voodistki püsti. Andsin rohtu, vahetasin lauba peal märga lappi. Üritasin voodis tema kõrval tal mõtteid peavalust kõrvale viia ja lobisesime. Ethel küsis läbi pisarate, et kas minul on ka kunagi nii paha olnud. Pidin talle tunnistama, et on küll ja korduvalt. Nimelt põdesin ma väiksest peale iga aasta väga raskeid angiine. Ethelil oli kõrge palavik ja tohutu peavalu, aga minule lisandus sellele veel täiesti paistes kõri ja kurguvalu, nii et silmist lõi tuld.

Kui ma täiskasvanumaks sain, siis põdesin ma seda lihtsamini läbi, tõenäoliselt selle pärast, et siis sain ma kohe õiged antibiootikumid peale ja see leevendas olukorda juba ühe päevaga. Aga rõve oli ikka. Ja peale iga-aastaste angiinide lisandus iga kuu ka lihtsalt väike kurguvalu ja 37,2, mis ma alati püstijalu tööl läbi põedasin, see oli isegi kurnavam.

Mingi hetk mõtlesin, et aitab. Need kurgumandlid tuleb ära lasta lõigata. Selle mõtteni viis mind ca 4 aastat tagasi mu toonane kind of  “peika”. Ja nüüd tahakski ma kirjutada oma maailma kõige haigemast kogemusest. Nii slängi mõttes, kus haige = idiootlik, sürrealistlik, rõve… kui ka otseses mõttes, kus haige = haige.

Ma ei viitsinud oodata aastaid kurgumandlite opi järjekorras riiklikus haiglas, mis tundus ka selline… Ma ei tea.. karm? Ma tahtsin ikkagi parimat arsti ja veidigi erikohtlemist. Valisin väidetavalt (tõenäoliselt siiski ongi!) Eesti ühe parima nö kurgukirurgi ja erakliiniku. Nimesid ei hakka nimetama. Olgu öeldud, et tegelikult ei ole mul selle arsti kohta vist ikkagi midagi halba öelda, sest nagu kõigi oppide ja asjadega, on alati erandeid, mis vist ei sõltu arstist. Too arst tegi vajalikud analüüsid, kinnitas opi vajalikkust ja pani aja kirja.

Õigel päeval viis sõbranna mind sellesse erahaiglasse. Haigla oli kena ja üldse mitte himutav, aga ma tohutult kartsin narkoosi. Tohutult. Polnud kunagi narkoosi all olnud, mul polnud aimugi, et see tegelikult veel NII õudne on, kui see oli.

Palatis oli meid 3 noort naist. See sama arst tuli vaatas meid üle, julgustas ja rääkis, mis toimuma hakkab. Lisaks ütles ta, et niiöelda vaid ühel miljonist juhtub mingi jama. Ega ta ei kasutanud sõna “jama”, ma ei mäleta, mis ta täpselt ütles ega tea, mida mõtles. Näiteks kunagi sada aastat tagasi (vist isegi nõuka ajal või sinna kanti) suri ühe mu sugulase girlfriend kurguopil ära. Kas see kvalifitseeruks “jama” alla?

Narkoos oli RÄIGE! Ma kujutasin seda filmidest ette, et keegi paneb mingi asja näo ette ja vaikselt vajud unne. Ei. Tegelikult oli nii, et keegi paneb sulle selle asja näo ette ja sa tunned, kuidas õhku ei ole, lämbud ja järgmisel hetkel on PILT MUST. Kõik. See polegi nagu uni ja magamine, see on nagu surm. Kuigi ma ei tea, milline surm on.

Järgmine hetk tegin ma silmad lahti valgete kardinatega eraldatud ruumis, kus kohe ka keegi asjatama tuli ja mind palatisse viis. Sõbranna ootas mind seal, rääkis kaks sõna juttu ja lahkus. Arst tõi kõigile palatisse Regatt pulgajäätise. Jah, see ei olegi müüt! Tundsin end suht hästi. Kurguvalu (mis tegelikult on hoopis kõrvavalu) pidi hakkama hoopis hiljem ja selleks kirjutati välja lausa valuvaigistavad küünlad, sest tabletid on liiga nõrgad.

Arst läks ära. Pikutasin. Haiglast välja pidi saama järgmine hommik. Tunsin, kuidas kurgust niriseb verd. Arst ütles, et natuke on okei. Aga minul see muudkui nirises ja nirises ja kurgu haava juures samal ajal see veri ka muudkui hüübis ja tekitas mulle kurku hiiglaslikku vereklompi. Ma tundsin, et ma ei saa enam hingata. Kutsuti see sama arst. Ta vaatas mu uuesti üle ja ütles, et midagi hullu ei ole. Ma ei tohi kurgust seda verd kuidagi jõuga tõmmata-neelata (ma ei oska seletada), et siis jääb verejooks kinni. Arst läks ära.

