Tohutu pika kaarega jõudsime sõbrannadega tsätis teemani lapsmehed ja machomehed. See pikk kaar oli umbes midagi nii, et küsisime üksteiselt, kust ja miks tuleb järsku suvalistel inimestel pähe hakata kirjanikus (vabandust, anda raamat välja), sealt jõudsime Jesper Parve kirjastuseni, sealt edasi ühe Jesper Parve raamatu arvustuseni ning järsku leidsimegi end arutamast teemal, kes on lapsmehed ja kes machomehed.

Ootamatult ei langenud meie kõigi arvamused neist kahest meestüübist üleni harmooniliselt kokku, aga enne, kui ma sinna jõuan, tsiteerin ERR kultuuriportaalist toda Jesper Parve “Mees 2” raamatu vaimukat arvustust, mis kirjutatud tegelikult 2019. aastal, aga mida soovitan ka täismahus lugeda:

Muhelemapaneva siiruse ja/ või jultumusega kinnitab Jesper “Mees 2” lehekülgedel tavalisi elutõdesid, et maakera on tõepoolest ümmargune, suvele järgneb sügis ja esmaspäevale teisipäev. /—/

Autor puudutab iga klišeed, mida on naisteajakirjad kedranud juba pool sajandit: naised loodavad mehi muuta; naised jumaldavad romantikat ja ilusaid sõnu, mehed tegusid; naine on korilane, mees mammutikütt, jne. Ta presenteerib seda võidurõõmsa õhinaga, nagu oleks pärast ränka uurimistööd uue mandri või konnaliigi avastanud. Et raamat mõjuks tõsiseltvõetavana, on Jesper guugeldanud hormoonide mõju meie psüühikale ning pajatab dopamiinist ja testosteroonist (viimane võib vabalt olla raamatus kõige sagedamini esinev sõna, kuigi ma ei loendanud). /—/

Mulle mõjus “Mees 2” käsiraamatuna meeste kohta, kellest soovin hoiduda: empaatia- ja kujutlusvõimeta, harimatud, kitsarinnalised, tühja pea, labase suuvärgi ja tüütu jutuga. Pealkiri võinuks seega vabalt olla “Mees, keda sa endale ei taha”. 

See siis selleks. Sõbranna kurtis, kuidas tema töökohas kontoris ei suuda mehed teelusikatki üles leida, kruusi kapist võtta või seda nõudepesumasinasse panna. Pidavat olema titekari, mitte mehed. Hakkasin mõtlema, et asi ei pruugi olla tegelikult selles, et need mehed on saamatud tited (lapsmehed), vaid äkki nad kujutavad ette, et kontoris tasside pesemine ja kõik, mis üleüldse kontori köögi poolel toimub, on naiste töö. Aga siis ei ole need mehed ju lapsmehed, nad on machomehed! Machomees on ju see, kes arvab, et mees mammutikütt, naine olgu korilane. Mees on perepea ja otsustaja, naine kasvatagu lapsi ja pangu kruuse nõudepesumasinasse. Kui ta neid juba kodus paneb, on loogiline, et paneks tööjuures ka.

Aga minu silmis võib lapsmees olla kodus väga tubli toimetaja – teha lastele süüa, möllata tolmuimejaga, panna pesu kuivama, pesta nõusid… Minu meelest ei ole lapsmehel üldse probleem tassi pesemisega või riiulist suhkru toosi valamisega. Lapsmehe probleemid on pigem otsustusvõimetus suurtes asjades, oskamatus ja tahtmatus plaane teha ning neid ellu viia, vastutuse õlgadelt lükkamine ja päev korraga elamine.

Või mis teie arvate? Kes on lapsmees ja kes on machomees?

Päise pilt: pixabay.com