Kunagi 10 aastat tagasi tegelesin mõnda aega joogaga. See oli popp (mitte et nüüd ei oleks), tekkis huvi, käisin kuskil päevases koolituses, õppisin kundalini jooga hingamistehnikad ära ja käisin mõnda aega trennis. Päris mõnus oli, aga kuna elasin Majakas ja trenn oli Viimsis, siis mingil hetkel ei viitsinud enam nii kaugel käia ja lähemal midagi head ei leidnud. Noh, nagu mul kõik trennid pärast ca poole aastast mässamist pooleli jäävad, jäi ka see. Jooga ei ole muidugi mässamine, see on midagi ka hingele ja pigem rahustab.

Siis tuli muu elu, mis läks, nagu läks. Vahepeal kasvasin suuremaks (mitte kasvult) ja mõistsin, et me oleme siin maamunal kõik loomad, kõik on juhuslik ja kuidagi tuleb see eluke siin lihtsalt võimalikult nauditavalt ära elada, kui ma juba sündinud olen. Mingit diipi või spirituaalsust minust ei enam ei õhanud, mis oleks uuesti joogatama kutsunud.

Nüüd juhtus kaks asja. Esiteks puutun kokku inimesega, kes on küll realist, aga siiski nats spirituaalne ja joogatav realist. Teiseks tekkisid mul seljas pingevalud, mis põhimõtteliselt sundisid mind uuesti jooga poole vaatama, sest erinevad määrded enam ei aidanud. Otsustasin, et proovin joogat niiöelda võimlemise mõttes, äkki aitab pärast tööpäeva selga venitada ja lõõgastada. Vaatasin netist mõned Merit Raju joogatunnid ja lisaks ostsin ta kodulehelt ka ühe tunni juurde. Tegin ja tegin, kuni pinged valud kadusid. Võibolla oleks need niisama ka kadunud, aga ega see jooga ilmselt halba ka ei teinud. Pärast õhtul teki all oli keha mõnusalt rammestunud.

Tekkis jälle väike jooga-auk, kuni eile tundsin alaseljas uuesti valu. Keha oli neljatunnisest koosolekul istumisest ja pikast autosõidust teise linna ja tagasi puntras. Ootasin juba õhtut, et saaks siruli visata ja lamada, istumine tekitas lausa ärevust. Kodus voodis pikutamine aga ei aidanud. Lugeda ei viitsinud, filmi vaadata ei viitsinud, uni ei tulnud, rahutu oli olla… Otsisin siis Youtube`st välja Liina Taeli joogatunnid, kuna mu spirituaalne tuttav just teda soovitas. Tundus mõnus ja rahulik – lebad siruli maas ja võtad erinevaid asendeid. Okei, proovime siis järele. Selline jooga pidi keha pingetest vabastama.

Panin väiksed lõhnaküünlakesed üle pika aja põlema ja otsustasin, et teen ühe tunniajalise seansi siis kaasa. Jalgu taeva poole venitades need niimoodi tõmblesid, et korraks mõtlesin, et mul on midagi viga. Aga ilmselt see oligi pinge, mis mu kehas oli. Väidetavalt on kehal mälu ja see talletab kehasse kõik läbi elatud olukorrad. On see tõsi või ei, ma ei tea. Äkki on? Selle järgi oleks täitsa loogiline neid pingeid joogaga aegajalt kehast vabastada selmet need kehasse sisse jätta.

Koer tahtis ka väga külje alla ronida

Lõhnaküünlad mõjusid ka kuidagi teraapiliselt ja rahustavalt. Ühtlasi need tähendavad, et suvega on kõik. Aga kuna sel suvel ei olnudki mul sellist suvi-jee tunnet, siis küünalde põletamise tähendus mind väga ei morjendanud. Pigem tekitas sooja tunde. Lisaks ostsin pisikesed aroomiõlid, mida küünalde peal spets kausikeses kuumutada. Kuigi see pole midagi erilist, siis ausalt öeldes ei imesta, kui mingi aja pärast ostan Tiibeti kausid ja kirjutan, kui teraapiline on nende helidega mängida 😀

