Ma ei tea, kas asi on selles, et tööl on nii palju teha ja raiskan kogu enerksi päeva esimeses pooles ära või mis, aga ma tunnen tohutut tungi mitte midagi viitsida ja teha. Jah, ma kirjutasin sellest juba mõni aeg tagasi ka, aga siis oli mul sellest krdi talvest nii kopp ees, praegu on lõpuks ometi õues KEVAD!

Aga kui praegu oleks näiteks jaanuari algus, et nö jõulude lõpp, siis ma ei viitsiks koristada kuuske ära, sest issand, detsembri alguses tuleks see ju juba uuesti püsti panna! Vot selline viitsimatus on mul hetkel peal!

Mul on tekkinud mingi oma rutiin, millest väljumine nõuab tohutut tahtejõudu. Rutiin on selline, et hommikul äratus, Ethelile äratus, Ethelile söök ja riided valmis, kassidele söök (jumal tänatud, et neile ei pea riideid panema), ise dušši, siis Ethel kooli vaja ajada, samal ajal endale hommikusöök, Karl üles ajada, meik, riided, musi, minek.

Siis tuleb töö-töö-töö. Lõpuks pood, kodu. Esimese asjana kodus kiire kraamimine, sest ma ei suuda, kui asjad vedelevad. Siis söök, kassidele söök ja algab see koht, kus ma mitte midagi ei viitsi, peale lamamise ja näiteks lugemise, arvutist millegi vahtimise, blogimise.

Ma ei viitsiks elusees veel kuhugi välja minna või trenni minna või šoppama minna või JALUTAMA MINNA. Viimane on kõige õudsem ja piinarikkam asi üldse – sihitult ringi kõndimine. Välismaal puhkusel olles muidugi jalutan, aga ma käin välismaal ka ainult siis ja seal, kus on min 27 kraadi. Võibolla on see on minu piir, alates millest ma tegelt üldse õue kipun.

Okei, tegelt on alates sellest nädalavahetusest ilmad ilusad ja õue päikse kätte isegi kutsuks. Täna pikutasingi katusel ja lugesin ajakirja. Aga väga ei viitsinud isegi sinna minna, sest see eeldas ühe kassi kinni panemist tuppa, kuna muidu ta lihtsalt läheb terrassil katuseäärtpidi naaber Margele külla või siis näiteks kukub alla. Ja kuigi ma ei viitsi kassi kinni panna, ei viitsi ma ka, et ta alla kukub või Marget tüütab.

Ja mul pole masendus ega midagi. Tuju on jumala hea. Lihtsalt ma võin kodus pikaliasendis ka nalja teha, ma ei pea selleks püsti seisma ja samal ajal näiteks triikima või aknaid pesema.

Tuleval nädalavahetusel mõtlesin võtta KÕIK jõuvarud kokku ja minna kõik koos rabasse nendega, kes tulla tahavad. Perest ma mõtlen 😀 Ma ei ole iialgi rabas käinud. Kujutate ette?! Inimene plaanib matka Amazonasesse, aga pole elusees (va lapsena jõhvikaid korjamas) rabas käinud. Natuke irooniline eks. Ma isegi ei tea, millal rabas käiakse. Sügisel vist? Suva, ma lähen kevadel.

(Praegu tuli meelde, et lapsepõlvest alates on mul rabaga suur hirm. Räägiti, et raba on üks suur soo, kukud sisse ja hakkad aeglaselt vajuma ja upudki ära. Mõni koht vist selline on ka. Aga mul on meeles see müüt, et raba ongi üks suur neelav must paksu lägaga soo ja põhimõtteliselt pooled, kes sinna lähevad, enam tagasi ei tule. Mõni ime, et ma juba alateadlikult olen terve elu raba vältinud, kui olen arvanud, et seal on 50% tõenäosus ellu jääda).

Ja rohkem ma lihtsalt ei viitsi edasi kirjutada.

Ja pealkirja ei viitsinud ka postitusele mõelda.

Jumal tänatud, et praegu see jõulude lõpp ei ole…

 

6 thoughts on “

  1. Kuhu rappa lähete? Äge koht on näiteks Hüpassaare raba, sealt läheb pikk laudtee läbi, väga mõnus matk.

      1. Ahh, ikka teise Eesti otsa tuleb sõita, meil nii väiksed vahemaad ju. Muidu oleks nagu poeskäik 😀

  2. Linnas sees soovitan Pääsküla raba esimeseks proovikiviks küll. Hea lähedal ja annab täitsa arvestatava raba mõõdu välja 🙂

  3. Kui palju pingutada ei viitsi, siis minge jah lihtsalt teise linnaossa Pääsküla rappa 🙂
    Ise soovitan Jussi matkarada – ca 8km rada ja väga vaheldusrikas, palju väikseid järvekesi ja üldse hästi ilus koht.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *