Anne & Stiilis on selline väike leheküljeline rubriik nagu Kultuuriamps, kus keegi valitud inimene tutvustab oma lemmikuid. Mõtlesin, et see on tore asi, mille üle isegi mõtiskleda ja mida nö järgi teha.

Rubriik Anne & Stiilis

Plaat, mida olen viimasel ajal palju kuulanud: Coldplay “A head full of dreams”. Terve plaat on uskumatult hea, sõna otseses mõttes uskumatu, et see bänd suudab ikka veel üllatada ja iseenda eelmisi lugusid ületada. Terve plaat on super, aga korduse peal on pikalt olnud “Army of one”.

Viimase aja lahedaim raamatuelamus: Herdis Ojasu “Julgus elada.” Olen sellest juba kirjutanud SIIN.

Lapsepõlve lemmik: Maeve Binchy “Vana pöögipuu”. Ja mitte päris lapsena, aga noorena. Mäletan, et see raamat lummas mind hingepõhjani. Ma ei ole selline inimene, kes sama raamatut mitu korda loeb, pole sellest teemast kunagi hästi aru saanud, sest maailmas on niipalju raamatuid, mida lugeda ja kogeda. Hiljuti leidsin selle raamatu nö kolihunnikust üles ja panin raamaturiiulile. Uuesti lugeda ma seda ei julge, äkki rikub mälestuse. Eriti kummaline on, et see raamat oli selline armastusloo moodi asi. Mina ja loen mingeid armastusromaane? Aga ju siis noorena ei olnud ma veel nii kibestunud vms, et läks peale küll 😀 (Vaatan praegu, et mõnes raamatupoes see lausa ikka veel müügil ja väga hea hinnaga).

Viimane hea teatrielamus: Karli töökaaslastel on traditsioon aegajalt teatris käia ja vahel ikka teatrisse satun. Suht nii, et kle homme on minek, ja ise ei ole ma etendusi valinud. Seega olengi sattunud pigem selliseid omapäraseid kui väga häid etendusi vaatama. Viimane kohutavalt liigutav teatrielamus oli juba mitu-mitu head aastat tagasi Linnateatris “Ma armastasin sakslast”. (Krt see on JÄLLE armastuslugu! 😀 Keda ma lollitan, et ma neid ei talu?!).

Suurepärane saatejuht: Sepo Seeman. Haa haa. See oli nali loomulikult. Ma ei teagi, alati tundub, et Eestis on kõik saatejuhid nii pinnapealsed – intekad tehase sellised, et peaasi, et saan küsimuse küsitud, suva, et intervjueeritav isegi ei vasta sellele, mida küsitud. Meelelahutussaadete juhid on naeruväärsed. Reality saated Eestis ise on nii naeruväärsed… Poliitikasaateid vahel vaatan, pole ka mingit lemmikut tekkinud, pole ju väga karismaatilisi kujusid siin.

Näitleja, kellele annaksin Oscari: Leonaaaaardoooooo! Aa, ta sai juba 🙂

Seriaal, mida soovitan vaadata: “Vampiiripäevikud” 😀 Ma kõlan nagu 17! Samas, nagu välja tuli, vaatavad seda salaja päris paljud, ütleme nii, et päris mitte sihtgruppi kuuluvad inimesed. Tegelt mulle meeldib ka “Last Man on Erath” ja loomulikult “Walking dead”.

Moelooja, kelle loomingut kannaksin suurima rõõmuga: Ei tõmba mind absoluutselt need Tiina Talumehed ja Aldo Järvsood – mina ei näe nende loomingus mitte midagi uut või huvitavat. No vb mingi pisikese erandina, aga üldiselt tundub mulle see kõik nähtud värk, igav. Isegi Heidi Klumi “Project Runway”‘s näeb 100 korda ägedamaid asju. Aga Vivienne Westwood tundub lahe. Ja mulle meeldivad Jada Dreaming kleidid.

Läbi aegade parim Eesti film: “Kertu”.

Ehtekunsti lemmik: Ei olegi. Aga TALI’s on palju lahedaid ehteid.

Pilt TALI Facebooki lehelt

Laulusõnad, mille oleksin justkui ise kirjutanud: Alanis Morissette “Ironic”.

/–/ Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
“Well isn’t this nice…”

/—/
It’s like ten thousand spoons when all you need is a knife
It’s meeting the man of my dreams
And then meeting his beautiful wife… /—/

Lugu, millega mul on sügavad mälestused: M83 “Midnight City“. No mingit sellist teemat mul ei ole, et saaks nüüd rääkida, kuidas mind tolle loo taustal naiseks paluti vms…

Lemmik seriaalitegelane: Dr KELSO!!! (PS: aga ma tean, et minu õde on nüüd leidnud endale uue lemmiku, kes ületab isegi Bob Kelso, eksole 😉 Tervitused siinkohal 😀 ).

Raamat, mis on mu maailma mõjutanud:  Barbara Demick, “Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas.” Pärast selle lugemist ei vaata vist mitte ükski inimene maailma ja elu nagu varem. Siinkohal soovitaksin seda väga lugeda ka Reisilood.ee blogi autoril, maailmarändur Liinal, kes küll käis hiljuti ise Põhja-Koreas nö turismireisil, kuid kelle avaldatud lugudest jääb vägisi naiivne mulje. Muidu julge ja tore tüdruk.

Kelle teost tahaksin koju seinale: Praegu meil siin Muppetite ülisuur raamitud poster. Ma ei tea, mis selle kõrvale sobiks?! Epp Maria Kokamägi? 😀 Mulle tegelikult meeldib graafiline disain, midagi kiiksuga.

Artist, kelle kontserdile minna: Tracy Chapman oleks mu eluunistus.

Mõnus vihmase õhtu vaatamine: Siin eeldatakse midagi romantilist? Ma võiks õudukaid pakkuda, kümneid ja kümneid! Ok, no näiteks “Up in the air” on selline firm, mida olen sattunud mitu korda lausa vaatama, kuigi sama filmi mitu korda vaadata ei ole samuti minu teema. “Django Unchained” olen ka mitu korda vaadanud… Ma ju filmihull, ma võiks jäädagi soovitama, olenevalt mida vaja on – uut? vana? kommi? rommi? jne 🙂