Õlid

Üldse mõtlen, et see seest surnud olek ei anna mulle midagi juurde, äkki oleks aeg hakata jälle uskuma, et mitte miski ei ole juhuslik ja kõik juhtub põhjusega, iga asja jaoks on oma aeg ja iga asi on millegi kogemiseks mu teele ette jäänud. Tundub natuke tobe järsku sedasi mõtteid suunama hakata, kui oled aastaid elanud oleme-kõik-suvalised-loomad suhtumisega. Samas jänesele jääb ka vahel rebane ette, äkki põhjusega 😀

Vanaviisi elades on mul oma mõtetega igav. Olen need läbi mõelnud, kõik on must-valge, mingi suhtumine maailma on tekkinud ja kas nüüd jääbki eluks ajaks nii?! Tahaks midagi uut (taas)avastada. Miks mitte veidi spirituaalsust kombata, kuigi see on väga lai mõiste.

Tahaks lugeda midagi egost. Tuttav soovitas Eckhart Tolle raamatut “Uus maailm”. On seda keegi lugenud? Mulle tundub see täitsa sirvitav.

Tolle põrmustab tänapäevased arusaamad egost, omamisest ja ühiskonnast ning paljastab meid kõiki kummitavad hirmud. Lisaks annab ta selle raamatuga kaasa hulga praktilisi meetodeid ja mõttearendusi, mis hõlbustavad Sinu teed vaimse ärkamise juurde, näidates, milliseid lihtsaid, elujaatavaid samme võime õnne leidmiseks astuda: kui mõistame oma illusoorset mina, ületame ego, loobume minevikutaagast ja avastame elurõõmu. Allikas: pilgrim.ee

Alles kirjutasin, et reisimine ei tõmba. Reisimine üleüldiselt ei tõmbagi, see tundub praegu nii vale. Aga natuke hirmutab, kui kaua see koroonajama maailmas kestab, hetkel on veidi postapokalüptiline tunne. Maailm pole küll otsa saanud, aga mingi uutmoodi reaalsus on ometi saabunud. Elu, kus paljud kaotavad teatud valdkondades töö, mis tekitab omakorda lumepalliefekti. Elu, kus su postkasti ei tule ülepäeva “7 päeva Egiptuse parimas kuurordis vaid 499 eurot” pakkumisi. Elu, kus sa ei surfa Momondo portaalis, et leida häid lennupakkumisi. Elu, kus paljud surevad pealtnäha lihtsasse haigusesse või vaaguvad haiglates hinge. Elu koos 80%lise alkoholisisaldusega ainete igapäevase nahka määrimisega. Elu, kus inimesed on ärevad, et mis saab lähiajal majandusest. Elu, kus me ei tea, kas meie laste koolimaja on ülehomme suletud või mitte….

Aga just viimasel ajal tahaks ma Balile. Varem ei tahtnud, kõik käisid ja mina ei tahtnud minna sinna, kus on kõik. Mitte et paljud ei käiks Sri Lankal või mujal kohtades, kus ma käinud olen, aga Balil olid justkui KÕIK. Keegi tuttav oli alati ees. Kellegi tuttava sotsiaalmeedia feedist vaatasid alati vastu Bali fotod. Ju mu eelistustega oli ego, millest ma tahangi lugeda, tihedalt seotud. Tahan seda tunnistada või ei. Aga nüüd ma tahaksin sinna, isegi siis, kui “kõik teised” ka läheks. Miski tõmbab. Tuttav ütleb jälle, et iga asja jaoks on oma aeg. Kaks varianti – kas ma usun seda või siis mõtlen, et mingit salapärast aega ei ole olemas, on kas minek või mitte minek, eesmärgipärane reisi jaoks raha kogumine või mitte kogumine, lennupiletite ostmine või mitte-ostmine (eeldades, et reisimine on üldse võimalik).

Seda kirjutades ma aga tean, et ükskõik kui haavatud ma maailmast ja elust olen, ei muutu ma ealeski “kristallihulluks” ja jään kahe jalaga maa peale.