Mäletate, jaanuaris kirjutasin “Kaal & keto” postituses, et minu peas käis kaaluklõps detsembris alguses. See klõps, kus adusin, et mulle ei meeldi lisakilod ja see, et minu riided mulle selga ei lähe, ning et midagi peaks ette võtma. Jaanuaris kirjutasin selles blogipostituses muu hulgas nii:

Ma olin veel aasta tagasi 58 kilo. Aasta tagasi ja 36aastaselt. Aga mis ka kuu aega tagasi olin? 65 kilo! Vabalt võivad osad praegu lugeda ja mõelda, et 65 kilo on nende unistuste kaal. Kuid kui sa oled võtnud vähem kui aastaga juurde 7 kilo, siis sealt edasi on järgmise aastaga vaid uus +7 kilo, kuni avastad, et oled 40 aastat vana ja 55 kilo sind ennast + 25 kg rasva, kokku 80 kilo! Kui sinu elu visioon ei ole olnud uuendada 2 korda aastas oma garderoobi järjest suuremate rõivasuuruste poole ja üleüldse sa ei tunne end oma kehas sedasi hästi, siis paratamatult hakkad mõtlema, et mis siis ikkagi selle aastaga juhtus, et +7.

Ma ei tea, kas peaksin avalikult juba ette vabandama, et mina tundsin ennast üleliigsete kilode pärast halvasti? Sest üldine trend on… noh tunda end igasuguse kaaluga kehas hästi. Mina tundsin ennast ikka väga masenduses selle pärast. Ja mitte seepärast, et keegi näpuga näitaks või et Insta ülifittide kehadega inimesi täis. Eksta fit pole ma kunagi ihalenud olla. Mul oli füüsiliselt nii raske ja ebamugav tunda istudes neid üleliigseid kilosid ümber oma kõhupiirkonna? 7 kilo ca aastaga juurde muudab ikka väga palju! Just füüsilist enesetunnet, sest ega tuttavad väga aru ei saanud. Ostsin suuremad riided ning ju ma siis oskasin n-ö targalt riietuda. Kaasa aitas ka asjaolu, et lisakilod ei maandunud näkku, vaid just kõhule ja puusadele. Kotti pähe panema ei pidanud, seda oleks vast märgatud.

Hommikud olid rasked ja kurvad – ma ei nautinud iseennast peeglis ega ka enesetunnet ilma peeglita. Päriselt olingi kohmakam ja raskem. Kõht oli hommikul ärgates ka punnis ja raskustunne kõhus. Kust see raskustunne tuli – söömisest! Ma ei olnud ju neid lisakilosid endale õhust ja armastusest saanud, ikka liigsest (ja valede asjade) söömisest ja vähesest liikumisest. Nagu nõiaring.

Mitte ükski foto avaldamine sotsiaalmeedias minu pekirullidest kõhul ja külgedel poleks mind mitte iialgi õnnelikumaks teinud 🙁 Ega mitte ükski teiste inimeste sarnane pilt poleks mind õnnelikumaks teinud. Isegi sada pilti! Võibolla olen ma liiga egositlik, aga see, kui “teistel on ka sitt” ja “sa ei ole üksi” ei tee minu (füüsilist) enesetunnet mitte kuidagi paremaks.

Nii, nagu raha ei tee kedagi õnnelikuks, kuid uues Mercedeses on siiski parem nutta kui vanas volkari golfis, siis olen sarnast meelt, et ainuüksi sale olemine ei tee mind tõesti õnnelikuks (elus on ka muid raskusi), kuid üleliigsetest kilodest lahti saades ja oma normaalses kaalus olles ja end oma kehas päriselt hästi tundes, on ikkagi parem end ka raskel ajal kokku võtta. Loomulikult on muresid, mille kõrval mingi kaalutõus tundub hädine, aga saate vast aru küll, mida ma mõtlen. Lisaks on ilmselt minu mindset selline, et kui ma näen probleemi (pidev kaalutõus ja üleliigne kaal), siis tuleb sellele probleemile lahendus leida. Mitte aktsepteerida, alla anda ja kohaneda.

Seega võtsin end detsembris kätte ja alustasin teadliku toitumisega. Mitte kiirdieediga. Kui aus olla, ma arvasin, et ma kukun läbi. Aga läks ümbes 3 kuud ja ma võtsin tasapisi kaalus alla jättes välja oma toidulauas süsivesikud. Ma ei viinud neid nulli (see vist.. ee surmav? :D), vaid sain oma süsivesikud porgandist, paprikast ja sellistest tervislikest asjadest. Ma ei söönud sellle aja jooksul ei pastat, saia, leiba, kartulit, riisi, tatart, rääkimata kommidest või kookidest. Isegi puuvilju ei söönud. Kõht oli alati täis, sest ma sõin palju, kui tahtsin, aga lihtsalt mitte süsivesikuid.

Algus oli raske, aga siis harjusin ära. Ostsin kaalu, nägin esimesi tulemusi ning see innustas veelgi – see töötab, ma saan hakkama! Täna on mu kaal 60,7 kilo (viimase kaalumise järgi) ja ma tunnen end lihtsalt fantasiliselt hästi! Riided lähevad selga, mõnus “õhuline” tunne ning luban endale aegajalt ikka kõike (välja arvatud liha, sest seda ei söö ma juba umbes 7 aastat). Kuigi kaalu alandusega alustades arvasin, et minu ideaal on uuesti see ca 58 kilo, siis olen absoluutselt rahul oma 60ga ja julgustaks kõiki, kes seisavad teelahkmel – kas võtta end kätte või üritada leppida oma voltidega – end siiski kätte võtma. Olgu sinu jaoks pigem toitumine või trenn või mõlemad!

See on lihtsalt niiiii kuradi hea tunne, kui vaev tasub ära, vanad lemmikud mahuvad selga ja eesmärk saab täidetud!

Krt, kui ma saan sellise kingituse…

… siis tahan ju selle selga panna ja sinna mõnusalt ära fittida 😀