“Minu Guatemala” raamatus (minu väike kokkuvõte SIIN) rääkis autor pikalt sellest, kuidas Eesti inimene on harjunud kiirustama, nii ka tema. Guatemalas on aga kõigil aega küll ja see oli alguses väga harjumatu. Ainuke teelõik pannakse mägedes tunniks ajaks kinni, autod seisavad, ootavad, inimesed tsillivad… Ja kui tee vabaneb, sõidetakse rahumeeli edasi.

Täna sõitsin Ülemiste poolt Liivalaiale ja no Stockmanni juures ristmikul, kuhu Liivalaiale saab, oli juba selline segadus ja ummik, et ma mõtlesin, et ju seal keset Liivalaiat on a) lennuk alla kukkunud, b) maalihe või siis vähemalt c) lõõtsaga liinibuss ristipidi ees. 40 min tõkkasin seal. Teadvustasin endale oma tundeid ja üritasin mitte friikida. Ja mis siis seal juhtunud oli?

See:

Mingi meeter x meeter oli teest kinni pandud, märk maas. Lihtsalt. Tipptunnil. Ühtegi inimest ei askeldanud seal. Jajah, ma saan aru, et kõiki töid ei ole võimalik teha nädalavahetusel või ajal, kus ei ole tipptundi, või siis paari tunniga, aga ega see ei tähenda, et see inimesi närvi ei aja. Mäletan, et sama asi oli viimati talvel, kui Kalamajas oli lihtsalt märk maas, üks sõidurida kinni, kedagi töötamas mitte ja ummik algas Pronksi tänava juurest.

Kui ei meeldi, koli ära! See ka õige. Aga kui ma kaalun plusse ja miinuseid, siis isegi nende värdjalike ummikutega see miinuspoole tulp siiski plusse ei ületa. Seega tuleb alla neelata ja edasi teenida. Inimesed aga lihtsalt väärtustavad tohutult oma aega. Näiteks pärast Mariah Carey kontserti, kus staari oodati vist ilma soojendusbändita lihtsalt passides 2 tundi (!!!) olid inimesed närvis. Loomulikult olid – jätad oma väiksed lapsed hoidjaga (mida ükski ema ilmselt superhea meelega ei tee) ja siis lihtsalt istud Saku Suurhallis ja kougid nina kaks tundi. Ajab ju närvi.

Ma olen muide 100% kindel, et see närvilisus ja vastupanuvõime Murphy seadustele (kus hulhas on ootamatud ummikud just siis, kui sa kiirustad kuhugi ja muu säärane) on seotud sellega, et meil on suurem osa ajast pime ja külm. Mitte nagu Gueatemalas. Jah, ma tunnen ka mõnda rõõmupalli, kes justkui mingi imevaktsiini selle mossitamise vastu saanud, aga üldpilt on ikkagi selline, nagu ta on…

Ja siis ma vaatan oma väikest Ethelit, kes tuleb kunstiringist… Sammub auto poole ja tal on aega maailm. Ta kõnnib aeglaselt ja mõnuga, vahib taevasse, vahib inimesi. Peatub, vahib kivi oma jalge ees. Ja kõnnib edasi. Lehvitab mulle rõõmsalt, kui mind märkab , ja tatsab auto poole 🙂

Kas teid ajavad närvi vahel pisiasjad? Ummikud? Murphy?

 Päise foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht.