Joonista üks ilus pilt
Ethel tuli ükspäev koolist koju ja ütles väga pettunud hääletooniga, et tead, õpetaja solvas mind täna. Imestasin, et kust ta üldse niimoodi oskab kedagi süüdistada, et “solvas”, sest kui laste omavahelisest ütlemisest on juttu, mida ikka koolis ette tuleb, siis kasutab ta sõna “kiusas”.
“No mis juhtus?”
“Pikapäevarühma õpetaja käskis joonistada ILUSA pildi,” seletab Ethel. “Ja kui ma valmis sain, siis minu pildi kohta ütles õpetaja, et see pilt on küll ikka väga kaugel ilusast pildist.”
Mulle tuli kohe meelde paari aasta tagune lugu lasteaias, kus Ethel joonistas niisama õpetajale pildi ja kui selle õpetajale kinkis, oli too öelnud, et joonistus on nii kole, et seda ta küll ei taha. (Okei, pilt oli tõesti joonistatud paberile, mille Ethel oli kuskilt joonistusvihikust välja rebinud, ja natuke kortsus). Sellest sai Ethel tookord lasteaias trauma. Nuttis haledalt ja pidin teda kõvasti lohutama. Kuidas sa lohutad sel puhul last? Sel puhul, kus ise ka õpetaja käitumist ei mõista? Ütled, et ära pabla, õpetaja ilmselt oli muu asja pärast närvis ja nähvas niisama? Et nii et tohiks tegelikult käituda? Ma enam täpselt ei mäleta, aga umbes kuidagi nii ma Ethelit lohutasingi.
Nii ka nüüd, pärast “solvamisintsidenti” koolis, seletasin Ethelile, et sinu pilt on väga okei ja tegelikult ei ole üldse võimalik kunsti niimoodi hinnatagi, et ilus või kole. Ja kuna olen kuulnud selle õpetaja kohta aasta jooksul nii mõndagi kulmu kergitavat, siis ütlesin oma lapsele südame rahuga, et lase üle, ära tee välja. Jah, nii ütlesingi. Ethel on nüüdseks juba peaagu aasta aega koolis käinud ja minu hinnangul ning ka klassijuhataja hinnangul on tal läinud väga hästi. Teemat haarab lennult ja üldse on tubli ja iseseisev ja püüdlik. Õpetajad talle üldiselt meeldivad ka, va see pikapäevarühma õpetaja. Ja ausalt, ma ei heida Ethelile ette ka, et ta ei ole selle õpetajaga ühel lainel. “Joonista ILUS pilt!” – mida ülesannet?!
Ethel muidugi on põhimõtteliselt alates sündimisest joonistanud ja meisterdanud ja värvinud jms. Ta lemmikaine on kunst ja ta palus end panna ka kunstiringi. Ja siis tuleb mingi suvaline tädi ja ütleb, et tema joonistatud pilt on VÄGA KAUGEL ilusast pildist. Asi ei olegi selles, kas see pilt oli õpetaja meelest ilus või kole, aga niimoodi ei saa ju 7aastase joonistust hinnata ja kindlasti ei ole selline hinnang lapsele ka kuidagi motiveeriv.
Kõigiga ei olegi võimalik samal lainel ilmselt olla…
Ethel tegi kunstiringis nuku 🙂
Mimi
Appi kui labane..
Ma mäletan enda kooli ajast, et püüdsin kunsti tunnis hullult hästi maalida ja puha. Kuniks kui sain veidi vanemaks kujunes mul nö oma käekiri ka kunstis. Ja kriipisin paberile väga haigeid asju. Õnneks minu õpetaja hindas seda. Eelnevalt olid ka a la lumemmemmed ja kuused pildil 4. Hiljem ajuvabadusi maalides oli kunsta kuni lõpuni suur viis 🙂
Ps, nuku on ju üli cool!
Laura
Ma mäletan kui ma käisin kolmandas klassis. Minu kunstiõpetaja ütles mulle, et mina KINDLASTI ei saa kunagi kunstnikuks.
miiu
eee… ainus, mis selle jama peale praegu pähe tuleb, on: kill-koll, õpetaja loll. 😀
Mingimann
Kazimir Malevitšist ja tema miljoneid maksvatest teostest ei tea too õpetaja ilmselgelt ööd ega mütsi.
Nell
Arvestades seda, et õpetajatele õpetatakse nii ülikoolis kui täiendkoolitustel tänapäevaseid õppemeetodeid siis sellised näited on kurvad. Algklassides pannakse ju alus lapse kooliteele, kui tekib huvi siis tuleb seda süvendada mitte last materdada.
Õnneks ei ole ma ise selliseid asju kogenud ja hea, et see on vaid pikapäevarühma õpetaja mitte igapäevane aineõpetaja.
ebapärlikarp
Jepp, kuna seal “tunnis” hängitakse niisama ja klassijuhataja tundub norm, siis ma ka väga ei põe ja seepärast ütlesin Ethelile ka, et las olla, ära tee välja.
K.
WOW! Päris haige mutt ja peab end veel õpetajaks! Kasvatajast ka üliinetu!