Sattusin täna meie tuntud peotantsija Kristina Tennokese antud intervjuule. Peale muude küsimuse nentis intevjueerija: “Sellest naljast ei saa üle ega ümber, et treener sünnitas omale tulevase võistluspaari – tüdruku ja poisi korraga.”

Ja Kristina vastas: “Kui saime teada, et on poiss ja tüdruk, siis Andro ütles kohe, et kokku me neid tantsima ei pane. Mulle oli siis üldse üllatus, et ohoo, ta on nõus, et nad hakkavad tantsima! Nii et see on juba pool võitu. Vahel on nii, et õde ja vend ei taha koos tantsida, vahel just tahavad. Eks paistab. “

Natuke hirmutav oli lugeda, et osad vanemad põhimõtteliselt juba ultraheliuuringus oma laste tuleviku ise ära määravad. Nende jaoks oli küsimus ainult selles, kas panna lapsed tantsima koos või eraldi, mitte kas nad üleüldse tahavad tantsida!

Mõnes mõttes on see loomulik, et jalgpallur tahaks oma pojaga (tütrega?) jalkat taguda, teda ise õpetada ja jalkatrenni panna. Tõenäoliselt on neil kodus ka pall. Millisele lapsele ei meeldiks pall? Musikaalsete inimeste/ bändiliikme(te) peres üles kasvanud laps hakkab paratamatult pille näppima… Aga otse sünnitusmajast väljudes pannakse Eestis lapsed tavaliselt siiski lasteaiajärjekorda (sest meil muud moodi ju lasteaeda ei saagi?!), mitte ei valita neile välja juba hobiringe, kuhu nad 4-5 aasta pärast panna.

Kuidas sa tead, mis su lapsele üleüldse tulevikus meeldib? Mis ta ise teha tahab? Miks lapse sõna sellises osas tagaplaanile jääb? On suhteliselt tavaline ja ehk ka inimlik, et lapsevanem ihkab oma lapse peal enda tegemata jäänud unistusi realiseerida. Aga tundub, et on ka lapsevanemaid, kes soovivad, et nende laps käiks lausa nende endi jälgedes. Lastest on sel juhul natuke kahju. Kujutage vanemate pettumust, kui nende lastest ei saagi soovitud baleriinid, korvpallurid, arstid või moekunstnikud. Saavad hoopis ujujad, ämmaemandad, õpetajad või kondiitrid.

Mina olen oma lapsele seadnud ühe tingimuse – ühes füüsilise pingutusega trennis tuleks käia. Ise valigu ja valigu kas või iga aasta erinev trenn. Nii käiski laps lasteaia lõpuaastal ujumas. Siis proovis karated, mis ei sobinud. Pärast seda käis aasta aega akrobaatikas ja nüüd jälle ujumas. Eriti tore, kui ta tegeleks veel millegagi, mis pole füüsiline trenn. Kui ta avaldas eelmine aasta täiesti ise soovi hakata kunstiringis käima, olin väga õnnelik – iga selline tegevus ja selles vanuses arendab last. See aasta tekkis tal huvi pisikeste lemmikloomade vastu ja keegi rääkis, et Tallinna Loomaaias on sellised huviringid, kus saab pidikeste loomade eest hoolitseda. Kahjuks oli Ethel liiga väike selle ringi jaoks, aga leidsin talle seal samalaadse ringi, millega ta meelsasti nõus oli. Küll aga ei ole mul kunagi tulnud pähe teda kuhugi konkreetsesse kohta sundida.

Lapsi tuleks suunata, erinevaid võimalusi tutvustada, lasta neil oma hobidega katsetada ja proovida, mitte nende eest sündides juba huviringid ära otsustada, olgu need siis sinu enda tegemata jäänud unistused või midagi muud…