Ma ei ole ammu poliitikas toimuvat kommenteerinud, ilmselt lakkasin midagi ütlemast pärast seda uut “normaalsust”, mis saabus praeguse valitsusega. Niikuinii on see kõik üks suur facepalm. A nüüd… Ma murdusin. Ma ei ütle, et see on seni kõigi aegade suurim skandaal. Ei. Aga see puudutas mind kuidagi teistmoodi, kui näiteks Martin Helme lepingu sõlmimine advokaadibürooga Freeh Sporkin & Sullivan ning kogu vassimine leppe sõlmimise ümber.

Deutsche Welle küsis Mart Helmelt intervjuus, kas geid tungivad peale ja ujutavad eesti rahva üle, mille peale olevat Helme vastanud: „Las jooksevad Rootsi. Seal on kõik olemas, kõik vaatavad nende peale viisakamalt”. Helme ise vaatab pigem ebasõbralikult. Nii ta ütles. Mul oleks täiesti kama, kui Mart Helme oleks suvaline vanamees Suure-Lähtrust, sest las inimesele jääda ta silmavaade, seni kuni ta ühiskonnas viha ei õhuta. Aga ta ei ole suvaline vanamees Suure-Lähtrust. Ta on Eesti vabariigi SISEMINISTER! 

Screenshot: postimees.ee

Olukorras, kus isegi Eesti president kommenteerib siseministri seisukohti sõnadega (tsiteerin FBst):

Ma ei mõista siseminister Mart Helme varjamatut vaenu meie ühiskonna vastu. Jutt on ju meie oma inimestest – meie politseinikud ja õpetajad, meie loomeinimesed ja ehitajad, meie naabrid, töökaaslased, sõbrad. Ka võhivõõrad, kuid siiski meie inimesed. Nende jagamine ja liigitamine seksuaalse sättumuse, nahavärvi või mõne muu tunnuse alusel õigeteks ja valedeks, meieks ja nendeks, on lubamatu, äraspidine meie põhiseaduse vaimule ja ka inimlikult lihtsalt tülgastav. /—/ Mul on häbi ja mul on kurb, et Eesti inimesed, kes usuvad Eesti põhiseaduses kirjapandut, et seaduse ees oleme oma kodus kõik võrdsed ja kes arvavad seega poliitikute omavoli eest end kaitstud olevat, said järjekordselt teada, et meil on valitsuses minister, kellele Eesti inimeste inimväärikus on vähem oluline tema õigusest kasutada võimupositsiooni teiste alandamiseks. /—/ Selliste seisukohtadega minister ei sobi Eesti Vabariigi valitsusse. Eesti inimesed väärivad paremat. Arutasin seda ka täna hommikul peaministriga, kellele oma seisukoha edastasin.

… ühesõnaga selles olukorras, kus Eesti Vabariigi presidendil on häbi ja ta arvab, et meie riigi inimesed väärivad paremat kui siseministrit, kes kasutab oma võimupositsiooni teiste alandamiseks, võtab meie peaminister asja kokku sellega, et Mart Helme sõnavõtt on (tsiteerin ERRi): “selles mõttes täielikult ju sisutühi, et ega valitsus ei hakka sellist poliitikat mitte kunagi rakendama, valitsus lähtub oma töös Eesti Vabariigi põhiseadusest, õigusaktidest. Aga lähtub ka koalitsioonileppest, kus ei ole ei EKRE, Isamaa ega Keskerakond mitte kunagi sellistes põhimõtetes kokku leppinud.”

JÄRELDUS: meil on valitsuses siseminister, kellel on lubatud meediale (KA välismeediale!) ükskõik mis paska ajada, sest tema sõnad niikuinii on sisutühjad, kuna valitsus ei hakka seda paska niikuinii kunagi poliitikas rakendema. Jah, on lubatud, sest mitte midagi peale väikse jutuajamise sellele ei järgne.

Okei, kui eelnev oli lihtsalt viimaste sündmuste kokkuvõte, siis tegelikult tahtsin jõuda selleni, miks see teema mind väga puudutas. Minu teismeline laps on kasvanud üles sõpruskonnas, kus kõigil on vabadus sündida ükskõik millise nahavärviga, olla hetero, biseksuaalne, gei, pan, trans, mida iganes… ning kanda näiteks meiki olenemata soost. Ta on ka minu suhtumist palju muutunud. Kui veel mõni aeg tagasi ei mõistnud ma hästi kontseptsiooni habemega-naine-kes-on-tegelikult-mees, siis nüüd ma saan aru, et ma ei peagi seda otseselt mõistma. On nagu on ja kui inimene tahab nii olla, aktsepteerime.

Püüan praegu ette kujutada Mart Helmet siseministrina minu lapse ja tema sõpruskonna/klassikaaslaste seltskonnas kuulamas, mida nad omavahel räägivad… Mina olen neid jutuajamsi kuulnud, sest lapse parimad sõbrannad on tihti meil külas olnud, nad vadistavad köögilaua taga ja söövad pitsat. Nad on maailmale avatud, vähemuste vastu väga tolerantsed ja räägivad sel teemal hästi palju. Ja see nende suhtumine on täiesti normaalne! Lausa positiivne! Mida Mart Helme teeks, kui satuks sellist asja pealt vaatama? Vaataks ebasõbralikult? Ja mida mõtleks?

Krt, hirm! Vabalt võib ka minu laps või lapse sõpruskonnast olla keegi gei vms (nad on veel noored ja õpivad end ja maailma tundma) ning kui ma selles valguses uuesti vaatan kõike seda, millest just kirjutasin, siis… See tundub tõesti tülgastav ja hirmus.