Kuulasin eile koeraga väljas jalutades Täitsa Pekkis podcasti. Kuulan arhiivist järgi mingeid osi, mis tunduvad mulle põnevad. Avastasin nad üsna hiljuti. Näiteks eile sattusin ühele parimale osale – osa 100, Timo Porvaliga. Kui aus olla, ma ei teadnud, kes ta on, aga kuna teemaks oli internetiturundus, siis mõtlesin võimaluse anda. Seni parim saade! Peale selle, et podcasti külalise võitlused läksid hinge, sai tõesti nalja ka. Mitte sellist, kus saatekülaline on lihtsalt kaks tundi nii räme elevil, et kõkutab iga asja peale, vaid päriselt ka viskas häid jouke sisse. See selleks.

Täna kuulasin osa 84 – Matz Topkin. Teate küll, too ujuja, kes on sündinud ühe täissuuruses jäsemega ja kes on olnud reklaamnägu haigekassa kampaanial Hakkame Liikuma. Tal on ka spordis märkimisväärseid saavutusi ning üleüldse tundub nii muhe tüüp.

Allikas: tuli.ee

Ma täna ei jõudnud kogu saadet lõpuni ära kuulata, aga juba osa sellest pani mind elu üle juurdlema. Podcasti saatejuht Mihkel küsis saatekülaliselt Matzilt, kas ta kunagi lapsena mõtles ka, miks ta teistest erineb, kas ta päris vanematelt selle kohta aru… Matz “kehitas õlgu” (teatud põhjustel jutumärkides, kuulake saadet, siis saate aru) ja ütles, et mitte eriti. Mihkel vastu, et tal on seda raske uskuda, sest kui tema noor oli, tahtis ta näiteks suurem ja pikem olla, mille peale Matz naeris, et jaa, 10 cm pikem oleks tahtnud olla tegelt küll. Nagu ma kordan – inimesel ei ole käsi ja on vaid üks täissuuruses jalg… Ja ta tahtis noorena… Ee… heameelega 10 cm pikem olla???!!! “Miks?” uuris Mihkel. “Et ma poleks vendadest kõige lühem!” vastas Matz väga loogiliselt.

Kogu see vestlus oli lihtsalt nii vaba ja tšill ning siis ma mõtlesin – kõik need noored (või ka vanemad), kes häbenevad oma veits viltuseid hambaid, tselluliiti, ümarat nägu, kõhupekki või ilma meigita nägu… Palun kuulake seda saadet! See ei tähenda, et ma pisendan neid tundeid, mida inimene võib tunda oma meikimata näo üle. Ei, see pole see, et vaata, kuidas Aafrikas lapsed nälgivad, ja nüüd vaata oma selfikaamerasse, mis sa nutad! Vastupidi, ma arvan, et neil ebakindlatel noortel (või ka täiskasvanutel) on väga suur probleem. Palju suurem, kui sellisel inimesel nagu Matz Topkin, kel ei ole Instas võtta filtrit, mis läbi ekraani kuvaks talle kaks normaalset kätt, ühe jala ja päikesekiired. Aga minu meelest ei ole lahendus magnetripsmed ja instafiltrid, vaid midagi muud. Mõnel puhul aitab lihtsalt 10 aastat vanemaks saamine, teisel puhul tuleb võibolla psühholoogigi külastada.

Eile avastasin täitsa juhuslikult Instast suhteliselt sama teema. Enese väärtustamine, aga mitte läbi välimuse ja filtrite. Ühesõnaga sattusin sellise naise kontole nagu Turia Pitt. Noor naine, kes kunagi Austraalias mingil võistlusel jooksis ja põlengusse sattus. Vaadake tema pilte netist – enne ja pärast. Lugege ta kohta, tõeliselt motiveeriv ja lugupidamist väärt!

Mis kõige ägedam, ta on siiamaani koos oma kaaslasega, kes oli tema kõrval ka enne õnnetust. Ma ei mõtle, et mees oleks pidanud ära friikima ning pärast seda, kui ta naise keha ja nägu üleni põlenud olid, esimese asjana minema jooksma. Ma mõtlen seda, et järelikult too naine, kes pärast põlengut oma superilusa näo ja keha kaotas, suutis seejuures ise mitte muutuda, nii et see suhe jäi püsima. Loomulikult respekt ka mehele, kes oma naist kogu selle tragöödia juures toetas. Aga mis on point? Oma endise kena välimuse kaotamine selliselt, et ükski Insta filter seda ei paranda, võib ju olla katastroof, aga ei pruugi. Nüüd on sel paaril kaks imeilusat väikest last ning videosid vaadates – ta on kõige selle juures ikka jätkuvalt kütkestav. See ilmselgelt tuleb kuskilt tema SEEST!

Mõelgem sellele.

Päise foto: pexels.com