Sõbranna soovitas raamatut. Ta polnud sada aastat juba lugemissoonel olnud, seega olin jumala üllatunud. Saatis SELLE.

Lugesin tutvustust: “Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse.” Nonii, reisiraamat – mu lemmikžanr, ja veel justkui tõestisündinud lugu?

Siis lugesin edasi: “Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ma pakkisin kohvri ja sõitsin Kreekasse” Siis sõimasin sõbranna kohe läbi, et ta mulle sellist p*ska üldse soovitab, sest paljast sisututvustusest ma lähen juba nii närvi. Mismõttes saab oma lapsed (üks oli 6-aastane) maha jätta? Sõbranna üritab veenda, et no see oli vaid kolmeks kuuks, nagu pikk reis, ja et tema lugedes isegi ei mõelnud sellele nii… Mismõttes sa nii ei mõelnud? Kuidas saab mitte nii mõelda? Sõimasin uuesti, ise juba e-poes ostu sooritades. Sõbrants mul rahulik tüüp, tunneb ju mind ka, ütles lihtsalt, et no loe, ta igatahes soovitab.

Lugesingi. Põhimõtteliselt ühe jutiga, paari päevaga läbi. Oligi hea raamat, väga haaravalt kirjutatud isegi sellest, kuidas inimene lihtsalt päevi mitte midagi ei teinud, peale pekkis olemise. Ma ei taha sisu ümber jutustada, aga soovitasin seda raamatut omakorda ka kohe oma emale ja ka talle meeldis. Poole peal tekkis mul siiski tunne, et see on välja mõeldud jutt… Sel hetkel olin korraks pettunud, sest mulle lihtsalt meeldivad PÄRIS lood. Samas on raamatus fotod, nii nagu mõnel teisel reisiraamatul või Petrone minu-sarja raamatutel. Googeldasin – raamatu autor, Herdis Ojasu, on tõesti olemas, nagu Facebook näitab. Tema mees tundus nii tuttava nimega. Lõin selle nime tööl oma mailboksi otsingusse… Nonäed, kui väike Eesti on!

Raamatus oli aga üks koht, mis mind mõtlema pani. Enne ära minekut oli emal lastega kokkulepe – kui väiksem ikka VÄGA igatsema hakkab ja näha, et kogu see eemalolek teda mõjutab, siis suurem helistab, ja ema tuleb koju. Ma ei ole küll 3 kuud kuskil ära käinud, kuid sellist juttu olen oma lapselegi rääkinud – lähen teatrisse, kui sa ikka ÜLDSE ei suuda olla, siis helista ja ma lihtsalt tulen ära, lootes, et ma ikkagi ei pea keset etendust püsti tõusma ja saan smsidega (või vaheajal telefonikõnega) lapse lihtsalt maha rahustada, et kohe-kohe lõppeb ja olengi kodus. Või siis, kui laps läheb nädalaks maale, olen samuti öelnud, et kui sul liiga suur igatsus tuleb, siis põhimõtteliselt ma ju saan sulle ka varem järele tulla. Õnneks Ethel on suht iseseisev ja ei ole väga probleeme olnud. Kas on ema, kes ei ole mitte kunagi sarnast asja teinud?

Raamatu autor jätab oma väiksemale lapsele oma lemmiklõhnaõli, Marc Jacobsi suure lillekorgiga pudelikese, ja soovitab lapsel iga kord, kui igatsus peale tuleb, seda emme-lõhna endale peale lasta. Vaatamata sellele, et ta oma lastega skypes ja telefonis suhtleb, läheb laps tihedast pihustamisest lihtsalt üleni kärna. Umbes sel ajal on neil skype vestlus, kus on näha, et väiksem laps elabki eemalolekut tohutult üle. Suurem lohutab ema, et küll nad saavad hakkama. See oli hetk, kus minu meelest oleks too ema pidanud pakkima kohvrid – aitab sellest suurest egoismiajastust. Täpselt see hetk, kus ema lubadus oleks pidanud täitmisele minema.

Aga ei läinud! Minu usaldus raamatu autori vastu sel hetkel murdus… Ma nutsin selle koha peal ja mõtlesin, et ma ei tahaks Ethelile küll iialgi nii teha.