Kuigi kõik vist teavad, siis neile, kes ei tea – mul on kaks kassi. Esimene, kelle saime, on Friskin. Teine, veidi noorem, on Jinxy.

Friskin on selline mõnus suur flegma. Rahulik. Alati tervitamas. Alati nuuskimas. Alati olemas, kui tahan teda kaissu võtta. Reaalselt on temaga võimalik lausa nagu kaisukaruga magama jääda, talle meeldib see.

Friskin ei lahku mu juurest meetriks ega sekundikski

Jinx on sale,  ilusam, lõbusam, kavalam, nobedam, kättesaamatum. Annab kätte küll, aga siis, kui tema tahab. Ometi on just tema see, keda ma tahaks lõpmatuseni nunnutada ja puruks kallistada. Jaa, Friskinit ikka ka, aga kuidagi tundub Jinx see maailma ihaldatuim.

Kui mul oleks aga valida vaid ühe kassi vahel (annaks jumal, et ma valima ei peaks), siis ma valiks…. FRISKINI! Friskin on kindla peale minek. Sõber. Teda saab usaldada. Ta talub kõike, igasugu väntsutusi. Ja ikka on sõber. Ta ei jookse ära. Ta soojendab mu jalgu diivanil.

Mingi nädal tagasi ma tabasin end selliselt mõttelt, et mul on sama vist oma kassidega, nagu mõnel mehel oma naise ja TEISE naisega – kui valima peab, siis ikka valid OMA naise 😀