Verejooks aga ei peatnud. Veri jooksis mulle otse makku. Ja samal ajal muudkui see hüübiv klimp kurgus suurenes. Hingata oli väga raske, tekkis jälle lämbumise tunne. See ajas hingeldama, köhima, oksele… Palatis oli meil ka vannituba. Vinnasin end sinna, läkastasin kraanikaussi verd ja järksu oksendasin enda meelest vähemalt liitrit puhast verd, mis oli mulle makku voolanud. See pritsis igale poole. Peegel oli verd täis, kraanikauss ja selle ümbrus, põrand. Ise olin ma pehmelt öeldes ehmunud, aga kõige selle juures mäletan, et ainuke mure oli mul, et kuidas see vannituba puhtaks kraamida. Mässasin seal pabersalvrättidega, kuni puhtaks sain, ja kobisin voodisse.

Voodi juures oli nupp, millega sai õde kutsuda. Võtsin kogu oma julguse kokku ja vajutasin seda. Peagi tuli õde. Rääkisin talle vaevaliselt ära, mis juhtus (vetsu koristamise välja arvata) ja küsisin, kas see on normaalne. Ta kinnitas, et SEE ON NORMAALNE ja olgu ma edasi. Mis mul muud teha oli. Olin siis edasi.

Ja kõik see kordus. Tundsin vajadust sülitada, sest mingi tops või asi, oi juba täis. Kobisin vannituppa ja ropsisin teise liitri verd. Vannituba nägi välja, nagu vampiir oleks veristanud seal umbes 200 kilost naist. Ja mu ainuke mure oli jälle see kuradi vannituba ära pesta. Kui ma sellega olin hakkama saanud, vaarusin tagasi voodisse, aga tundsin juba tohutut nõrkust. Vajutasin uuesti seda nuppu. Õde tuli. Ütles, et tema meelest on kõik okei.

Veidi aja pärast KOLMAS kord vedasin end vannituppa, et oksendada oma kolmas liiter verd. Kõik kohad olid verd täis, sest ega ma ei olnud eelmised korrad ka seda vannituba puhtaks saanud, see kõik nägi välja nagu Madisepäeva lahigu sõjatander ja alles sel hetkel lõi mulle kelluke pähe – p*rsse see k*radi vannituba! Mida ma teen? Põhimõtteliselt suren ja mu ainuke mure on vannituba koristada? Haiglas, kus MINU eest peaks hoopis inimesed hoolitsema ja kus peldiku küürimiseks on ilmselgelt inimesed tööle võetud.

Tegelikult ma arvan, et ma oleks selle jälle puhtaks nühkinud, aga mul oli jõud täiesti otsas. Tegin vannitoa ukse lahti, et voodisse minna ja… MINESTASIN põrandale pikali. Hetke olin teadvusetu, siis roomasin oma voodisse ja vajutasin kolmandat korda seda lollakat nuppu. Tuli see sama õde. You must be kidding me! Ma teatasin talle, et kutsugu arst. Loomulikult oli arst juba koju läinud. Ei huvitanud, ütlesin, et kutsugu siis keegi, kes midagigi siin üldse asjadest aru saab. Õde vist lõpuks sai aru, et asi on hull ja lubas kutsuda anestesioloogi (kes vähemalt siiski on ARST, mis sest, et mitte kurguarst).

Mõne aja pärast tuli see anestesioloog sisse. Päästeingel tundus ta mulle sel hetkel. Ja oli ka! Siis tundsin ma lõpuks seda suhtumist, mis ühel erahaiglal ja tasulisel operatsioonil olla võiks. Nuttes ja oma verejooksu lämbudes seletasin talle, mis mul siin toimunud on. Rääkida oli tegelikult täiesti võimatu. Ja vot siis läks järsku kiireks. See sama arst lendas minutitega kodust tagasi haiglasse (õnneks elas ta lähedal) ja järgmine hetk olin ma uuesti siruli seal opilaual. Mäletan, et küsisin arsti käes, et kas ma suren nüüd ära. Ta naeris ja ütles, et ei sure. Ja ma sain TEISE narkoosi. Mina, kes ma niiiii väga seda narkoosi kartsin/kardan, sain neid sel päeval kaks korda. Karma. Ja arst kõrvetas mu veresooned kinni. Või õmbles. Mul suva.

Ärkasin uuesti seal samas valgete kardinate vahel, kus esimest korda. Nii, kui ma silmad avasin, ropsisin ma need valged kardinad 360 kraadi verd täis. Sest see viimane maotäis oli veel välja tulemata. Mul oli nendest kardinatest täiesti ükskõik. Tuli õde, koristas need ilma sõnagi lausumata eest, aitas mind ratastooli ja sõidutas tagasi palatisse. Oli öö, kõik magasid.

Hommikusel ülevaatusel ütles mu arst mulle, et ma olin see üks miljonist.