Kohati on tunne, et Euroopa riigipead (kaasa arvatud Taavi) oskavad vaid Twitteris kaastundeavaldusi kirjutada, Facebookis uusi rakendusi proovida oma profiilipilti lipuvärvidesse seadistades ning üllatuda – ohh, kuidas see küll võimalik on, rünnata tsiviilisikuid?!

Kas leidub praegu veel inimesi, kes on šokeeritud sellest, et Euroopas ründavad terroriostid tsiviilisikuid? Ma arvan, et isegi Evelin Võigemast enam mitte.

Mõistan neid poliitiliselt korrektseid kaastundeavaldusi, kuid selle kõrval tahan näha ka PÄRIS sõnumit!

Päise pildi tegin 2014 augustis Nizzas Promenade des Anglaisi rannas. See oli üks ägedamaid puhkuseid ja super linn, ma olin unistanud Nizza puhkusest pikalt, see oli mul bucket listis.  Mul on tohutult hea meel, et ma seal ära käisin. Praegu ei kipu ma mitte ühtegi Euroopa linna tsillima, ka Milanos oli kõhe.

Kaks päeva tagasi pani sõbranna instasse pildi veinipokaalist ja rõdust. Nizza rõdust. Lummav, ma armastan veini ja rõdusid. Ja Nizzat. Õhtul aga jooksis see sõbranna teadmata suunas sadade teiste hirmunud inimestega. Täna hommikul märkis end Facebookis “safe”. Mul tulevad judinad peale, mul on hea meel, et tal kõik korras on. Tervitan teda siinkohal ja soovin talle turvalist reisi!

Nordica lubas inimestel Nizza lennud tasuta välja vahetada mõne teise vastu. Millise teise ma küsin? Kus on praegu turvaline Euroopas? Lendan Poolasse? Sõbrannaga arutasin hommikul, et hea suur maa – jätkub avastamist tegelikult mitu aastat. Praegu oleks muidugi kõige parem aeg Nizzasse lennata. Vaevalt nüüd kohe uus pauk sinna tuleb.

Nordical muidugi ei vea ka. Alustada uue lennufirmana EUROOPA sihtkohtadega praegusel ajal… Võibolla oleks edu (õigemini Nordica ellujäämise) saladus see, et hakata inimesi viima täiesti lambikohtadesse, kus ei ole (veel) terrorismi. Sellele äriideele võiks mõelda…

Euroopa ei ole enam see, mis ta oli mõni aeg tagasi. Terrorirünnakud sagenevad. Sagenevad lõpuks selleni, kus enam ei ületa uudistekünnist see, kui sada inimest kuskil tänaval õhku lennutatakse. Praegu sellest veel kirjutatakse. Tuntakse kaasa. Twitteris. Facebookis…

Mul on ahastus. Mul on nii kahju. Aga ma ei ole vapustatud. See ei juhtunud esimest korda. Seda on ette nähtud. Ometi suures plaanis ja lõplikus plaanis ei võeta justkui midagi ette, mis olukorda muudaks. Korjame laibad tänavalt ära ja elu läheb edasi?